Maaema

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Maaema on mütoloogiline arhetüüp, mis on seotud maa jumalikustamisega või pühaks pidamisega. Maa valvajaks või valitsejaks peetakse jumalust (eesti usundis maaema, kreeka mütoloogias Gaia jne), sageli seotud viljakusriitustega jmt.

Maaema arhetüüp on omane paljudele mütoloogiatele, usunditele ja religioonidele (sealhulgas šamanismile, eesti usundile jpt).

Maaema Eesti mütoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

"Maa-ema" ja "taevaisa" on võtnud endale inimesetaolise kuju või väljendusvormi paljude maaharijate-agraarrahvaste uskumuses. Usutakse, et taevas viljastab oma vastavate vägedega (tuul, torm, äikeseilm kõue ja pikse ning vihmaga) maad. Maaema on kõige armsam ja austatud maa haldjas üldse. Teda kutsutakse ka maakaitsjaks.

Kuna maa on kõige armsam ema, kes ei aja kedagi enda juurest ära, siis kodutud on tema erilised hoolealused. Kui ematul vaeslapsel on pulmad, siis öeldakse ikka, et küll taevataat ise hoolitseb ta ette, küll maaema ise on teind talle valmis vöid ja veimevakka ja kõike mis vaja[1](Ida-Liivi külas Pitrõg). Ning igale surnule, keda maetakse, öeldakse hauda veel järele, las nüüd maaema teda soojelgu ja varjelgu, et nüüd ta on pandud maamulda, las nüüd liivaema teda katku[1]. Maaema kaitsmiseks ei tohtinud keegi noaga maas surkida, sest siis sorgitakse maaema südames ning tulist vett maha visates kõrvetatakse maaema pead. Ka rohukitkumine oli keelatud, sest siis kitkuti maaema juukseid. Selliseid ütlusi on veel mitmeid ja erinevates külades on öeldud sama asja erinevatel viisidel. Maad peeti ikkagi elavaks olendiks, kes kevadel võttis seemne lahkelt oma rüppe.

Maaga seotud jumalusi-vaime on mitmeid: maaema, maaisa, maajumal, maa-vaim ja maahaldjas (Põhja-Eestis). Eestis on kombeks maajumaluste austamine aastaringi toimuvate suurte pidude ja pühadega, pööripäevadega jne. Jaanipäeval aeti kõik kariloomad õhtul lõkke ümber ja läbi selle pühitseti neid, et neid sigivamaks teha, "puhastada" ja igasugu paha eest kaitsta. Pereemad käsid koos lastega ümber jaanitule kolm korda ning andsid ohvriande, milleks olid enamasti piim, piima koor, kohupiim, või jne. Tavaliselt pereema tõi ohvrikividele, ohvriaedadesse, ohvrivakkadesse ja mujale pühadesse paikadesse väljas, looduses ning majas-talus, ohvriande esimestest karjasaadustest, viljapeadest- ja teradest jne. Sellega taheti tagada karja- ja saagiõnne aastast aastasse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Loorits, Oskar. 1988. Liivi rahva usund I lk 83

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]