Mõõdupeeker
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
Mõõdupeeker (kasutatud on ka saksakeelset nimetust Passglas) on 16.–17. sajandil Euroopas laialt levinud jooginõu, mida katavad klaas- ehk rõõneniidid. Mõõdupeekreid toodeti ka Hüti klaasikojas.
Peekri nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelses kultuuriruumis võib mõõdupeekri nimena kohata passglas, mis tuleneb selle peekriliigi saksakeelsest nimest. Viimane on omakorda saanud nime nõu pinda osadeks jagavate klaasniitide ehk passen'ite järgi. Inglise keeles kasutatakse termineid passglass, cylindral- või octagonal-fluted beaker. Eesti arheoloogiliste kaevamiste kirjeldustes on mõõdupeekrit nimetatud ka mõõduklaasiks, kuid arheoloog Monika Reppo sõnul on peekrit lihtsam eristada mõõteklaasist juhul, kui nimes on sees sõna ’peeker’.[1] Mõõdupeekreid on kirjeldatud ka kui kõrgeid hulknurkseid peekreid.[2]
Kuigi arheoloog Hugh Willmotti uurimistöös Inglismaal levinud klaasi kohta on toodud välja nii cylindrical-fluted beaker kui ka octagonal-fluted beaker, on vaid viimase juurde lisatud, et selle kohta öeldakse Euroopa mandriosas passglas ning et see on sagedamini kasutatav väljend kui cylindrical-fluted beaker.[3]
Peekri kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Mõõdupeeker võib olla isegi kuni 35 cm kõrgune.[4] Hütist leitud mõõdupeekrite tavaline läbimõõt on olnud 3–5 cm.[5] Klaasniidid jaotavad nõu pinna horisontaalselt kolmeks kuni kaheksaks, kuid vahel võib niit ka mööda peekri külge ussina üles ronida.[6] Maks Roosma sõnul eristabki tavalisest silindrikujulisest peekritüübist mõõdupeekrit rõõneniidistik. Tema kirjelduste järgi algab see sageli “sõlmetaolise paksendusega (nn. lähtesõlmemotiiviga)”.[5] Enamasti on need niidijooned lamedaks vajutatud sakilise tööriistaga. Selliselt töödeldes on peekrile tekkinud „ebatasane lindilaadne dekoor“.[2]
Varauusaegsed mõõdupeekrid on metsaklaasist ning neil on enamasti kaheksa tahku, kuid peekreid on leitud ka ümara läbilõikega või kuue-, seitsme- või üheksanurksena. Mõõdupeekritele iseloomulik tahuline kuju saadi poolvalmis tooriku tahulisse vormi asetamisega, mis andis poolpuhutud jooginõule tema lõpliku vormi. Peekrile annab stabiilsuse kõrge ja koonusja kujuga allapoole laienev mõigasjalg. Antud termini mõtles välja Maks Roosma ja hilisemad uurijad on nõustunud, et otsetõlkena kasutatav „pjedestaaljalg“ oleks eksitav.[7] Värvi poolest on mõõdupeekrid enamasti värvitust klaasist või helerohelised, harvemini rohelised. Kuigi enamusel mõõdupeekritel on klaasniidid peekriga sama värvi, esineb ka mõõdupeekreid, mille klaasniidistik on sinine.[2]
Rootsis on märgatud, et kõrgemate ja laiemate jalgadega mõõdupeekrid on varasemast ajast ning et hilisemad jalad on madalamad ja kitsamad.[8] Inglismaal on mõõdupeeker üks vähem levinud peekritüüpidest, aga sellegipoolest on sellel kõige rohkem variatsioone. Inglismaalt leitud mõõdupeekrid jagatakse esmalt aga klaasi kvaliteedi põhjal, olles kas (kvaliteetsemast) soodaklaasist või võsaklaasist. Ilmselt on neid kasutatud vaid Lõuna-Inglismaal, kuid mitte mujal Suurbritannias.[9]
Peekri ajalugu ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed märgid mõõdupeekri tootmise kohta pärinevad 13.–14. sajandi Saksamaalt,[2] kus ta Roosma sõnul arenes 16.–17. sajandi jooksul välja veneetsia renessanssklaasi eeskujul, säilitades veneetsia klaasile omase “kellukesekujuliselt allapoole laieneva mõigas- ehk kahekorra keeratud servaga jalaääre”. Kaheksatahulised peekrid olid esmalt pigem levinud Hollandis, kus neist joodi ilmselt veini.[5] Laiemalt võeti need jooginõud kasutusele aga 16. sajandil, mil neist sai „16. ja 17. sajandi /…/ Loode-Euroopa üks populaarsemaid joogiklaasi tüüpe“. Tootmiskeskused ongi asunud sellel alal – Kesk-Saksamaast Jüütimaa ja Madalmaadeni.[2]
Peeker levis Eestis enim 16. sajandi lõpust 17. sajandi teise pooleni ehk Rootsi võimu perioodil. Rootsi jõudsid mõõdupeekrid läbi saksa klaasimeistrite ja hakkasid esmalt ilmuma Rootsi linnades 16. sajandi keskpaigast alates.[10] Teiste allikate kohaselt olid just Hollandi klaasimeistrid need, kes mõõdupeekreid Rootsis valmistama hakkasid.[5] Madalmaades, Saksamaal ja Skandinaavias algas mõõdupeekri valmistamine juba 16. sajandi esimesel poolel. Seda tüüpi mõõdupeekri levikuala oli laiemgi, olles oma populaarsuse tippajal väga levinud jooginõu.[11] Inglismaal pole, nagu ka vähene leidude arv peegeldab, tootmiskohast jälgi.[12] Varauusajast pärinevate peekrite hulgas on Eestis kõige rohkem just mõõdupeekrite katkeid.[6]
Peekri kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Mõõdupeekritel olevad niidijooned ei olnud aga üksnes kaunistuseks, vaid olid kasulikud ka igasugustes joomismängudes[6], st mõõduklaasidel polnud vaid ühe inimese tarbimise, vaid joogi jagamise eesmärk. Klaasanum käis käest-kätte, üks niidivahestik tähistas ühe inimese kogust.[2] Mängu mõtteks oli õlu niidijooneni juua, ei vähem ega ka rohkem. Kui juhtus, et jooja jõi natukenegi rohkem või vähem, tuli tal kogu klaas tühjaks juua. Suuremate niidivahedega peekritest oli raskem tähistatud jooneni juua kui väikeste niidivahedega kaunistatud peekritest. Selliste täpsusmängude tõttu tähistati Rootsi kuningriigis kangemat õlu müüvaid kõrtse just mõõdupeekriga. Mänguõpetus on säilinud tänu ühele 17. sajandist pärit peekrile, mida hoitakse Viini tarbekunstimuuseumis ja mille pinnal on üles tähendatud järgmine õpetus (Monika Reppo tõlge):
- "Elu terviseks. Meie kõigi terviseks
- Me joome iga jooneni
- Kuid see, kes oma mõõtu juua ei suuda
- Peab jätkama joomist järgmise jooneni
- Seega annan oma parima
- Et juua oma jooneni
- Just nagu mu naaber on teinud
- Joon ka mina oma osa. Elu terviseks."[13]
Mõõdupeekrid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Kuigi mõõdupeekrite katkeid võib leida üle Eesti, oli üheks oluliseks mõõduklaaside tootmiskohaks Hüti klaasikoda. Võimalik, et ka mujalt Eestist leitud mõõdupeekrid olnud seal valmistatud (näiteks Haapsalu linnuse, Pärnu Uue tänava ja Pühavaimu tänava leiud).[6] 1644. aastal toodeti Hüti klaasikojas 509 mõõdupeekrit, kuid on täheldatud, et veel sama kümnendi jooksul toodang mitmekordistus. Näiteks toodeti 1649. aastal poole aastaga (21. juunist 20. detsembrini) 1418 mõõdupeekrit ehk passglas’i.[14] Paraku ei ilmne kirjalikest allikatest nende mõõdupeekrite värvus, stiil ega kuju ning sellise info saamiseks on kasutatud arheoloogilist materjali.
Haapsalu linnuses kaevamiste käigus leitud 1580.–1660. aastate käimlast saadi 2017.–2018. aastal 357 klaaseseme katked, millest on õnnestunud kokku panna 28 klaaseset ning 6 neist on just mõõdupeekrid.[15] Need kuus mõõdupeekrit on kokku pandud 63 klaasifragmendist ja on tõenäoliselt pärit Hüti klaasikojast,[7] kus alles 1644. aastal erinevad joogiklaasid, kaasa arvatud mõõduklaasid, mõisate aastaaruannetesse lisanduvad. Tänu arheoloogilisele materjalile on aga näha, et mitmeid klaasiliike on valmistatud ka enne nende aastaaruannetesse lisandumist.[16]
Mõned Hüti klaasikoja mõõdupeekri fragmendi leiud on olnud võimalik täpsemalt dateerida. Näiteks on üks leiugrupp olnud Hütis ahju läheduses ning põhjakihi järgi oli klaas ligilähedaselt 1649. aastasse dateeritud.[5] Sellises leiumaterjalis esinevad nii tahulised kui ka ümarad mõõdupeekrikatked, kuid Roosma kirjeldustes jääb mõõduklaaside ja mitmetahuliste joogiklaaside erinevus segaseks. Nimelt on „illustratsioonidel kujutatud leiud ja kirjeldused /…/ sama leiutüübi kohta“.[7]
Peeker arenes aja jooksul edasi stangenglas'iks, mille kuju on silinderjas ja väliskülg kaetud maalingutega. Selliseid peekreid leiab ka Eesti arheoloogilisest materjalist; seda nimetatakse eesti keeles kõrgeks silinderpeekriks.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Reppo 2019, 13-14.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Aunroos 2015, 15.
- ↑ Willmott 2002, 51-52.
- ↑ Reppo 2019, 13.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Roosma 1966, 62.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Reppo 2022, 162.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Reppo 2019, 15.
- ↑ Henricson 2003, 113.
- ↑ Willmott 2002, 51.
- ↑ Henricson 2003, 107.
- ↑ 11,0 11,1 Reppo 2019, 14.
- ↑ Willmott 2022, 50.
- ↑ Reppo 2022, 163.
- ↑ Roosma 1966, tabel 1.
- ↑ Reppo 2019, 9.
- ↑ Roosma 1966, 60-61.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Aunroos, Anu-Liis (2015). Tartu keskaegsed reljeefsete kaunistustega klaasnõud. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut.
- Reppo, Monika (2022). Lääne-Eesti ja muu maailm: võrdlevalt Haapsalu ja Pärnu klaasileidudest. – Läänemaa Muuseumi Toimetised, XXIV, 141–170.
- Reppo, Monika (2019). Kümme liitrit klaasikilde Haapsalu piiskopilinnuse käimlast ehk De la Gardie’d kui oletatav lüli Haapsalu ja Hüti vahel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2018 / Annales Litterarum Societatis Esthonicae 2018, 7–28.
- Roosma, Maks (1966). Hüti klaasikoda Hiiumaal: Jooni klaasimanufaktuuri tegevusest Eestis XVII sajandil. Tallinn: Kunst.
- Henricson, Lars Gustaf (2003). Passglas i Stockholm: vasarenässansen, stormaktstiden och järnåldern. – Fornvännen 2003 (98): 2, 107–120.
- Willmott, Hugh (2002). Early Post-Medieval Vessel Glass in England: c 1500-1670. – CBA Research Report 132. York: Council for British Archaeology. ISBN 1-902771-29-X.