Konvenientsipoliitika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Konvenientsipoliitika (droit de convenance) oli 18. sajandil pärast Hispaania pärilussõda alanud poliitiline suunitlus Euroopas. Seda juhtis Inglismaa (alates 1707 Suurbritannia) ning eesmärgiks oli jõudude tasakaalu hoidmine ja säilitamine Euroopas, soovitatavalt diplomaatiliste vahendite kaudu.

Olukord Euroopas pärast Hispaania pärilussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Konvenientsipoliitika sai võimalikuks seetõttu, et senine Prantsusmaa dominatsioon Mandri-Euroopas asendus mitme enam-vähem ühetugevuse suurriigi esiletõusuga: lisaks Prantsusmaale tugevnes pärilussõja järel Austria, kuna Habsburgid said endale Hispaania Madalmaad (Belgia) ja valdusi Itaalias; suurvõimuks tõusis ka Venemaa, mis alistas Põhjasõjas Rootsi. Samuti võis suurriigina käsitleda Türgit, mis valitses tervet Balkanit ja suutis veel pikka aega teistele Euroopa riikidele probleeme valmistada. Kahtlemata olid Euroopa poliitikas olulised nõrgenenud Hispaania, tugevnev Preisimaa ja Saksamaal ikka veel valdusi omav Rootsi.

Soodsaima positsiooni oli saavutanud Suurbritannia, mis pärilussõja võitjana oli enda kätte saanud strateegiliselt üliolulise Gibraltari kindluse ning veelgi paremad diplomaatilised võimalused, kuna ta oli olnud koalitsiooni tegelik juht. Suurbritannia oli aga sõjaliselt liialt nõrk, et saavutatud positsioone jõuga hoida. Seetõttu püüdis ta jõudude tasakaalu Euroopas hoida osava diplomaatiaga, üritades iga liialt tugevaks tõusva riigi vastu moodustada koalitsiooni. Suurbritannia sellesuunalised huvid olid seotud ka sellega, et alates 1714 valitses riiki Hannoveri dünastia ning Braunschweig-LüneburgHannover oli nüüd Suurbritanniaga personaalunioonis, mistõttu oli vajalik hoolitseda, et seda keegi vallutada ei suudaks.

Konvenientsipoliitika 18. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Brittide ja nende liitlaste poliitika seisnes peale tasakaalu hoidmise veel selles, et konflikte püüti lahendada diplomaatiliselt, mitte sõjaliselt. Paraku polnud need katsed kuigi edukad, kuna killustatud Saksamaal algas riikide vahel pidev võitlus oma positsiooni tugevdamise nimel. Nii puhkesid Austria pärilussõda ja Seitsmeaastane sõda. Neist esimene Karl VI surma ning Habsburgide meesliini väljasuremise tõttu, misjärel tema naabrid tahtsid riiki ära jagada, teine aga oli peamiselt tingitud Austria soovist võita tagasi eelmises sõjas kaotatud Sileesia. Seitsmeaastane sõda on samas ka hea näide konvenientsipoliitikast, kuna Suurbritannia suutis endale hankida suurepärase liitlase Friedrich Suure näol ning ise Põhja-Ameerikas ja Indias lüüa Prantsusmaad. Sõda on nimetatud revolutsiooniliseks ka seetõttu, et esmakordselt pärast paljusid sajandeid võitlesid ühel poolel põlisvaenlased Austria ja Prantsusmaa.

Konvenientsipoliitika tõttu said suures osas võimalikuks Poola sõdadeta jagamised, kus Austria, Preisimaa ja Venemaa leppisid lihtsalt omavahel kokku kunagine Ida-Euroopa valitseja tükeldada ning Prantsusmaa, üks Poola tugevamaid toetajaid, ei saanud midagi ette võtta.

Suur kriis oli ka Wittelsbachide dünastia Baieri liini väljasuremine ning sellele järgnenud Baieri pärilussõda, kus keiser Joseph II püüdis Baierit endale saada, pakkudes Pfalzi Wittelsbachidele vastutasuks Belgiat. See tehing ei sobinud aga kuidagi Suurbritanniale, kuna tolle huvides oli Prantsusmaa kui Mandri-Euroopa tugevaima riigi ümbritsemine suurriikide piiramisrõngaga. Nõnda pidi Austria oma plaanidest loobuma.

Konvenientsipoliitika lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse revolutsioon andis konvenientsipoliitikale tugeva hoobi, kuna liitude süsteem ei suutnud prantslaste pealetungi kuigivõrd takistada, kuni Napoleon I saatuslikud vead Prantsusmaa dominatsiooni mandril hävitasid.

Pärast Viini kongressi sai Euroopa diplomaatiliseks suurvõimuks Metternichi Austria (Püha Liidu poliitika), kuid Suurbritannia säilitas oma positsiooni ning hakkas rahvusvahelises poliitikas peagi Austriast olulisemaks muutuma. Umbkaudu sellest ajast võib hakata rääkima ka Hiilgava Isolatsiooni poliitikast, mida saareriik ajas peaaegu kuni Esimese maailmasõjani. Konvenientsipoliitika oli oma ajaloolises tähenduses Napoleoni sõdade ja Viini kongressiga küll lõppenud, kuid selle mitu põhimõtet kehtivad tänapäevani.

Konvenientsipoliitika otsesteks järglasteks võib lugeda nii Hiilgava Isolatsiooni poliitikat kui ka Otto von Bismarcki liitude süsteeme, mis püüdsid säilitada jõudude tasakaalu Euroopas.