Kammerhärra (fiskaalametnik)
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) |
See artikkel räägib fiskaalametnikust Venemaa keisririigis. Õukonnatiitli kohta vaata artiklit Kammerhärra. Kammerhärra oli fiskaalametnik Venemaa keisririigis.
Kammerhärra oli amet Venemaa keisririigis, mille lõi tsaar Peeter I 1719. aastal ning kammerhärra tegutses fiskaalametnikuna kuni 19. sajandini, keisririigis ministeeriumite loomiseni keiser Aleksander I poolt. Kammerhärra oli ametiisik, kes tegeles raamatupidamisarvestuste, maksude arvestuse ning arvepidamisega.
Kammerkolleegiumi 1719. aasta 11. detsembri korraldusega loodi Venemaa tsaaririigis 5 kammerkontorit, mida juhtisid kammerhärrad, kontorite ametnikud pidid olema osavad arvepidamises. Кammerhärra juhtis kubermangus ja provintsis kõikide maksude- ja andamite kogumist, määras ja jaotas kogutu, vastavalt kehtestatud eeskirjadele. Kammerhärra kinnitas loendiraamatu, mille koostasid maakonnakomissarid, kuhu olid üles kirjutatud kõik tuluandvad maavaldused, külad ja majapidamised. Selle arvepidamisraamatu alusel kogusid Kammerhärrad vastavad maksud. Kammerhärra kompetentsi kuulusid ka rendimaksu kogumine riigiküladelt, veskitelt jne. Kammerhärra täitis ka Kammerkolleegiumist saadetava raamatupidamisarvestust, kõikide maksude kohta, kogus kõigi maakonnakomissaride esitatavad aruanded ning koostas igakuiseid ja -kvartaalseid aruandeid Kammerkolleegiumile.
Töökorraldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kammerhärra nimetas ametisse senat, ametisse astudes andis ta ametivande maakonnakantseleis. Kubermanguvalitsuse kantseleis oli kammerhärral oma kontor, kus ta pidi viibima 6 tundi päevas. Töölt puudumise eest oli ette nähtud trahv 2 rubla. Pärast hingemaksu sisseviimist jäi kammerhärra ülesandeks kantselei-, kõrtsi- ja mõningad linnamaksude kogumine.
1726. aastal Venemaa kohalikud kubermangude maksu- ja rahanduskorraldusvõrgustikud (kammerhärra kontorid, rendimeistrid ja maakonnakomissarid) kaotati.
Ülemsalanõukogu otsusega 15. märtsist 1727 jäeti alles kammerhärra ametikohad Liivimaa kubermangus ja Eestimaa kubermangus. Ametikohad jäid alles ka keisririigi keskasutuses kolleegiumites, Väike-Vene kolleegiumis, Riigitulude ekspeditsioonis, Kommertspangas, kus kammerhärrad tegelesid sissetulekute ja väljaminekute arvestusdokumentidega[1].