Georges Cuvier

Allikas: Vikipeedia
Georges Cuvier

Parun Georges Léopold Chrétien Frédéric Dagobert Cuvier [küvje] (23. august 176913. mai 1832 Pariis) oli prantsuse loodusteadlane ja zooloog. Teda peetakse võrdleva anatoomia ja paleontoloogia rajajaks. Tema noorem vend Frédéric Cuvier (1773–1838) oli samuti loodusteadlane.

Oli võtmetegelaseks loodusteaduste uurimisel 19. sajandi alguses. Tema töö elusorganismide võrdlemisel fossiilidega mängis olulist rolli võrdleva anatoomia ja palentoloogia rajamisel.

Cuvier laiendas Linné klassifikatsioonimeetodit ja tema tööd peetakse selgroogsete paleontoloogia alustalaks. Lisaks väitis ta, et liikide väljasuremine on möödapääsmatu fakt, kuid sel ajal peeti seda vaid spekulatsiooniks

Ta oli 19. sajandi alguspoole Pariisi teadusringkonna võtmekuju. Ta oli tuline varajaste evolutsiooniteooriate (nt lamarkism) vastane ja eitas liikide muutumist.

Cuvier' peateos on "Règne animal distribué d'après son organisation" (1817), kus ta räägib loomariigist.

Cuvier suri 1832. aastal Pariisis koolerasse.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Cuvier sündis 1967. aastal Lõuna-Prantsusmaal luterlikus Montbéliardi linnas, kus juba tema esivanemad olid elanud. Cuvier' isa oli sõjaväe leitnant Jean George Cuvier ja ema Anne Cleménce Chatel.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

George Cuvier'd õpetas tema lapsepõlves ema Anne, mistõttu ületasid tema teadmised tema eakaaslaste omi. Gümnaasiumiaastatel olid tema teadmised matemaatikast, ajaloost ja geograafiast alati märkimisväärsed. On öeldud, et tal oli erakordselt suur huvi ajaloo vastu ja hea mälu ajaloofaktide meeldejätmisel: kord kuuldud, jäid nii nimed, kuupäevad kui ka sündmused talle alatiseks meelde.

10-aastasena, pärast gümnaasiumisse astumist, sattus ta juhuslikult lehitsema Conrad Gesseneri raamatut "Historiae Animalium", mis äratas temas kohe huvi loodusteaduste vastu. Seejäres hakkas ta laenama Buffoni massiivset teost "Historie Naturelle". Neid teoseid üha uuesti uurides ja lugedes teadis Cuvier juba 12. eluaastaks neljajalgsetest ja lindudest sama palju kui loodusteadlane.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist kolis ta Saksamaale Stuttgarti, kus veetis 4 aastat Caroline Akadeemias, kus ta saavutas märkimisväärseid tulemusi kõikides õppeainetes. Kuigi Saksamaale minnes ta saksa keelt ei osanud, õppis ta selle ruttu ära ja juba pärast 9 kuud õppimist võitis Cuvier akadeemia auhinna just oma saksa keele oskuse eest.

Pärast lõpetamist ei olnud Cuvier'l piisavalt raha, seega kolides tagasi Prantsusmaale töötas ta 1788. aastast Normandias aristokraatlikus peres koduõpetajana, kus õpetas Comte d'Héricy ainsat poega. Käies tihti lähedases linnas Valmontis koosolekutel, kus arutleti agrikultuuri teemadel, kohtus ta kunagi tuntud olnud agronoomi ja arsti Henri Alexandre Tessier'ga (1741–1837). Cuvier ja Tessier said headeks sõpradeks ning viimane tutvustas teda oma oma Pariisi kolleegidele kui "Normandia sõnnikuhunniku pärlit", nagu ta ütles oma kirjas Antoine-Augustin Parmentier'le. Selle tulemusel Cuvier tutvus ja hakkas läbi käima selle aja tuntud loodusteadlastega; teda kutsuti isegi Pariisi. 1795. aastal, 26-aastasena, kolis Cuvier Pariisi ja temast sai assistent Jean-Claude Mertrud'le (1728–1802), kes oli äsja määratud võrdleva anatoomia eesistujaks Jardin des Plantesis.

1795. aastal avati Institut de France, kus Cuvier valiti Teaduste Akadeemia liikmeks. 1976. aastast hakkas ta loenguid pidama École Centrale du Pantheonis ja alustas ka oma paleontoloogilist teadustööd, mis avaldati 1800. aastal pealkirjaga "Mémoires sur les espéces d'éléphants vivants et fossiles". Oma töös analüüsis ta India ja Aafrika elevandi skeleti jäänuseid, mammutifossiile ja fossiilset skeletti, mida tunti sel ajal nimega "Ohio loom". Cuvier' analüüs tegi kindlaks, et Aafrika ja India elevant on kaks eri liiki ning et mammutid ei kuulu nendega kokku, seega on mammutid välja surnud. Lisaks väitis ta, et "Ohio loom" esindab eraldiseisvaid väljasurnud liike, mis erinevad tänapäeval elavatest liikidest veel rohkem kui kunagised mammutid. "Ohio looma" juurde pöördub ta korduvalt ka tulevate aastate jooksul ning nimetab selle Mastodon'iks.

Oma teises teadustöös kirjeldas ja analüüsis Cuvier suurt Paraguayst leitud skeletti, mille ta nimetas Megatherium'iks. Ta jõudis otsusele, et ka see skelett kuulub nüüdseks juba välja surnud loomale, ning võrreldes selle pealuud tänapäeval eksisteerivate puu otsas elavate laiskloomade omadega leidis ta, et see fossiilne pealuu kuulus maapinnal elavale hiigellaiskloomale.

Just need kaks teadustööd olid pöördepunktiks nii paleontoloogia ajaloos kui ka võrdlevas anatoomias ning tõid Cuvier'le rohkelt tunnustust. Juba pikalt kestnud debatt liikide väljasuremise teooria tõesusest oli sellega lõpetatud.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]