Lärmakas aafrikarästik
| Lärmakas aafrikarästik | |
|---|---|
 Lärmakas aafrikarästik | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Selgroogsed Vertebrata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Alamklass |
Soomussisalikud Lepidosauria |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Infraselts |
Alethinophidia |
| Ülemsugukond |
Colubroidea |
| Sugukond |
Rästiklased Viperidae |
| Alamsugukond |
Pärisrästiklased Viperinae |
| Perekond |
Aafrikarästik Bitis Gray, 1842 |
| Liik |
Lärmakas aafrikarästik |
| Binaarne nimetus | |
|
Bitis arietans (Merrem, 1820) | |
| Sünonüümid | |
| |
Lärmakas aafrikarästik (Bitis arietans) on rästiklaste sugukonda kuuluv mürkmadu, kes elab savannis ja rohumaadel Marokost ja lääne-Araabiast kuni Aafrika lõunarannikuni, välja arvatud Sahara ja vihmametsa regioonid.[2] Tema arvel on kõige rohkem madude hammustustest põhjustatud surmasid Aafrikas ning seda just tema laia leviku ja tihedates inimasulates viibimise tõttu.[3][4] Seni on kirjeldatud kaks alamliiki Bitis arietans arietans ja Bitis arietans somalica.[5]:
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Tavaline kehapikkus neil on umbes 1 m, keha on väga jäme. On kirjeldatud aga ka isendeid, kelle pikkus on 190 cm, kaal 6 kg ning ümbermõõt 40 cm. Saudi Araabias elavate isendite üldkehapikkus ei ületa tavaliselt 80 cm. Isased on enamasti pikemad kui emased ning neil on ka suhteliselt pikemad sabad.[3] Pea on neil natukene kolmnurga kujuline, ninamik on tömp ja ümmargune. Pea on siiski palju laiem kui kael. Nokise soomus on pisikene, silmakilbist ääristavad soomused moodustavad ringi (10–16 soomust) ning pealael on 7–11 silmadevahelist soomust. Silmaaluste ja ülamoka soomuste vahel on 3–4 soomuste rida. Ülamokasoomuseid on 12–17 ja alamoka soomuseid 13–17. Tihti on neil, hammaste vahetumise ajal, kummalgi ülalõualuul 2 kihva, mõlemad mürgihambad võivad funktsioneerida.[3][6]
Keha keskosas on neil 29–41 rida soomuseid, mis on neil teravate tippudega, välja arvatud kõige välimised read. Kõhusoomuseid on neil 123–147 rida ning sabaluseid soomuseid 14–38 rida. Emastel on kuni 24 sabaaluste soomuste rida. Anaalsoomus on paaritu.[3]
Värvusmuster varieerub sõltuvalt elukohast. Pea peal on 2 hästimärgatavat tumedat laiku: üks pealael ja teine silmade vahel. Pea külgedel on kaks kalde all olevat tumedat triipu, mis ulatuvad silmadest kuni ülahuuleni. Pea alakülg on kollakasvalge mustade ebakorrapäraste täppidega. Silmaiirise värv varieerub kuldsest hõbehallini. Seljapeal varieerub põhivärv kollakast helepruunini või oranžikani/punakaspruunini. Seda katavad mustriliselt 18–22 tahapoole suunatud tumepruuni kuni musta laiku, mis ulatuvad kuni sabani. Tavaliselt on need laigud enam-vähem sarikakujulised, kuid võivad olla mõnes regioonis ka rohkem U-kujulised, mis moodustavad saba peal 2–6 tumeda ja heleda triipude ristimustrit. Osad populatsioonid on tihedalt pruuni või musta täpilised segatult teiste värvidega, mis annavad loomale kahvatupruuni või mustja välimuse. Kõht on neil kollane või üksikute tumedate täppidega valge. Vastsündinutel on kuldsed laigud pealael ning roosakad-punakad soomused keha külgedel.[3][6]
Üks erakordne isend, kelle kirjeldasid Branch ja Farrell 1988. aastal Lõuna-Aafrikas, oli triibuline. Tema muster koosnes ühest kitsast (ühe soomusrea laiusest) kahvatukollasest triibust, mis jooksis pealaelt kuni saba tipuni.[3]
Üldiselt on nad siiski üsna ühekülgse väljanägemisega, välja arvatud isendid, kes elavad Ida-Aafrika ja Lõuna-Aafrika kõrgemates piirkondades. Nendel aladel elavad isendid on rabavalt kollase-musta mustrilised.[6]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]
Lärmakas aafrikarästik on arvatavasti levinuim maoliik Aafrikas.[3] Teda võib kohata enamuses Saharast lõunasse jäävas Aafrikas kuni Hea Lootuse neemeni. Levila hõlmab veel Maroko, Mauritaania, Senegali, Mali, Alžeeria lõunaosa, Guinea, Sierra Leone, Elevandiluuranniku, Ghana, Togo, Benini, Nigeeria, Tšaadi, Sudaani, Kameruni, Kesk-Aafrika Vabariigi, Kongo DV põhja-, ida- ja lõunaosa, Uganda, Keenia, Somaalia, Rwanda, Burundi, Tansaania, Angola, Sambia, Malawi, Mosambiigi, Zimbabwe, Botswana, Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi. Lisaks võib liiki kohata veel Araabia poolsaarel: edelaosas Saudi Araabias ja Jeemenis.
Tüüpasukohaks on märgitud Hea Lootuse neem Lõuna-Aafrikas.[1]
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Elab igas elupaigas, välja arvatud kõrbetes, vihmametsades ja troopilistes mäestikes. Kõige tihedamini võib kohata kivistel rohumaadel.[7] Seepärast ei ole tema levila Aafrika vihmametsane läänerannik ega Kesk-Aafrika ja Aafrika põhjarannik, kus on liiga kuiv. Araabia poolsaarel on lärmakat aafrikarästikut kohatud Lõuna-Omaanis.[8]
Käitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna enamasti on liigi esindajad loiud, siis panustavad nad palju maskeeringule, et end kaitsta. Need maod liiguvad vooglevalt, kasutades seejuures üsna laiu kõhusoomuseid. Häirimise korral võivad nad siiski roomata unduleeruvalt üllatavalt kiiresti nagu kõik teised maod.[3][7] Kuigi nad on enamuse oma elust maapinnal, ujuvad nad väga hästi ning võivad ka ronida ilma suuremate raskusteta, põõsapuhmastikest võib neid tihti leida. Üks isend on leitud isegi 4,6 m kõrguselt puu otsast.[3]
Häiringu korral sisisevad nad valjult ja pikalt ning võtavad sisse kaitseasendi, milleks on keha eesmise osa hoidmine S-kujulisena. Samal ajal püüavad nad aga taganeda ohust eemale. Salvamine käib neil väga kiiresti ja seda ka külgedele, mitte ainult otse ette. Pärast seda võetakse ruttu uuesti sisse S-kujuline asend, et vajadusel uuesti salvata. Saakloomad surevad tihti juba ainuüksi mao sedavõrd kiirest salvamisest tulevast kokkupõrkest ning väga pikkade kihvade tekitatud sügavatest haavadest. Nende kihvad on võimelised läbistama isegi pehmema nahkkinda.[3][7]
Salvamise ulatuseks on täiskasvanud isenditel kuni kolmandik kehapikkusest, kuid noorloomad viskuvad salvamishetkel ettepoole terve kehaga. Saakloom vabastatakse tavaliselt kohe pärast salvamist ja taastatakse ründepositsioon, mitte ei hoita kinni.[3]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Aktiivsed enamasti öösel ning saaki pigem varitsetakse, mitte ei jahita. Saakloomadeks on pisiimetajad, linnud, kahepaiksed ja sisalikud.[7]
Sigimine
[muuda | muuda lähteteksti]
Paaritumisperioodil siuglevad isased maod otsides suguküpseid emasloomi. Üht emast isendit Malindis jälitasid korraga 7 isast.[4]. Suguküpsetel isasloomadel esineb paaritumisperioodil ka omavahelisi võitlusi paaritumisõiguse eest. Arvatakse, et emaste nahk eritab feromoone, mida isased püüavad tuvastada. Pesakonnad on neil väga suured: on teateid 80-pealisest järglaskonnast ning 50–60-pealised pesakonnad ei ole harvad. Vastsündinud on 12,5–17,5 cm pikad.[7] Suured isendid Ida-Aafrika populatsioonidest annavad kõige suuremaid järglaskondi. Üks emane lärmakas aafrikarästik sünnitas Keenias loomaaias 156 poega, mis on suurim pesakond kõigi madude seas.[4][6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, Volume 1. Herpetologists' League. 511 pp. ISBN 1-893777-00-6 (sari). ISBN 1-893777-01-4 (köide).
- ↑ U.S. Navy. 1991. Venomous Snakes of the World. US Govt. New York: Dover Publications Inc. 203 pp. ISBN 0-486-26629-X.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Mallow D, Ludwig D, Nilson G. 2003. True Vipers: Natural History and Toxinology of Old World Vipers. Krieger Publishing Company, Malabar, Florida. 359 pp. ISBN 0-89464-877-2.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Spawls S, Howell K, Drewes R, Ashe J. 2004. A Field Guide to the Reptiles Of East Africa. A & C Black Publishers Ltd., London. 543 pp. ISBN 0-7136-6817-2.
- ↑ Peter Uetz & Jakob Hallermann, Bitis arietans Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 16.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Spawls S, Branch B. 1995. The Dangerous Snakes of Africa. Ralph Curtis Books. Dubai: Oriental Press. 192 pp. ISBN 0-88359-029-8.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Mehrtens JM. 1987. Living Snakes of the World in Color. New York: Sterling Publishers. 480 pp. ISBN 0-8069-6460-X.
- ↑ Mall:NRDB species
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sissekanne Animal Diversity Web-isis
- Sissekanne ITIS-es
- Sissekanne NCBI Taxonomy database-s'is
- Sissekanne roomajate andmebaasis
- Venom gland and fang of a Puff Adder, veebiversioon (vaadatud 29.04.2014)]