Kasvu imperatiiv

Allikas: Vikipeedia
SKP kasv inimese kohta aastatel 1800–2000

Kasvu imperatiiv (ingl Growth imperative) on politoloogia mõiste, mis põhjendab majanduskasvu vajalikkust. Mikroökonoomikas põhjendatakse kasvu vajalikkust mastaabiefektist sündiva kasuga. Makroökonoomika väidab, et majanduskasvu on vaja sotsiaalsest ebavõrdsusest johtuvate ohtude ja ühiskondliku ebastabiilsuse vältimiseks ning elanikkonna heaolu parandamiseks.[1]

Teoreetilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Mikroökonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Marx tõstatas esimesena kasvu ideoloogia teema väitega, et turumajanduslikus konkurentsis on ettevõtetel vaid kaks võimalust: kasvada või surra. Ta leidis, et stabiilne majandustegevus pole võimalik, sest jätkusuutlik tegevus eeldab kapitali akumulatsiooni ja uusi investeeringuid.[2] [3] [4][5]

Neoklassikaline majandusteooria väidab, et kasv on kasumi suurenemise eeldus. Selle majanduskasvuarvestus väidab, et vaid tehnoloogilised muutused ja uued tootmissisendite kombinatsioonid kindlustavad ettevõtte tööviljakuse kasvu.[6] Kuid ettevõte võib samaaegselt olla ja mitte olla kasumis. Raamatupidamisarvestuses pärast tootmis- ja tegevuskulude mahaarvamist võib ettevõte olla kasumis, kuid pärast amortisatsiooni, finants- ja maksukulude mahaarvamist võib tulemus olla negatiivne. Samuti võib ettevõte kaotada oma kasvupotentsiaali, kui kogu kasum jagatakse omanikele dividendidena. Sellises olukorras on kasumlik tegevus ja nullkasvu kombinatsiooni tekkimine täiesti võimalik.[7][8]

Evolutsiooniline majandusteooria juhib tähelepanu asjaolu, et keskkonnatingimuste muutumine mõjutab ettevõtete kasvu ja kasumlikkust. Joseph Schumpeter (1883–1950), austria poliitökonomist, kirjeldas loova hävingu fenomeni, mille korral ettevõtted, kes ei suuda kaasas käia tehnoloogilise arenguga, kaotavad turu ja kaovad turult. Seda kirjeldatakse lausega „joostes üles alla liikuval trepil“. Seda tõlgendatakse vajadusena investeerida uude tehnoloogiasse ja laiendada tootmist, [9] [10] kuid seda millesse on vaja investeerida saab otsustada vaid kasvuteooria kontekstis.

Endogeenne kasvuteooria uurib inimkapitali rolli (ideed, haridus, organisatsioonilised uuendused) ja rõhutab selle tähtsust ettevõtte kasvamises. [11] [12]

Ökoloogia- või keskkonnaökonoomika keskendub taas (eriti taastumatu) tooraine kasutuse ja energiakulu rolli ja selle kasvu mõjutamise uurimisele. [13] Kasvuvõimalusi nähakse esmajoones uues tehnoloogias, mis vähendab materjali- ja tööjõukulu ning uute energiaallikate kasutuselevõtus.[14]

Makroökonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogia leiab, et inimkonna kasvu olukorras peab ka majandus kasvama, kuna muidu halveneksid inimeste toimetuleku võimalused ja heaolu ning see omakorda suurendaks sotsiaalset ebastabiilsust. [15]

Majanduskasv on sätestatud eesmärgina Suurbritannia õigusaktides.[16] Majanduskasvu nõue on sätestatud Kanada „Tööhõive ja kasvu seaduses“ ja 1997. aastal sõlmitud Euroopa stabiilsuse ja kasvu paktis.[17][18]

Poliitiline kasvuideoloogia väidab, et riigi julgeolekut, majanduslikku ja sotsiaalset stabiilsust ning demokraatlikku legitiimsust saab kindlustada vaid majanduskasvu olukorras.[19]

Riigi rahandus ja sotsiaalkindlustussüsteemi (sh pensionite ja töötuskindlustuse väljamaksed) väljamaksed on tagatud vaid majanduskasvu tingimuse täitumisel.[20] [21]

Eriti kriitiliseks muutub kasvu nõude täitmine totaalse demokraatia ja populistliku poliitika levimisel ning olukorras, kus kiire tehnoloogilise arenguga ei kaasne majanduskasvu, põhjustades tööpuuduse kiiret kasvu (Okuni seadus).[22] [23] Sellist olukorda võib parandada ressursimaksude kehtestamisega (süsiniku-, plastiku- jms maksud, CO2 heitmekogustega kauplemine jms) ja/või tööaja üldise vähendamisega töötuse piiramiseks. [24][25]

Rahasüsteem, mis põhineb võlarahal ja intressi nõudel, põhjustab kasvava likviidsuskriisi, mida saab korrigeerida vaid uue võlaraha järjepideva turule pumpamisega. Sellist rahapoliitikat põhjendatakse majanduskasvu kindlustamise vajadusega. Tänu intressimaksetele ja pankrottidele kontsentreerub üha kasvav rahakogus selle emiteerijate valdusse, põhjustades ühiskonna kihistumist ja luues võimaluse kasutada raha võimu kehtestamise instrumendina.[26] [27] [28] [29] [30] Hans Christoph Binswangeri, tema doktorant Guido Beltrani [85] ja poeg Mathias Binswanger on oma teostes analüüsinud ja kirjeldanud protsessi, kuidas pangad eemaldavad raha ringlusest ja mõjutavad sellega majanduskasvu. [31] [32] [33]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ferguson, Peter (2019). "The Growth Imperative". Post-growth Politics. Cham: Springer. pp. 75–100. ISBN 978-3-319-78797-8.
  2. Marx, Karl (1965). Das Kapital, Band 1. Dietz. p. 618.
  3. Marx, Karl (1906). Capital: A Critique of Political Economy. Modern Library. p. 649.
  4. Gordon, Myron J.; Rosenthal, Jeffrey S. (2003). "Capitalism's growth imperative". Cambridge Journal of Economics. 27 (1): 25–48.
  5. Smith, Richard. "Beyond Growth or Beyond Capitalism" (PDF). Real-world economics review. 53: 28–42.
  6. David I. Stern: Energy-GDP Relationship. In: The New Palgrave Dictionary of Economics. Palgrave Macmillan UK, London 2015, ISBN 978-1-349-95121-5
  7. Lange, Steffen (2018). Macroeconomics Without Growth: Sustainable Economies in Neoclassical, Keynesian and Marxian Theories. Marburg: Metropolis. pp. 109–216. ISBN 978-3-7316-1298-8.
  8. Richters, Oliver; Siemoneit, Andreas (2019). Marktwirtschaft reparieren: Entwurf einer freiheitlichen, gerechten und nachhaltigen Utopie. München: oekom. pp. 49–59.
  9. Lawn, Philip (February 2011). "Is steady-state capitalism viable?: A review of the issues and an answer in the affirmative". Annals of the New York Academy of Sciences. 1219 (1): 1–25.
  10. Richters, Oliver; Siemoneit, Andreas (2019). Marktwirtschaft reparieren: Entwurf einer freiheitlichen, gerechten und nachhaltigen Utopie. oekom. pp. 96–116.
  11. Jones, Charles I. (2005). "Growth and Ideas". In Aghion, Philippe; Durlauf, Steven N. (eds.). Handbook of Economic Growth. 2. Elsevier. pp. 1063–1111
  12. Rosen, Shervin (2008). "Human Capital". In Vernengo, Matias; Caldentey, Esteban Perez; Rosser Jr, Barkley J. (eds.). The New Palgrave Dictionary of Economics. Palgrave Macmillan UK. ISBN 978-1-349-95121-5.
  13. Reiner Kümmel: The Second Law of Economics: Energy, Entropy, and the Origins of Wealth. Springer, New York / Dordrecht / Heidelberg / London 2011, ISBN 978-1-4419-9365-6.
  14. Grahl, Jürgen; Kümmel, Reiner (2009). "Das Loch im Fass – Energiesklaven, Arbeitsplätze und die Milderung des Wachstumszwangs" (PDF). Wissenschaft und Umwelt Interdisziplinär: 195–212.
  15. Paech, Niko (2012). Befreiung vom Überfluss. Auf dem Weg in die Postwachstumsökonomie. oekom. ISBN 978-3-86581-181-3.
  16. Growth duty: statutory guidance, 30 March 2017. [1]
  17. Barry, John (2018). "A Genealogy of Economic Growth as Ideology and Cold War Core State Imperative". New Political Economy. 25 (1): 18–29.
  18. Stratmann-Mertens, Eckhard; Hickel, Rudolf; Priewe, Jan (1991). Wachstum: Abschied von einem Dogma: Kontroverse über eine ökologisch-soziale Wirtschaftspolitik. S. Fischer. ISBN 978-3-1003-1408-6.
  19. Richters, Oliver; Siemoneit, Andreas (2019). "Growth imperatives: Substantiating a contested concept". Structural Change and Economic Dynamics. 51: 126–137.
  20. Paech, Niko (2006). "Wirtschaften ohne Wachstumszwang". Ökologisches Wirtschaften. 21 (3): 30–33.
  21. Seidl, Irmi; Zahrnt, Angelika (2010). "Staatsfinanzen und Wirtschaftswachstum". Postwachstumsgesellschaft: Konzepte für die Zukunft. Marburg: Metropolis. pp. 179–188. ISBN 978-3-89518-811-4.
  22. Antal, Miklós (2014). "Green goals and full employment: Are they compatible?". Ecological Economics. 107: 276–286.
  23. Jackson, Tim; Victor, Peter (2011). "Productivity and work in the 'green economy' – some theoretical reflections and empirical tests". Environmental Innovation and Societal Transitions. 1 (1): 101–108
  24. D'Alisa, Giacomo; Demaria, Federico; Kallis, Giorgios (2015). Degrowth: A Vocabulary for a New Era. Routledge. ISBN 978-1-1380-0077-3.
  25. Videira, Nuno; Schneider, François; Sekulova, Filka; Kallis, Giorgos (2014). "Improving understanding on degrowth pathways: an exploratory study using collaborative causal models". Futures. 55: 58–77.
  26. Onken, Werner (1992). Gerechtes Geld – gerechte Welt: Auswege aus Wachstumszwang und Schuldenkatastrophe: 1891–1991. 100 Jahre Gedanken zu einer natürlichen Wirtschaftsordnung. Verlag für Sozialökonomie. ISBN 978-3-87998-433-6.
  27. Strunz, Sebastian; Bartkowski, Bartosz; Schindler, Harry. "Mythos monetärer Wachstumszwang. Am Gelde hängt doch alles?". Ökologisches Wirtschaften. 32 (1): 23–25.
  28. Lietaer, Bernard; Arnsperger, Christian; Goerner, Sally; Brunnhuber, Stefan (2012). Money and Sustainability: The Missing Link. Triarchy Press. ISBN 978-1-908009-75-3.
  29. Paul Grignon (2002) Money as Debt
  30. Chris Martenson (2009) The Crash Course
  31. Binswanger, Hans Christoph (2013). The Growth Spiral: Money, Energy, and Imagination in the Dynamics of the Market Process. Springer. p. 131.
  32. Beltrani, Guido (1999). Monetäre Aspekte des Wirtschaftswachstums. Universität St. Gallen. [2]
  33. Binswanger, Mathias (May 2015). "The growth imperative revisited: a rejoinder to Gilányi and Johnson". Journal of Post Keynesian Economics. 37 (4): 648–660.