Antropotseen

Allikas: Vikipeedia

Antropotseen on periood, mil inimliik on Maa biosfääris domineerivaks teguriks.

See on ajastik, mida võib pidada inimese ajajärguks, milles inimetegevus ja meie ühiskond on muutunud Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutvaks jõuks. Geoloogilisel ajaskaalal paikneb see kainosoikumi aegkonnas, kvaternaari ajastus, holotseeni ajastiku järel. Antropotseeni põhiline suur mõju tekkis, kui 18. sajandi teisel poolel algas Suurbritannias industrialiseerimine, kuna see tõi kaasa tööstusliku tootmise, mis põhjustas fossiilkütuste laiemat kasutuselevõttu.[1] Kliima soojenemine, osoonikihi hõrenemine, ookeanide hapestumine – need on mõned probleemid, mis on oluliselt võimendunud inimtegevuse tõttu. Antud muutuste suuruse tõttu on paljud teadlased pakkunud välja uue geokronoloogilise üksuse (ajastik) kasutuselevõtu. Seda mõistet ei ole aga 2015. aasta novembri seisuga veel ametlikult geoloogilises ajaskaalas aktsepteeritud. [2]

1980ndatel hakkas ökoloog Eugene F. Stoermer mõistet antropotseen kasutama ja seda hakkas laialdaselt populariseerima atmosfääri keemik Paul Crutzen, kes arvab, et inimtegevuse mõju Maa atmosfäärile on viimastel sajanditel olnud nii suur, et moodustab uue ajastiku litosfääris toimuvate muutuste tõttu.

2008. aastal esitati Londoni Geoloogia Seltsi stratigraafia komisjonile ettepanek teha antropotseen ametlikuks ajastikuks.[3] Suur osa stratigraafiakomisjonist otsustas, et ettepanek väärib edasist arendamist. Iseseisvad teadlaste töögrupid mitmest geoloogiaseltsist töötavad selle nimel, et kindlaks teha, kas antropotseeni peaks tegema ametlikuks mõisteks geoloogilisel ajasklaalal.[4]

Sellest hoolimata kasutavad terminit “antropotseen“ paljud teadlased juba praegu.[5] Kuna antropotseenil ei ole kindlat algusaega, pakutakse selleks tööstusrevolutsiooni algust,[1] kuid mitmed teadlased on välja pakkunud ka varasema aja, millal toimus põllumajanduse levik ja neoliitiline revolutsioon (umbes 12 000 aastat tagasi). Tõendid inimmõju tagajärgede nagu suureneva maakasutuse, ökosüsteemide mõjutuse ja liikide väljasuremise kohta on vastuolulised. Osa teadlasi arvab, et inimtegevus on oluliselt muutnud bioloogilise mitmekesisuse kasvu.[6] Teised väidavad, et kui litosfääri muutusi jälgida, peaks antropotseen algama nii palju tuhandeid aastaid tagasi, et see ühtiks lähedalt praeguse ajastiku, holotseeniga.[7]

2015. aasta märtsis avaldati ajakirjas Nature artikkel, kus pakutakse antropotseeni alguseks aastat 1610 või 1964.[8] Selle vastu väidetakse aga, et antropotseen seguneb teise ajastuga ning seetõttu on mõjud levinud pikema aja jooksul ja ei saa öelda täiesti kindlat algusaega aastaarvuna.[9]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus Antropotseen on kombinatsioon kreeka liidetest antropo- (kr ἄνθρωπος, 'inim-') ja -tseen ('uus'). Kõik epohhid Kainosoikumi aegkonnast lõpevad liitega -tseen.[10]

Bioloog Eugene Stoermer oli esimene, kes seda terminit kasutas, aga Paul Crutzen oli esimene, kes võttis teises tähenduses uuesti kasutusele ja populariseeris selle. Stoermer hakkas terminit „antropotseen“ kasutama juba 1980ndatel, kuid ei formaliseerinud seda enne, kui Crutzen temaga kontakteerus. [11]

Terminit kasutati trükis esimest korda 2000. aastal Crutzeni ja Stoermeri ühises artiklis Rahvusvahelise Geosfääri-Biosfääri Programmi (IGBP) ajakirjas. [12] 2008. aastal Ameerika Geoloogia Seltsi ajakirjas GSA Today arvas poola geoloog Jan Zalasiewicz, et termin antropotseen on nüüdsest kohane.[3]

Juba 1873. aastal täheldas itaalia geoloog Antonio Stoppani inimkonna põhjustatud suurenevat mõju Maa süsteemidele ja viitas sellele kui “antroposoikumi“ ajastule.[13] Sarnast terminit, Homogenotseen (vanakreeka keeles homo- 'sama', geno- 'liik' ja tseen 'uus[periood]'), kasutas esimest korda Michael Samways oma artiklis, ajakirjas Journal of Insect Conservation (1999), pealkirjaga „Loomastiku translokatsioon uutele aladele: siit tuleb homogenotseen“.[14] Samways kasutas seda mõistet praeguse geoloogilise epohhi määratlemiseks, kus bioloogiline mitmekesisus väheneb ja ökosüsteemid muutuvad üle kogu Maa üksteisele sarnasemaks. Mõistet kasutas ka John L. Curnutt 2000. aastal ajakirjas Ecology, pealkirjaga „Teejuht homogenotseenile“.[15]

Inimtegevuse tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inimmõju.

Bioloogiline mitmekesisus[muuda | muuda lähteteksti]

Inimmõju tagajärjel on paljud liigid väljasurnud. Enamus eksperte nõustuvad, et inimtegevus on kiirendanud liikide väljasuremise kiirust. 2010. aastal ajakirjas Nature avaldatud uuringus leiti, et ookeanide fütoplanktonis on viimase sajandi vältel suur osa mitmekesisust oluliselt vähenenud väikestes vetikaliikides, mis moodustavad umbes poole kogu Maal fotosünteesivast biomassist. Juba ainuüksi 1950ndatest alates on biomass vähenenud umbes 40%, tõenäoliselt ookeanide soojenemise tõttu ning biomassi kahanemine on viimastel aastatel kasvanud.[16] Mõnede autorite arvates toimuks ilma inimtegevuse tagajärgedeta planeedi bioloogilise mitmekesisuse eksponentsiaalne kasv.[6]

2015. aastal avaldatud uuringus, kus uuriti Hawaii tigude väljasuremist, jõuti tulemusele, et elurikkuse vähenemine on suur probleem ja umbes 7% kõikidest Maa peal olevatest liikidest on juba kadunud.[17]

Biogeograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Organismide jaotamises võib täheldada püsivaid muutusi, mis on inimeste põhjustatud ja on nähtavad ka geoloogilistes andmetes. On täheldatud, et paljud liigid liiguvad aladele, kus varem oli nende jaoks liiga külm. Liikumine toimub tihti ka oodatust kiiremini.[18]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Globaalne soojenemine.

Arvatakse, et üheks inimtekkeliseks geoloogiliseks tagajärjeks on süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris. Viimase miljoni aasta vältel vaheldunud soojemate ja külmemate perioodide puhul on CO2 kontsentratsioon tõusnud ligikaudu 100 ppm (180 ppm-lt 280 ppm-le). 2015. aasta seisuga on CO2 kontsentratsioon atmosfääris märkismiväärselt tõusnud, 280 ppm-lt (holotseenis või tööstuslikule revolutsioonile eelneval ajal) ligikaudu 397 ppm-le.[19] Suur osa sellest tõusust on fossiilkütuste põletamise tõttu, milleks on põhiliselt kivisüsi, maagaas ja nafta.

Geomorfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Inimtegevuse tõttu on suured muutused toimunud Maa pinnal. Põllumajandus, ehitus ja tammide ehitamine jõgedele põhjustab erosiooni 10 korda kiiremini kui looduslikud jõud. Ehitus on põhjustanud ka vee äravoolus muutusi.[2]

Antropotseeni ajaline piir[muuda | muuda lähteteksti]

Varajase antropotseeni mudel[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi arvatakse, et paljud keskkonnaprobleemid on otseseks tagajärjeks tööstusrevolutsioonile, on William Ruddiman väitnud, et antropotseen algas ligikaudu 8000 aastat tagasi põllumajanduse arenguga ja kultuuride paikseks jäämisega. Inimesed olid siis laiali jaotunud üle kontinentide (v.a Antarktika) ja kestis neoliitiline revolutsioon. Inimestel arenes sellel perioodil põlluharimine ja karjakasvatus, mis asendas varasema küttimise-koriluse. Sellele järgnes ka suurte imetajate ja lennuvõimetute lindude väljasuremislaine, mis oli otseselt seotud inimtegevusega küttimise kaudu ja kaudselt maakasutuse muutumisega põllumaaks.

Sellele perioodile (10 000 aastat tagasi kuni tänapäev) viitavad geoloogid tavaliselt kui holotseenile. Suuremas osas holotseenist oli inimpopulatsioon suhteliselt madal ja inimtegevuse mõju viimase paari sajandi kõrval peaaegu olematu. Mitmed Maa keskkonda praegu mõjutavatest protsessidest toimusid ka siis. Antropotseeni algusajaks on pakutud mitut varianti. Mõned arvavad, et antropotseen ja holotseen on sama tähendusega ning samas geoloogilises ajavahemikus.[20][21] Teised arvavad, et see on palju hilisem nähtus.[22]

Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma impeerium, keiser Augustuse valitsemisajal (2714 pKr).

Mõeldav alguspunkt antropotseenile võib-olla ka umbes 2000 aastat tagasi, kui algas holotseeni viimane faas, subatlantiline iga.[23]

Rooma Impeerium hõlmas sellel ajal suurt osa Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Hiinas ja Indias võimutsesid dünastiad ja majandus õitses. Inkade-eelne chavini rahvas oli üks esimesi kõrgkultuure, kes asustas suuri alasid Peruus. Kuigi need ja teised tsivilisatsioonid olid enamjaolt üksteisest eraldatud ja põimunud vahepealsete ökosüsteemidega, olid mõjutatud maa-alad suured.

Gröönimaa liustike uuringus, kus vaadati liustike kihte alates aastast 1000 eKr kuni 1500 pKr, võis näha põhjapoolkera troposfääri reostust, mis oli põhjustatud hõbeda kaevandamisest ja sulatamisest ligikaudu 2000 aastat tagasi. [24]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Steffen, Will; Crutzen, Paul J.; Mcneill, John R. (2007). "The Anthropocene: Are Humans Now Overwhelming the Great Forces of Nature". Vaadatud 2015-11-07. 
  2. 2,0 2,1 "Anthropocene: The human age". Vaadatud 2015-11-07. 
  3. 3,0 3,1 Zalasiewicz, Jan; Williams, Mark (2008). "Are we now living in the Antropocene". Vaadatud 2015-11-07. 
  4. Zalasiewicz, J. (2010). "The New World of the Anthropocene". Environment Science & Technology 44 (7): 2228–2231. Bibcode:2010EnST...44.2228Z. doi:10.1021/es903118j. Vaadatud 2015-11-07. 
  5. Ehlers, Eckart; Moss, C.; Krafft, Thomas (2006). Earth System Science in the Anthropocene: Emerging Issues and Problems. Springer Science+Business Media. Vaadatud 2015-11-07. 
  6. 6,0 6,1 Sahney, S., Benton, M. J. and Ferry, P. A. (2010). "Links between global taxonomic diversity, ecological diversity and the expansion of vertebrates on land" (PDF). Biology Letters 6 (4): 544–547. PMC 2936204. PMID 20106856. doi:10.1098/rsbl.2009.1024. Vaadatud 2015-11-07. 
  7. Doughty, C. E.; Wolf, A.; Field, C. B. (2010). "Biophysical feedbacks between the Pleistocene megafauna extinction and climate: The first human-induced global warming?". Geophysical Research Letters 37 (L15703): 1–5. Bibcode:2010GeoRL..3715703D. doi:10.1029/2010GL043985. Vaadatud 2015-11-07. 
  8. Lewis, S. L.; Maslin, M. A. (2015). "Defining the Anthropocene". Nature 519: 171–180. Bibcode:2015Natur.519..171L. doi:10.1038/nature14258. Vaadatud 2015-11-07. 
  9. Edgeworth, Matt; Richter, Dan deB; Waters, Colin; Haff, Peter; Neal, Cath; Price, Simon James (2015-04-01). "Diachronous beginnings of the Anthropocene: The lower bounding surface of anthropogenic deposits". The Anthropocene Review (inglise keeles) 2 (1): 33–58. ISSN 2053-0196. doi:10.1177/2053019614565394. Vaadatud 2015-11-07. 
  10. "Greek Word Study Tool". Vaadatud 2015-11-07. 
  11. Steffen, Will; Grinevald, Jacques; Crutzen, Paul; McNeill, John (2011). "The Anthropocene: conceptual and historical perspectives". Phil. Trans. R. Soc. A 369: 843. Vaadatud 2015-11-07. 
  12. Crutzen, Paul; Eugene, Stoermer (2000). "The „Anthropocene“". Vaadatud 2015-11-07. 
  13. Crutzen, P. J. (2002). "Geology of mankind". Nature 415 (6867): 23. Bibcode:2002Natur.415...23C. PMID 11780095. doi:10.1038/415023a. Vaadatud 2015-11-07. 
  14. Samways M (1999). "Translocating fauna to foreign lands: here comes the Homogenocene". Journal of Insect Conservation 3 (2): 65–6. doi:10.1023/A:1017267807870. Vaadatud 2015-11-07. 
  15. Curnutt J. L. (2000). 9658%282000%29081%5B1750%3ATIOAIO%5D2.0.CO%3B2 "Book Review: A Guide to the Homogenocene". Ecology 81 (6): 1756–7. ISSN 0012-9658. doi:10.1890/0012-9658(2000)081[1756:AGTTH]2.0.CO;2. Vaadatud 2015-11-07. 
  16. Schiermeier, Quirin (2010). http://www.nature.com/news/2010/100728/full/news.2010.379.html. Vaadatud 2015-11-08. 
  17. http://phys.org/news/2015-08-catastrophic-invertebrate-extinction-hawaii-globally.html. Vaadatud 2015-11-08. 
    http://www.pnas.org/content/112/25/7761
  18. Harvey, Fiona; Correspondent, Environment. "Climate change driving species out of habitats much faster than expected". the Guardian. Vaadatud 2015-11-08. 
    http://www.sciencemag.org/content/333/6045/1024.short
  19. Recent Global CO2, Earth System Research Laboratory, NOAA "Trends in Atmospheric Carbon Dioxide". Vaadatud 2015-11-08. 
  20. Smith, B.D., and Zeder, M.A. (2013). "The onset of the Anthropocene". Anthropocene 4: 8–13. doi:10.1016/j.ancene.2013.05.001. 
  21. Certini, G. and Scalenghe, R. (2014). "Is the Anthropocene really worthy of a formal geologic definition?". The Anthropocene Review 2: 77–80. doi:10.1177/2053019614563840. 
  22. Ruddiman, WF. (2013). "The Anthropocene". The Annual Review of Earth and Planetary Science 41: 45–68. Bibcode:2013AREPS..41...45R. doi:10.1146/annurev-earth-050212-123944 s . 
  23. Certini, G. and Scalenghe, R. (2011). "Anthropogenic soils are the golden spikes for the Anthropocene". The Holocene 21 (8): 1269–74. doi:10.1177/0959683611408454. 
  24. Hong, S., Candelone, J-P., Patterson, C. C. and Boutron C. F. (1994). "Greenland ice evidence of hemispheric lead pollution two millennia ago by Greek and Roman civilizations". Science 265 (5180): 1841–1843. Bibcode:1994Sci...265.1841H. PMID 17797222. doi:10.1126/science.265.5180.1841.