Tasaareng

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Mittekasv)
Kahanemispoliitika esindajad on oma logole valinud viinamäeteo

Tasaareng (inglise degrowth, de-growth, sustainable de-growth, prantsuse keeles décroissance) on teooria, mis kujutab endast kõige kaugemale minevat alternatiivi majanduskasvu paradigmale. Tasaarengu all mõeldakse riikide majanduste ümberstruktureerimist nii, et need ei oleks kasvust sõltuvad. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks.

Tasaareng rõhutab vajadust piirata ülemaailmset tarbimist ja tootmist ning propageerib sotsiaalselt õiglast ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ühiskonnakorraldust, milles arengut hinnatakse mitte SKP kasvu, vaid inimliku heaolu näitajatega. Säärane imperatiiv väärtustab isiksuslikku arengut, ühistulist ettevõtlust, kooperativismi, detsentraliseeritud valitsuskorraldust, subsidiaarsust ja kogukondlikkust.[1][2]

Tasaareng on nii poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne liikumine kui ka teooriate kogum, mis kritiseerib majanduskasvu paradigmat.[3] See põhineb ideedel erinevatest teadusharudest nagu ökonoomika, poliitiline ökoloogia ja keskkonnaõiglus, mis toovad tähelepanu sotsiaalsele ja keskkonnaalasele kahjule, mida põhjustab lõputu kasvu tagaajamine ja läänelik arengumudel.[4]

Tasaareng kritiseerib kapitalistlikku süsteemi, mis jahib majanduskasvu ükskõik mis hinnaga, hävitades selle käigus keskkonda ja ekspluateerides inimesi.[5] Liikumise uurijad ja aktivistid pooldavad ühiskonnakorraldust, mis seab esikohale sotsiaalse ja ökoloogilise heaolu, mitte korporatsioonide kasumid ning üleliigse tootmise ja tarbimise.[5] Tasaareng tähendab ühiskondade muutmist nii, et keskkonnaõiglus ja hea elu on tagatud kõikidele, püsides planetaarsete piiride sees.[5] Liikumise kolme peamist eesmärki on defineeritud järgmiselt: vähendada inimkonna mõju keskkonnale, jaotada jõukus ja sissetulekud ümber riikide sees ja vahel ning edendada üleminekut materialistlikult ühiskonnalt osalusühiskonnani.[6]

Tasaareng on soovitatav alternatiiv jätkusuutlikule arengule, sest majanduskasvu jätkumine toob kaasa Maa looduse pöördumatu hävitamise[7]. Kahanemise imperatiiv sündis tagajärgedest, mille on tekitanud tarbimisühiskond, kapitalistlik majandusmudel ja arusaam, et inimene on looduse valitseja, kes võib sellest võtta, mida tahab ja nii palju, kui tal parajasti vaja on.[8] Teadlased, kes on uurinud nimetatud tegurite mõju inimkonna ja majanduse arengutele on jõudnud järeldusele, et inimkond on kaotanud jätkusuutliku arengu võimaluse ja algamas on taandareng. Nad on leidnud, et juba alanud protsesside aeglustamiseks tuleks:[9]

  • vähendada inimtegevuse keskkonnamõju;
  • alustada intensiivset tulu ja rikkuse ümberjagamist nii riikide sees kui ka nende vahel;
  • edendada üleminekut materialistlikelt väärtustelt vaimsetele väärtustele.

Selgitused ja põhjendused[muuda | muuda lähteteksti]

Planetaarsed piirid[muuda | muuda lähteteksti]

Oleme inimtegevusest põhjustatud saaste ja looduskeskkonna hävimise tõttu ületanud Maa üheksast taluvuspiirist kuus.

2009. aastal avaldas 29 teadlasest koosnev rühm ajakirjas Nature artikli, mis tuvastab planeedil Maa üheksa planetaarset piiri, mille sisse inimkond ökosüsteemide funktsionaalse säilimise ja inimkonna tuleviku nimel peaks ära mahtuma. [10] 2023. aasta andmetel oleme ületanud üheksast planetaarsest piirist 6.[11]

Tasaarengu üheks peamiseks eesmärgiks on ühiskonna mahtumine planetaarsetersse piiridesse. Praegune majanduskorraldus võimaldab ja koguni soodustab ränka ületarbimist, liigset loodusressursside kasutamist ja sõltuvust fossiilkütustest.[12]

Sotsiaalsed piirid[muuda | muuda lähteteksti]

Tarbimisühiskonna mentaliteet ja kapitalistliku majandusmudeli levik võimendavad kasvu nõuet veelgi. Seetõttu on paljud teadlased jõudnud järeldusele, et maailm on sisenemas parimal juhul aeglase kahanemise ajastusse, halvemal juhul lõpeb see protsess suure ühiskondliku katastroofiga. Seetõttu on tasaarengu põhisõnumiks kujunemas lause "Lõpmatu kasv lõplikul planeedil pole võimalik".[13]

Kasvu sotsiaalsete piiride teemal arutles John Maynard Keynes juba 1930. aastatel. Seejuures ei pidanud ta taandarengut mitte katastroofiks,[14] vaid „kuldse ajastu“ võimaluseks.[15][16] Tõsi, see eeldab ühiskonnakorralduse muutmist, varade ja tulude ümberjaotamist koos avalike teenuste suurema pakkumisega ning lühemat tööaega.[17]

Ressursside ammendumine[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduskasvu nõue ja ressursside kogunemine ühiskonna väga tillukese osa kätte suurendavad jätkuvalt nõudlust uute ressursside järele. Kuid ressursid on ammendumas: nt selline ülioluline loodusvara nagu põllumajanduse toimimiseks vajalik elav muld kaob kiirenevas tempos. Ammendumas on ka puhta magevee allikad. Oluliste mineraalsete ainete, eriti aga indiumi, nikli, koobalti, galliumi, vase, kulla, tsingi, plii jms ainete kaevandused on samuti ammendumas ning uute allikate leidmine ja kasutuselevõtmine tõstab nende ainete hinda kordades. Haruldaste muldmetallide – lantanoidide hankimine kahjustab tohutuid territooriume. Ka seni end taastoota suutnud loodusressursside uuenemise võime on nende üleekspluateerimise ja keskkonna saastumise tõttu kadumas. [18]

Majanduskasvu pooldajad otsivad lahendusi uutest tehnoloogiatest ja uute materjalide kasutuselevõtust, mis tagaksid majanduse jätkuva kasvu. Taandarengu tunnistajad leiavad, et olukorda parandaks vaid nõudluse vähendamine nii, et järelejäänud ressursse saaksid kasutada ka järgnevad põlvkonnad. [19]

Ökoloogiline jalajälg[muuda | muuda lähteteksti]

Riikide keskkonnakasutuse hinnang mõõdetuna riigi biovõimsusena inimese kohta (globaalsetes hektarites), millest on lahutatud ökoloogiline jalajälg inimese kohta (ka globaalsetel hektaritel). Andmed 2013. aastast

Ökoloogilise jalajäljega väljendatakse inimese mõju planeedi Maa ökosüsteemile. See tähistab bioloogiliselt tootlikku ja ökoloogiliselt ennast taastootvat maa- ja mereala pinda, mida inimene tarbib ning mis peab toime tulema inimese poolt keskkonda paisatud jäätmete kahjutuks muutmise ehk kahjutustamisega.

Mõttekoja Global Footprint Network (asutati 2003. aastal) hinnangul ületas inimkond planeedi Maa kandevõime juba 1970. aastatel ning sellest ajast peale oleme kahjustanud Maa ökosüsteemi kiirenevas tempos. [20] "Maa ületarbimise päev” (s.t päev aastas, milleks on inimkond ära tarbinud kõik bioloogilised ressurssid, mida planeet Maa on suuteline aasta jooksul taastama või taastootma) oli 1970ndatel veel detsembris. Sellest ajast on see päev liikunud kiiresti varasemale ajale, olles praeguseks globaalselt augusti alguses. Kui aga kõik elaks nagu Eestis oleks see päev juba märtsi keskpaigas. [21] 85% inimkonnast elab riikides, mis tarbivad keskkonda rohkem, kui see suudab taastuda. [22]

Teadusuuringud näitavad, et ühe inimese toimetulekuks on vaja 2,1 globaalset hektarit (gHa). Tänapäeval tarbib iga inimene keskmiselt juba 2,7 gHa (s.t u 30% rohkem), kuid rikaste riikide inimene tarbib keskmiselt 6,4 gHa (USA-s 12,5 gHa), sellal kui väga vähe tarbivate riikide elanik kasutab vaid 1 globaalset hektarit. [23] [24] [25]

Ületarbimise tagajärjed ilmnevad ka nt elusolendite liikide massiliss väljasuremises ja on osaks nähtusest, mida on hakatud nimetama antropotseeniks (vt ka kapitalotseen).

Jätkusuutlik areng või taandareng[muuda | muuda lähteteksti]

Jätkusuutliku arengu mõiste tuli kasutusele 1987. aastal ÜRO Bruntlandi komisjoni aruandega, milles märgiti, et jätkusuutlik areng põhineb lahendustel, mis rahuldavad käesoleva aja vajadusi, kuid ei võta sedasama võimalust ära järeltulevatelt põlvkondadelt. [26] Jätkusuutliku arengu keskne küsimus, mille üle on aastakümneid vaieldud, on: kas majanduskasv saab jätkuda, kui looduslike ressursside tarbimine väheneb ja keskkonda paisatakse vähem heitmeid? [27] [28] [29]

Jätkusuutliku arengu elemendid

Jätkusuutliku arengu kontseptsioon püüab leida säästlikku lahendust, mis on aga praktiliselt võimatu olukorras, kus inimkonna tarbimine ületab kordades olemasolevat ressurssi ja looduse taastootmise võimet ning majanduses domineerib kasum kui ideaal ja võlaraha süsteem. [30]

Taandarengu esindajad peavad säästliku arengu õpetust teravmeelseks rumaluseks (oksüümoroniks), sest kogu kasvuks vajalik ressurss on juba aastakümneid tagasi ammendunud ja inimkonna tarbimisvalmiduse kasvu tõttu ühe inimese jaoks kasutada jäävate globaalsete hektarite arv jääb iga aastaga väiksemaks. [31]

Tagasilöögi efekt[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tagasilöögi efekt

Loodusressursside kasutamist vähendavaid ning nende kasutamist tõhustavaid tehnoloogiaid nimetatakse jätkusuutlikeks ja keskkonnasõbralikeks lahendusteks. Kuid iga muutus põhjustab omakorda muutusi ümbritsevas keskkonnas, mis ilmneb investeeringute kaotuses, tööhõives, toimetuleku ja heaolu jagunemises ning need omakorda põhjustavad uusi probleeme, mis takistavad kasvu. Kuna planeet Maa on üks tervik, siis areng ühes riigis põhjustab paratamatult olukorra halvenemise teises riigis, kuhu viiakse üle keskkonda kahjustav tootmistegevus või kus tehnoloogilise innovatsiooni tõttu kahanevad tööhõive ja toimetuleku võimalused. Seda nimetatakse tagasilöögi efektiks. [32]

Majandusteadus ja poliitilised eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Modernne majandusteadus, mis on keskendunud kasumlikkuse suurendamisele ja arvestab toote omahinnas vaid inimtööst johtuvaid kulusid, kuid ei arvesta loodusvarade hankimisest ja tarbimise käigus tekkivate jäätmete looduskeskkonda paiskamisest tekkiva kahju rahalist väärtust, on muutunud eesmärgiks iseeneses. Rooma Klubi 2012. aasta raportis nimetati seda "fantaasiamaailma kuuluvaks" õpetuseks. [33]

Poliitikas on edu kriteeriumiks võetud „kvantitatiivne kasvuparadigma", mille kohaselt „tuleb lahendada kõik majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised probleemid majanduskasvuga" (maagiline ruut). Seda hinnatakse riigis toodetud ning müüdud kaupade ja teenuse väärtusega, mille mõõtühikuks on sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP suurust peetakse antud riigi elanike heaolu näitajaks. Seda arvestatakse osana iga-aastasest inimarengu indeksist. Lisaks on SKP suurus korrelatsioonis imikute suremuse, haridustaseme ja oodatava eluea pikkuse näitajatega. [34] [35]

Kahanemise imperatiivi esindajad (Herman Daly) on võtnud kasutusele mõiste „ebaökonoomne või kahjumlik kasv“, mille puhul arenguga tekitatud kahju on suurem kui kasvust tekkinud kasu. [36] Alternatiivsete mõõdikutena on välja pakutud sotsiaalset kapitali (inimsuhted), demokraatlikku osaluse astet (ideaalina otse- ja konsensusdemokraatia) ja keskkonnahoidlikkust. [37] Uusi mõõdikuid on välja pakkunud ka OECD [38] ja Stiglitzi-Sen-Fitoussi komisjon [39]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tasaareng ehk décroissance tuli mõistena esmakordselt[40] kasutusele 1972. aastal, kui prantsuse filosoof André Gorz küsis avalikul debatil, kas kapitalism on võimeline mahtuma planeedi taluvuspiiridesse: “Kas globaalne tasakaal, mille tingimuseks on mittekasv - või isegi tasaareng - materjalide tootmises, on ühildatav kapitalistliku süsteemi ellu jäämisega?” Gorzi küsimus oli ajendatud samal 1972. aastal ilmunud Rooma Klubi “Kasvu piiride” raporti järeldustest, mis kutsusid üles maavarade kasutust piirama.

1979. aastal ilmus šveitsi filosoofi Jacques Grienevaldi sulest raamat “Demain la décroissance” (“Tasaareng homme”). Tegemist oli majandusteoreetik Nicholas Georgescu-Roegeni tekstikogumikuga. Georgescu-Roegeni töötas välja majandusteooria, mis baseerus entroopia seadustel[41]. Tema väitel majanduskasv kiiredab entroopiat.

Mõistena hakkas tasaareng laiemalt levima 2002. aastal Prantsusmaal, kui reklaamivastane ja arenguvastane (anti-development) liikumine üksteisele lähenesid. 2006. aastal loodi Prantsusmaal Tasaarengu erakond (Parti pour la Décroissance), mille toetus jäi marginaalseks, tegemist oli arutelu platvormiga[42].

Alates 2008. aastast toimuvad üle aasta rahvusvahelised tasaarengu konverentsid, mida veab eest Research & Degrowth nime alla koondunud teadlaste kogukond. Esimesed kolm konverentsi toimusid Vahemere äärsetes riikides - Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias -, kus tasaarengu liikumine esialgu kiiremini levis. Hilisemad konverentsid on toimunud Saksamaal, Ungaris, Rootsis, Mehhikos, Austrias, Hollandis ja Horvaatias[43].

Tasaarengu liikumise algus tulenes murest tööstusühiskondadega (nii kapitalistlike kui sotsialistlike) seotud produktivismi ja tarbimisharjumuste pärast, sealhulgas [44]:

2017. aastal tegid Inês Cosme jt teadurid kokkuvõtte tasaarengut käsitlevast teaduskirjandusest ning leiti, et need tuginevad kolmele põhieesmärgile: (1) keskkonnaseisundi halvenemise vähendamine; (2) sissetulekute ja rikkuse ümberjaotamine kohalikul ja ülemaailmsel tasandil; (3) sotsiaalse ülemineku edendamine majanduslikult materjalistlikult osaluskultuurilt [45].

2022. aastal uurisid Nick Fitzpatrick jt teadurid 1166 tasaarengu teemalist teaduspublikatsiooni ning leidsid 530 konkreetset tasaarengu poliitika ettepanekut, milles esitati "50 eesmärki, 100 eesmärki, 380 vahendit", väites, et nende uuring on "kõige põhjalikum tasaarengu poliitika tegevuskava, mis eales esitatud".[46]

Tasaarengu teemalised uurimine oli aktiivne ka 2010ndatel aastatel Joan Martinez-Alieri ja "Barcelona kooli" uurimistööd.[47]

Majanduse majanduskasvust lahtisidumine[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduse majanduskasvust lahtisidumine tähendab, et majanduskasvu, mida tavaliselt mõõdetakse SKT kasvus, on võimalik lahti siduda loodusvarade kasutamisest ja kasvuhoonegaaside (KHG) heitmest. Absoluutne lahtisidumine viitab SKT kasvule, mis langeb kokku loodusvarade kasutamise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisega, samas kui suhteline lahtisidumine kirjeldab ressursside kasutamise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemist, mis on väiksem kui SKT kasvu suurenemine.[48]

Tasaarengu toetajad kritiseerivad neid ideid tugevalt ja väidavad, et absoluutne lahtisidumine on võimalik ainult lühikestel perioodidel, konkreetsetes kohtades või väikese leevendusmääraga. [49] [50] Lisaks puuduvad empiirilised tõendid selle kohta, et lahtisidumine toimub piisavalt kiiresti ja ülemaailmses mastaabis. [50]

Raamatus "Decoupling Debunked: tõendid ja argumendid rohelise majanduskasvu kui ainsa jätkusuutliku strateegia vastu" analüüsiti suurt hulka selle teema kohta tehtud empiirilist ja teoreetilist tööd ning jõuti järeldusele, et:

"Mitte ainult puuduvad empiirilised tõendid, mis toetaksid majanduskasvu lahtisidumist keskkonnasurvetest sellisel tasemel, mis on vajalik keskkonnakahjustuste lahendamiseks, vaid ka, mis võib-olla veelgi olulisem, tundub, et sellist lahtisidumist ei toimu tulevikus.”[50]

Lisaks märgitakse raamatus, et teadaolevad "eduka" lahtisidumise juhtumid kujutavad suhtelist lahtisidumist ja/või neid täheldatakse ainult ajutiselt ja/või ainult kohalikul tasandil.[50] Seda toetavad mitmed teised uuringud, mis väidavad, et absoluutset lahtisidumist ei saavutata tõenäoliselt piisavalt kiiresti, et hoida ära globaalset soojenemist üle 1,5 °C või 2 °C, isegi optimistlike poliitikatingimuste ja -stsenaariumite korral.[51] Lisaks oleks 21. sajandi kliimakriisi kontekstis kõrge risk toetuda majanduse majanduskasvust lahtisidumisele kui peamisele või ainsale strateegiale majanduskasvu ja keskkonnasurve vähendamise ühendamiseks.[49] Järelikult võib öelda, et tasaarengu toetajad leiavad, et lahtisidumisele on vaja ka alternatiive.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. D'Alisa, Giacomo; et al., eds. (2015). Degrowth: A Vocabulary for a New Era. London: Routledge. ISBN 9781138000766.
  2. "What is degrowth?". degrowth.info. Viidatud 27. juuli 2020. [1]
  3. Giorgos, K., Kostakis, V., Lange, S., Muraca, B., Paulson, S. & Schmelzer, M. (2018). Research On Degrowth. Annual Review of Environment and Resources, 43(1), 291–316.
  4. D'Alisa, G., Demaria, F. & Kallis, G. (2015). Degrowth: A Vocabulary for a New Era. London: Routledge.
  5. 5,0 5,1 5,2 Degrowth web portal. (2022). What is degrowth?. Retrieved November 19, 2022, [2]
  6. Cosme, I., Santos, R. & O’Neill, D. W. (2017). Assessing the degrowth discourse: A review and analysis of academic degrowth policy proposals. Journal of Cleaner Production, 149, 321–334.
  7. Richardson, Katherine; Steffen, Will; Lucht, Wolfgang; Bendtsen, Jørgen; Cornell, Sarah E.; Donges, Jonathan F.; Drüke, Markus; Fetzer, Ingo; Bala, Govindasamy; von Bloh, Werner; Feulner, Georg; Fiedler, Stephanie; Gerten, Dieter; Gleeson, Tom; Hofmann, Matthias (15. september 2023). "Earth beyond six of nine planetary boundaries". Science Advances (inglise). 9 (37). DOI:10.1126/sciadv.adh2458. ISSN 2375-2548.
  8. Demaria, Federico; et al. (2013). "What is Degrowth? From an Activist Slogan to a Social Movement" (PDF). Environmental Values. 22 (2): 191–215. [3]
  9. Cosme, Inês; Santos, Rui; O’Neill, Daniel W. (2017-04-15). "Assessing the degrowth discourse: A review and analysis of academic degrowth policy proposals". Journal of Cleaner Production. 149: 321–334. doi:10.1016/j.jclepro.2017.02.016. ISSN 0959-6526. [4]
  10. Rockström, Johan; Steffen, Will; Noone, Kevin; Persson, Åsa; Chapin, F. Stuart III; Lambin, Eric; Lenton, Timothy; Scheffer, Marten; Folke, Carl; Schellnhuber, Hans Joachim; Nykvist, Björn; de Wit, Cynthia; Hughes, Terry; van der Leeuw, Sander; Rodhe, Henning (18. november 2009). "Planetary Boundaries: Exploring the Safe Operating Space for Humanity". Ecology and Society (inglise). 14 (2). DOI:10.5751/ES-03180-140232. ISSN 1708-3087.
  11. Richardson, Katherine; Steffen, Will; Lucht, Wolfgang; Bendtsen, Jørgen; Cornell, Sarah E.; Donges, Jonathan F.; Drüke, Markus; Fetzer, Ingo; Bala, Govindasamy; von Bloh, Werner; Feulner, Georg; Fiedler, Stephanie; Gerten, Dieter; Gleeson, Tom; Hofmann, Matthias (15. september 2023). "Earth beyond six of nine planetary boundaries". Science Advances (inglise). 9 (37). DOI:10.1126/sciadv.adh2458. ISSN 2375-2548.
  12. "Sustainable de-growth: Mapping the context, criticisms and future prospects of an emergent paradigm". Ecological Economics (Ameerika inglise). 69 (9): 1741–1747. 15. juuli 2010. DOI:10.1016/j.ecolecon.2010.04.017. ISSN 0921-8009.
  13. Matthias Schmelzer, Andrea Vetter: Degrowth/Postwachstum zur Einführung. Junius, Hamburg 2019, S. 72., ISBN 978-3-96060-307-8.
  14. Max Polewsky: Die Ökonomik der langen Frist bei Marx und Keynes. In: ExMA-Papers. Universität Hamburg. S. 31.
  15. John Maynard Keynes: Economic Possibilities for Our Grandchildren. (1930). In: John Maynard Keynes: Essays in Persuasion. W.W. Norton & Co., New York 1963, S. 358–373.
  16. John Maynard Keynes: The general theory of employment, interest and money. 1936. Kapitel 16, 24.
  17. Karl Georg Zinn: Die Wirtschaftskrise. Wachstum oder Stagnation. Zum ökonomischen Grundproblem reifer Volkswirtschaften. BI-Taschenbuchverlag, Mannheim/ Leipzig/ Wien/ Zürich 1994, ISBN 3-411-10451-1.
  18. Oliver Richters: Analyse: Konfliktlinien und politische Ziele im wachstumskritischen Diskurs. In: Forschungsjournal Soziale Bewegungen. Band 31, Nr. 4, 2018, S. 80–84 [5]
  19. Resilience.org. (October 20, 2009). Peak Oil Reports. [6]
  20. Lin, D; Hanscom, L; Murthy, A; Galli, A; Evans, M; Neill, E; Mancini, MS; Martindill, J; Medouar, F-Z; Huang, S; Wackernagel, M. (2018). "Ecological Footprint Accounting for Countries: Updates and Results of the National Footprint Accounts, 2012–2018". Resources. 7(3): 58. [7]
  21. [8]
  22. "Ecological Footprint: Overview". footprintnetwork.org. Global Footprint Network. Retrieved 16 April 2017. [9]
  23. Rees, William E. (30 August 2011). "The Human Nature of Unsustainability". postcarbon.org. Post Carbon Institute. Retrieved 29 July 2016. [10]
  24. Home page Global Footprint Network [11]
  25. Ecological Footprint: Overview. [12]
  26. Ympäristön ja kehityksen maailmankomissio: Yhteinen tulevaisuutemme. Ympäristön ja kehityksen maailmankomission raportti. Suomentanut Kaija Anttonen. Julkaisija: Ulkoasiainministeriö, Ympäristöministeriö. Helsinki: Valtion painatuskeskus: Ympäristöministeriö, 1988. ISBN 951-47-0424-X.
  27. Christian Kerschner: Economic de-growth vs. steady-state economy. In: Journal of Cleaner Production. 18, 2010, p. 546. [13]
  28. Nicholas Georgescu-Roegen: The Entropy Law and the Economic Process. Harvard University Press, Cambridge MA 1971, ISBN 0-674-25780-4.
  29. Joseph E. Stiglitz: Growth with exhaustible natural resources. Efficient and optimal growth paths. In: Review of economic studies, symposium on the economics of exhaustible resources. 1974, S. 123–138. [14]
  30. Lorek, Sylvia; Fuchs, Doris (2013). "Strong sustainable consumption governance – precondition for a degrowth path?" (PDF). Journal of Cleaner Production. 38: 36–43. [15]
  31. Serge Latouche, « Pour une société de décroissance », Le Monde diplomatique, novembre 2003. [16]
  32. d'Alisa, Giacomo; Demaria, Federico; Cattaneo, Claudio (2013). "Civil and Uncivil Actors for a Degrowth Society" (PDF). Journal of Civil Society. 9 (2): 212–224. [17]
  33. Bernard Lietaer; Christian Arnsperger; Sally Goerner; Stefan Brunnhuber (2012). The Missing Link. Report from The Club of Rome. Brussel: Finance Watch and the World Business Academy. Lk 28.
  34. Matthias Schmelzer: The growth paradigm: History, hegemony, and the contested making of economic growthmanship. In: Ecological Economics. 118, 1110, 2015, S. 262–271.
  35. Wolfgang Cezanne: Allgemeine Volkswirtschaftslehre. Oldenbourg Wissenschaftsverlag, 2005, ISBN 3-486-57770-0, S. 497f.
  36. Herman Daly: Uneconomic Growth in Theory and in Fact. The First Annual Feasta Lecture. Trinity College, Dublin, 26. April 1999.
  37. Giorgos Kallis, Joan Martinez-Alier, François Schneider: Crisis or opportunity? Economic degrowth for social equity and ecological sustainability. Introduction to this special issue. In: Journal of Cleaner Production. 18 (6) 2010, S. 511–518.
  38. OECD: Statistics, Knowledge and Policy: Measuring and Fostering the Progress of Societies. Paris 2007.
  39. Stiglitz, J. E., Sen, A., J.-P. Fitoussi: Report by the Commission on the Measurement of Economic Performance and Social Progress.
  40. "Degrowth: the history of an idea | EHNE". ehne.fr (inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  41. Georgescu-Roegen, Nicholas (jaanuar 1975). "ENERGY AND ECONOMIC MYTHS". Southern Economic Journal. 41 (3): 347–381 – via JSTOR.
  42. "Degrowth: the history of an idea | EHNE". ehne.fr (inglise). Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  43. "Conferences". Degrowth. Vaadatud 11. jaanuaril 2024.
  44. Demaria, Federico; Schneider, Francois; Sekulova, Filka; Martinez-Alier, Joan (1. aprill 2013). "What is Degrowth? From an Activist Slogan to a Social Movement". Environmental Values (inglise). 22 (2): 191–215. DOI:10.3197/096327113X13581561725194. ISSN 0963-2719.
  45. Cosme, Inês; Santos, Rui; O’Neill, Daniel W. (2017-04). "Assessing the degrowth discourse: A review and analysis of academic degrowth policy proposals". Journal of Cleaner Production (inglise). 149: 321–334. DOI:10.1016/j.jclepro.2017.02.016. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  46. Fitzpatrick, Nick; Parrique, Timothée; Cosme, Inês (2022-09). "Exploring degrowth policy proposals: A systematic mapping with thematic synthesis". Journal of Cleaner Production (inglise). 365: 132764. DOI:10.1016/j.jclepro.2022.132764. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  47. Villamayor-Tomas, Sergio; Muradian, Roldan, toim-d (2023). The Barcelona School of Ecological Economics and Political Ecology: A Companion in Honour of Joan Martinez-Alier. Studies in Ecological Economics (inglise). Kd 8. Cham: Springer International Publishing. DOI:10.1007/978-3-031-22566-6. ISBN 978-3-031-22565-9.
  48. Haberl, Helmut; Wiedenhofer, Dominik; Virág, Doris; Kalt, Gerald; Plank, Barbara; Brockway, Paul; Fishman, Tomer; Hausknost, Daniel; Krausmann, Fridolin; Leon-Gruchalski, Bartholomäus; Mayer, Andreas; Pichler, Melanie; Schaffartzik, Anke; Sousa, Tânia; Streeck, Jan (10. juuni 2020). "A systematic review of the evidence on decoupling of GDP, resource use and GHG emissions, part II: synthesizing the insights". Environmental Research Letters. 15 (6): 065003. DOI:10.1088/1748-9326/ab842a. ISSN 1748-9326.
  49. 49,0 49,1 Antal, Miklós; Van Den Bergh, Jeroen C.J.M. (17. veebruar 2016). "Green growth and climate change: conceptual and empirical considerations". Climate Policy (inglise). 16 (2): 165–177. DOI:10.1080/14693062.2014.992003. ISSN 1469-3062.
  50. 50,0 50,1 50,2 50,3 "Decoupling debunked – Evidence and arguments against green growth as a sole strategy for sustainability". EEB - The European Environmental Bureau (Ameerika inglise). Vaadatud 31. mail 2023.
  51. Hickel, Jason; Kallis, Giorgos (6. juuni 2020). "Is Green Growth Possible?". New Political Economy (inglise). 25 (4): 469–486. DOI:10.1080/13563467.2019.1598964. ISSN 1356-3467.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "SEI" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]