Mõõtenõud
Mõõtenõud on nõud, mida kasutatakse vedelike ja gaaside ruumala mõõtmiseks.
Mensuurid ja mõõtesilindrid[muuda | muuda lähteteksti]
Mensuurid ja mõõtesilindrid[1] on silindrilised või koonilised klaasist anumad, millel on gradueering. Neid kasutatakse vedelikuhulkade ligikaudseks mõõtmiseks (nt puhverlahuste valmistamisel, protsendiliste lahuste valmistamisel, lahuste hapustamisel jne).
Mensuurid on koonilise kujuga ja mõõtesilindrid silindrilise kujuga. Täpsem on mõõtesilinder.
Mõõtekolvid[muuda | muuda lähteteksti]
Mõõtekolvid[2] on seisukolvid (millel on pikk peenike kael) täpse kontsentratsiooniga lahuse valmistamiseks või analüüsitava aine lahjendamiseks kindla ruumalani. Kolvi suu suletakse korgiga (kummi-, plastist lihv- või klaasist lihvkork).
Mõõtekolb täidetakse kaelal oleva ringikujulise mahumärgini, mis näitab ühtlasi kolvis sisalduva vedeliku täpse ruumala milliliitrites.
Klaasi märgavate vedelike väljavalamisel jääb õhuke vedelikukile kolvi seintele ning välja valatud vedeliku ruumala on pisut väiksem kolvi mahust (täpne ruumala on ainult mõõtekolvi sees).
NB! Mõõtekolbe ei tohi kuumutada! Mõõtekolb on lameda põhjaga ja kuumutamisel ei jagune rõhk kolvi sees ühtlaselt ning kolb võib puruneda.
Pipetid[muuda | muuda lähteteksti]
-
Pipetid -
Mahtpipetid -
Mõõtpipetid -
Mikropipetid
Pipettideks[3] nimetatakse klaastorusid, mis on ühest otsast peeneks tõmmatud. Neid kasutatakse vedelike ruumalade täpseks mõõtmiseks.
Maht- ehk Mohri pipetid
Mahtpipettidega mõõdetakse ainult kindlat pipetil märgitud ruumala. Mahtpipettidel on toru ülemisel osal (peeneks tõmbamata osal) üks ringikujuline märk, mis näitab täidetud pipetist välja voolanud vedeliku ruumala. Suurema mahuga pipettidel (5–100 ml) on keskosas kerajas või silinderjas laiend.
Mõõtpipetid
Mõõtpipettidega mõõdetakse mis tahes ruumala gradueeritud osa piirides. Täpseks mõõtmiseks peavad pipetid olema puhtad ja kuivad või siis korduvalt mõõdetava vedelikuga loputatud.
Mõõtpipetid jagunevad kaheks:
- lõpuni gradueeritud (tühjendatakse samuti nagu mahtpipetid)
- lõpuni gradueerimata (lõppjoon on enne peeneks tõmmatud osa ning tühjendatakse kuni alumise märgini).
Mikropipetid
Mikropipetid on mõeldud väga väikeste vedeliku ruumalade mõõtmiseks.
Pipeteerimise üldnõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Pipettide täitmisel asetatakse ots sügavale mõõdetavasse vedelikku, vältides õhu sattumist pipetti ning vedeliku sattumist suhu. Vedelik imetakse pipetti ettevaatlikult veidi üle mahumärgi. Kui vedelik on jõudnud mahumärgini, suletakse pipett kiiresti nimetissõrmega ja tõstetakse vedelikust välja. Sõrme õige vähe kergitades lastakse vedelikul voolata mahumärgini. Edasi tõstetakse pipett varem valmis pandud nõusse, vedelikul lastakse vabalt välja voolata, kusjuures pipett hoitakse viltu ja ots toetatakse vastu nõu seina. See tagab pipeti täieliku tühjenemise. Kui vedelik on pipetist välja voolanud, siis oodatakse 3–5 sekundit ning eemaldatakse pipett. Sellesse jäänud viimast vedeliku tilka ära ei raputata. NB! Suuga ei tohi imeda agressiivseid vedelikke (happed ja alused), sest need võivad kahjustada suu limaskesta ja halvemal juhul põhjustada tõsiseid õnnetusi. Agressiivsete vedelike puhul kasutatakse kummipirne (spetsiaalsed vahendid vedeliku pipeti sisse imemiseks).[4]
Automaatpipetid[muuda | muuda lähteteksti]
Automaatpipette kasutatakse väikeste vedelikuhulkade (mikroliitrites) täpseks mõõtmiseks. Väikeste koguste kasutamisel kulub vähem uuringu materjali ja reagente. Kuna tänapäeval on analüüsimeetodid väga tundlikud, siis on väga oluline täpselt pipeteerida. Pipeteerimisel tekkivad vead toovad kaasa suure vea analüüsi lõpptulemustes.[5]
Pipeti ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
- Täitmise kolb
- Käepide
- Reguleeritav skaala
- Sisse- ja väljalasketoru
- Otsakud
Automaatpipettidega pipeteerimise üldised nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
- Pipeti otsak on soovitatav eelnevalt läbi loputada mõõdetava vedelikuga. Kui seda nõuet eiratakse, siis jääb osa vedelikku otsakusse ja see toob kaasa vead lõpptulemustes.
- Otsakud peavad olema absoluutselt puhtad. Tavatingimustes on need mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks.
- Otsaku tühjendamisel tuleb jälgida, et see tühjeneks täielikult.
- Pidevalt tuleb jälgida pipeti asendit käes. See peab olema kogu aeg ühesugune. Soovitatav on töö ajal pipetti käes hoida nii, nagu see on kalibreeritud. Väga hea asend on 45-kraadise nurga all. Kui pipetti hoida vertikaalselt, siis otsiausse võetav vedeliku hulk on ettenähtust suurem.
- Mida sügavamale vedelikku otsak asetada, seda rohkem vedelikku sisse tõmbab. Väga sügavale asetades võib saastuda pipeti mehaaniline osa. Optimaalseks sügavuseks loetakse 2–5 mm. Alati tuleb jälgida, milline on vedeliku pind.
- Kolvile ei tohi vajutada väga kiiresti, sest vedelik võib minna pipeti nn punase osa sisse. Vajutused peavad olema alati sujuvad ja rahulikud.
- Tühjendamisel ei tohi pipeti otsak saastuda st ei tohi puutuda vastu katsuti seina, milles on uuritav materjal.
- Pipeteerimise lõppedes tuleb otsakud eemaldada ja pipetid asetada vastavale statiivile vertikaalasendisse.
- Pipeteerida ei tohi agressiivseid aineid (happed, alused).
Pipeteerimise tehnikad[muuda | muuda lähteteksti]
Klassikaline meetod
| Algasend | 1 | 2 | 3 | 4 |
| Esimene takistus | ↓ | ↑ | ↓ | ↑ |
| Teine takistus | ↓ | ↑ |
Klassikalist meetodit[6] kasutatakse kõige rohkem. Selle meetodiga on pipeti otsakusse mõõdetav vedeliku hulk võrdne väljalastava hulgaga.
Klassikalise meetodi etapid on järgmised:
- Kolb vajutatakse esimese astmeni.
- Pipeti otsak asetatakse 2–3 mm sügavusele vedelikku ja kolb lastakse algpositsiooni tagasi. Kui pipeti otsak on täitunud vedelikuga, tõstetakse pipett välja ja pühitakse ära otsaku külge jäänud vedelikutilgad. Pühkimiseks kasutatakse riiet, mis ei anna kiude.
- Otsaku tühjendamiseks vedelikust vajutatakse kolb esimese astmeni, täielikuks tühjendamiseks on vaja vajutada teise astmeni.
- Kolb lastakse algasendisse tagasi.
Klassikalise meetodiga ei saa täpseid tulemusi, kui
- vedelik on viskoosne,
- vedelik on vahutav,
- vedelik on kergesti lenduv,
- vedeliku kogus on liiga väike.
See meetod sobib reagentide ja suuremate vedelikuhulkade pipeteerimiseks.
Reversiivtehnika on klassikalisele meetodile vastupidine
| Algasend | 1 | 2 | 3 | 4 |
| Esimene takistus | ↓ | ↑ | ↓ | ↑ |
| Teine takistus | ↓ | ↑ |
Selle meetodiga[7] saab pipeteerida vedelikke, mis on viskoossed. Samuti sobib see väikeste vedelikuhulkade puhul.
Meetodi etapid on järgmised:
- Kolb vajutatakse teise astmeni.
- Kolb lastakse algpositsiooni tagasi. Pipeti otsak täitub vedelikuga.
- Vajaminev kogus väljutatakse, viies kolvi esimese astmeni. Liigne vedelik jääb otsakusse.
Korduv meetod ehk repetiivtehnika
| Algasend | 1 | 2 | 3 | 4 | 5 |
| Esimene takistus | ↓ | ↑ | ↓ | ↑ | |
| Teine takistus | ↓ | ↑ | ↓ | ↑ |
Pipeteerimise etapid on järgmised:
- 1.–2. Otsaku täitmisel vajutatakse kolb teise astmeni ja lastakse algasendisse tagasi.
- 3.–4. Tühjendamisel vajutatakse esimese astmeni ja seejärel täidetakse otsak uuesti.[8]
NB! Vahepeal pöialt kolvi pealt ära ei võeta!
Selle meetodi puhul on kogu aeg üleliigne kogus vedelikku otsakus.
Vere pipeteerimise meetod
| Algasend | 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 |
| Esimene takistus | ↓ | ↑ | ↓ | ↑ | ↓ | ↑ |
| Teine takistus | ↓ | ↑ |
Selle meetodi puhul loputatakse kõigepealt pipeti otsak mõõdetava vedelikuga. Seda meetodit soovitatakse kasutada kõikide vedelike puhul.[9]
Automaatpipettide hooldus[muuda | muuda lähteteksti]
Automaatpipettide hooldamiseks kasutatakse spetsiaalseid pesuvahendeid ja harju. Kõigepealt tuleb pipett lahti monteerida, keerates käepidet kellaosuti liikumisele vastassuunas ja skaala osa kellaosuti liikumise suunas. Pestavad osad on kolb, vedru ning sisse- ja väljalasketoru. Esialgu tuleb neid pesta pesuvahendi lahuses ja seejärel loputada 70-protsendilise etüülalkoholilahusega. Enne pipeti kokkumonteerimist peab määrima pestud osad üle spetsiaalse silikoon-määrdeõliga. Pärast määrimist võib pipeti lõplikult kokku panna ja lõpuks reguleerida maht. NB! Kolb tuleb kinnitada korralikult.
Büretid[muuda | muuda lähteteksti]
Büretid[10] on silindrilised klaastorud, mis on gradueeritud täis- ja kümnendikmilliliitriteks. Neile võivad olla lisatud ka klaaskraanid. Bürettide maht on 25, 50 ja enam milliliitrit. Ilma kraanita bürettidele pannakse alumisse otsa väljavenitatud klaastoruga kummivooliku tükike; kummivoolik suletakse näpitsaga. Näpitsa asemel võib kasutada lukku, mis kujutab endast klaashelmest, mille pikkus on 5–6 mm ja läbimõõt natuke suurem kummivooliku läbimõõdust. Surudes sõrmega helme kohal kummivoolikule nii, et nende vahele tekib kanal, võib vedelikku büretist soovitud kiirusega välja voolutada. Eriti täpseks vedeliku mõõtmiseks kasutatakse mikrobüretti, mille mahutavus on 1–2 ml ja jaotised on iga 0,01–0,02 ml tagant.
Büretid kinnitatakse laboratooriumi statiivile vertikaalselt statiiviklambri abil. Kui klambrid on metallist, siis pannakse nende otsa kummivoolikud või tehakse korgist vahetükid, et kinnitamisel büretti mitte katki litsuda. Bürett täidetakse lehtri kaudu ülespoole nulljoont. Enne täitmist on soovitatav bürett läbi loputada lahusega, mida soovitakse sinna viia. Büretti loputatakse sellepärast, et seintelt ja sulgurist eemaldada vett. Kui büreti silindriline osa on täidetud, avatakse kraan või näpits ning täidetakse büreti nina allpool näpitsat või kraani lahusega. On oluline, et ninna ei jääks õhumulle.
Õhk eemaldatakse büreti ninast järgmiselt: kapillaariga kummivoolik painutatakse üles ja avatakse näpits, seejuures eemalduvad õhumullid kiiresti. Kraaniga bürettidest õhk nii kergesti ei eemaldu. Kraaniga nina lastakse lahusesse ja teisest otsast imetakse kraani veidi vedelikku; seejuures lähevad õhumullid büreti silindrilisse ossa. Klaaskraanidega bürette ei tohi kasutada leeliste lahuste puhul, sest sel juhul liibub kraan tugevasti kinni ja seda ei saagi enam avada. Kummile mõjuvate ainete (jood, kaaliumpermanganaat, hõbe jne) jaoks ei tohi kasutada kummivoolikuga bürette.
Büretilt lugemi võtmisel tulevad sageli vead. Eriti rangelt tuleb jälgida seda, et silm asuks lugemi võtmisel samas tasapinnas büreti vastava jaotusega. Kui vedeliku meniski äär ei lange täpselt mingi jaotuskriipsu kohale, siis tuleb sajandikmilliliitreid hinnata silma järgi. Lugemise täpsus on 0,02–0,03 ml. Samasuguse täpsusega tuleb lugemid kanda töö protokollidesse. Näiteks: 15,00, mitte mingil juhul 15,0 või 15.
Vedelikku ei tohi liiga kiiresti büretist välja voolutada, sest sel juhul ei jõua vedelik büreti seinalt alla valguda ja tekib nn järeljooksuviga.
Mõõtenõudega töötamise eeskirjad[muuda | muuda lähteteksti]
- Kasutatakse puhtaid nõusid (hästi pestud).
- Mõõtekolb täidetakse märgini siis, kui kogu tahke aine on lahustunud ning lahus on hästi läbi segatud.
- Kõik mõõtenõud hoitakse mõõtmise ajal vertikaalasendis ja näit võetakse meniski alumise kaare järgi.
- Kui vedelik on läbipaistmatu, siis võetakse näit meniski ülemise serva järgi.
- Vedelike puhul, mis on klaasi mittemärgavad, võetakse näit meniski ülemise kaare järgi.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Mensuurid ja mõõtesilindrid" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 35.
- ↑ "Mõõtekolvid" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 35.
- ↑ "Pipetid" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 36.
- ↑ "Pipeteerimise üldised nõuded" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 37.
- ↑ "Automaatpipetid" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 38.
- ↑ "Klassikaline meetod" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 40.
- ↑ "Reversiivtehnika" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 40.
- ↑ "Repetiivtehnika" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 41.
- ↑ "Vere pipeteerimise meetod" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 41.
- ↑ "Büretid" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 42.
- ↑ "Mõõtnõudega töötamise eeskirjad" M. Treial, E. Aotäht, A. Orav 2010 "Laboritöö alused" Tartu TTHK, lk 43.