Klemens Wenzel Lothar von Metternich

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Klemens Wenzel Lothar Nepomuk, Metternich-Winneburg-Beilsteini vürst. Sir Thomas Lawrence'i maal.

Klemens Wenzel Lothar Nepomuk, Metternich-Winneburg-Beilsteini vürst (tuntud ka kantsler Metternichi või vürst Metternichina; 15. mai 1773 Koblenz11. juuni 1859 Viin) oli Austria riigitegelane ja kauaaegne riigikantsler (18211848).

Metternich pärines Vestfaali katoliiklikust perekonnast ning tegi juba 18. sajandi lõpul diplomaatilist karjääri ning resideeris 1801 Dresdenis (Saksimaa pealinnas), 1803 juba Berliinis. 1806, kui Saksa-Rooma riik kadus, asus Metternich tööle aga Austria keisri alluvana. 1808 määrati ta Austria välisministriks.

Metternich sai Austria poliitika peamiseks suunajaks 1809. aastal, peale seda, kui riik oli Napoleon I-lt rängalt lüüa saanud. Metternich suutis prantslaste keisri lepitada, aidates temaga naita Austria keisri Franz I tütre Marie Luise. Järgnevatel aastatel sai ta tuntuks oma ettevaatliku poliitikaga, mis tagas Austriale suhtelise rahu ja stabiilsuse. 1813. aastal liitus ta viimaks Napoleoni-vastase koalitsiooniga, kui läbirääkimised rahulepingu osas olid läbi kukkunud. 1815. aastal saavutas Metternich Viini kongressi kokkukutsumise, misjärel Austriast sai mõneks ajaks Euroopa diplomaatiliselt mõjukaim riik. Ka Euroopa kongressi-järgset ülesehitust ning riikidevahelisi liitudesüsteeme peeti väga suures osas just Metternichi teeneks, mistõttu on Euroopat aastatel 1815–1848 nimetatud ka Metternichi süsteemi Euroopaks.

25. märtsil 1821 sai Metternich Austria riigikantsleriks, mis tähendas tema kui Austria mõjukaima mehe positsiooni lõplikku kinnistumist. Kui keiser Franz I suri, sai võimule tema poeg Ferdinand I, kes oli vaimselt piiratud ja kannatas vesipealisuse all, mistõttu Metternichi tähtsus tõusis veelgi. Siiski hakkasid tema positsiooni õõnestama mitmed kadedad Habsburgide koja liikmed, kellest osa pooldasid liberaalsemat poliitikat, teised ei soovinud aga lihtsalt tema mõjuvõimu liigset kasvu. Seetõttu ei olnud Metternichil oma poliitika ajamine sugugi lihtne ning kui midagi ebaõnnestus, süüdistati selles vaid teda. Nii tekkis Metternichi suhtes üha suurem rahulolematus, mis kulmineerus 1848. aasta Märtsirevolutsiooni ajal, mil ta pidi riigikantsleri kohast loobuma ning Inglismaale põgenema. 1851. aastal tuli ta Viini tagasi ning oli keiser Franz Josephile mõjukas nõuandja kuni oma surmani 1859. aastal.