Peko

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; Anne Vabarna eepose kohta vaata Peko (eepos)

Peko (soome keeles Pekko, Pellon Pekko) on olend läänemeresoomlaste mütoloogias, koduhaldjas ja viljakusjumalus.

Setumaal peeti Pekot üldiseks aitajaks ning õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutas puunukk (mõnedel andmetel ka vahakuju), mille ees ja peal põletati küünlaid. Kuju hoiti valgesse linasse mähitult viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana 20. sajandini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatest.

Vigala Sassi järgi võib Peko elada koopas, põllul, aidas, oskab kutsuda või keelata vihma, kaitseb kiimaväge, oskab kirjutada ruune[1]

Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ning kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina. Igal aastal toimuvate Setu Kuningriigi päevade ajal valitakse taevase kuningas Peko maapealne asemik – ülemsootska. Kujutelm kuningas Pekost põhineb Anne Vabarna loodud eeposel "Peko", kuningriigi idee on üle võetud 1990ndatel Rootsi ja Norra metsasoomlastelt.

Maavalla Koja väljaantavatel sirvilaudadel on tähistatud Peko püha – liikuva pühana on see sügiskuu kolmandal pühapäeval.[2]

Mütoloogia ja kombestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Setumaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seto mütoloogias on Peko viljakusjumal. Pekot esindas inimesekujuline puust figuur, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Kuju hoiti Peko peremehe viljasalves, peremees valiti igal aastal uuesti. Kevaditi ja sügiseti korraldati Peko auks pidu, mida nimetati koŕadsipraasnik (<koŕama, vilja koristama). Mõlemad peod olid salajased ja pidid toimuma öösel, et kirikuvõimud sellest teada ei saaks. Kultuse vanemat avalikku vormi ei tunta, aga on oletatud, et see jäi põhijoontes muutumatuks.

Uue Peko peremehe valimine toimus sügispeol, kus osalesid ainult mehed. Pidu toimus pärast viljalõikust, valiku otsustas nn. vereliisk. Vastu ööd kogunesid mehed peremehe tallu, kelle juures Peko sel aastal hoiul oli olnud. Peoruumi aknad suleti ja peremees tõi koos kahe abilisega viljasalvest Peko kuju. „Mehed istusid ümberringi, seljad Peko poole, ja asusid igaüks eraldi oma kotist sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ja sõõris ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks oma viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellele seejuures esimesena veri välja tuli, oli järgmisel aastal Peko peremees.”[3] Uus Peko peremees võttis Peko kuju valge lina sees oma koju kaasa ja pani viljasalve hoiule.

Kevadpidu toimus pärast külvi, suvistepühade ajal, peost võtsid osa nii peremees kui ka perenaine. „Mõned nädalad enne nelipühi viisid peolised Peko peremehele otri, millest valmistati õlu. Peole kogunenud külalised võtsid kaasa muna ja leiva peremehele andmiseks ning veel ühe leiva ja nõu piimaga enda jaoks. Pärast seda kui ühes ruumis oli söödud peremehe pakutud toite, siirduti teise, kus nurgas asuva õllenõu kohal oli Peko. Tema külge olid kinnitatud põlevad küünlad.”[4] Pekot paluti põlvitades, igaüks nii, kuidas soovis. Peko kõrval seisis peremees ehk nn. Peko papp koos kahe abilisega. Pärast palvetamist tõstis peremees iga osaleja anumast kolm korda õlut üles ja laskis selle jälle tagasi, paludes anuma omanikule ja tema perele õnnistust pühalt Iljalt. Seejärel söödi, joodi õlut ja palvetati veel. Peko kujule lisati küünlavaha, mis oli riituse ajal selle peale voolanud. Mida rohkem vaha kogunes, seda soodsam pidi tulema suvi.

Eiseni järgi viidi Peko kuju külviajal välja põldu õnnistama, peites ta põllu äärde puude ja põõsaste vahele. Selliseid kohti kutsuti „Peko kohtadeks” ja sinna toodi ohvreid ka ajal, mil kuju oli aidas. Ohverdati raha, aga samuti soola, vilja, linu jm.[5] Jaaniööl viidi Peko kuju karjamaale, ohverdati talle võid, kohupiima, villu ja muud ning paluti karjale kaitset ja õnnistust. Õnnistust võis saada ka nn „Peko leiva” abil: „Peko pidul võetakse üheksa pidulise käest paluke leiba. Need leivatükid antakse karjalaskmise päeval karjale. Niisugust Peko leiba saanud karjalooma ei taba suvel mingisugune õnnetus. Leivaga ühes tuleb Peko kaitse ja õnn kõigele karjale.”[6]

Mujal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomes mainis Pellonpecko nimelist jumalust esmakordselt Mikael Agricola, kes paigutas ta 1551. aastal Karjala ebajumalate loetellu. Agricola järgi on tegemist odrajumalaga (ohran casuon soi) või odraõlle jumalaga, kes on ühtlasi põlluhaldjas (<soome pelto, põld).[7] Nimi Pekko tuleb võib-olla deminutiivsest isikunimest Pekka, mis omakorda tuleneb mehenimest Pietari (<ladina Petrus). Samas võib Pekko olla seotud ka metshaldjat või kolli tähistava sõnaga peikko. Folklorist Uno Harva arvates on soome Pekko olnud ka laulu ja luule jumal nagu vanarooma Bacchus.[8] Sama jumalust tundsid ka vadjalased (riihi-pekka) ning tal on olemas paralleelid isegi mordva, udmurdi ja mari usundis.[9]

Pekot on seostatud ka Pikse ja balti Perkunasega.

Huvitavaid fakte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Petserimaalt valitud I Riigivolikogu liige Nigul Kaliste väitis 1938. aastal, et ta pole elu sees midagi Pekost kuulnud.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Aleksander Heintalu e. Vigala Sass. Estide (tšuudide) hingestatud ilm. II. Sõnade seletus. Lk. 257.
  2. Ahto Kaasik. Sirvide koostamisest. Maavalla Koja kodulehekülg.
  3. Paul Hagu, "Setu viljakusjumal Peko". Keel ja Kirjandus 1975, nr 3, lk 166–167.
  4. Ibid., lk 167.
  5. Matthias Johann Eisen, Eesti mütoloogia. Tallinn:Mats, 1995, lk 79.
  6. Ibid.
  7. Seppo Suhonen, „Johdanto”. In: Pekko. Setukaiseepos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2006, lk 15.
  8. Ibid.
  9. Paul Hagu, „Saateks”. In: Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995, lk 27.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Matthias Johann Eisen, „Setukeste jumal Peko”. Eesti Kirjandus 1908, nr 3, lk 377–387.
  • Matthias Johann Eisen, „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, 77–80.
  • Paul Hagu, "Setu viljakusjumal Peko" – Keel ja Kirjandus 1975, nr 3, lk 166–173.
  • Peko. Setu rahvuseepos. Toim. Paul Hagu ja Seppo Suhonen. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995.
  • Pekko. Setukaiseepos. Käännös setun kielestä suomeen Seppo Suhonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2006.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]