Kolga mõis

Kolga mõis (saksa keeles Kolk, Kolck) oli rüütlimõis (fideikomiss) Kuusalu kihelkonnas Harjumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Harju maakonda Kuusalu valla territooriumile.

Mõisa endine keskus asub Kolga alevikus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile.

1230–1519 kuulus mõis tsistertslaste ordu 1164. aastal asutatud Gotlandi Roma mungakloostrile, mille järel kloostri abt Johannes Bohnsack oli sunnitud Eestimaal asuvad valdused Rootsis võimule tulnud Taani ja Norra kuningas Christian II-le loovutama.

Suured Kolga alad läksid Taani riigile, kes maid (kuni Liivi sõja alguseni) välja rentis. 1528. aastast oli omanikuks Taani ja Norra kuningas Frederik I teener Hans Natzmar, kes oli ka Pommeris asunud Ristowi omanik.^[1]. Seejärel olid mõisnikeks Rassowid ja Remlingroded. Liivi sõja ajal oli mõisa rentnikuks Taani kuninga läänimees Christoph von Münchhausen. Liivi sõjas langes Kolga venelaste kätte, kes selle 1558. aasta augustis maha põletasid. Venelaste tegemistele heidab valgust Johann Renneri Liivimaa kroonika: "Taandumisel põletasid vaenlased Kolga mõisa maha ja võtsid Wrangeli-nimelise valitseja koos paljude talupoegadega vangi, ka tapsid nad maha palju talupoegi."^[2]

De la Gardied[muuda | muuda lähteteksti]

Kolga koos hiljem eraldatud Kõnnu (Könda), Kiiu (Kida) ja Looga (Neuenhof) kinkis Johan III 30. juunil 1581 truu teenistuse eest Liivi sõjas Rootsi väge juhtinud, Liivimaa asehalduri ja kuberneri Ekholmeni vabahärra Pontus de la Gardiele (1520–1585), kes aasta varem oli abiellunud kuninga vallastütre Sofia Gyllenhielmiga (1559–1583). Nende pärijatest pojad, vabahärra Johan De la Gardie (1582–1642) ja Läckö krahv Jakob De la Gardie (1583–1652), kes noorelt vanemad kaotasid, ema suri sünnitusel ja isa uppus kaks aastat hiljem Narva jõkke, kasvasid Soomes elava vanaema Karin Hansdotteri juures, ning nendest said Rootsi kõrged riigitegelased. De la Gardidele kuulunud Kolga mõisavalitsejaks (Hauptmann der Herrschaft Kolck) oli Joachim Baumgarten. 1687 oli mõis renditud Haljala kihelkonna Metsiku mõisnikule Gustav Brunthanile.

De la Gardiede Kuusalu kihelkonna pärusmõisad müüs 2. detsembril 1667 Jakob De la Gardie poeg Pontus Fredrik De la Gardie (1630–1692) vendade Magnus Gabrieli (1622–1686) ja Axel Juliuse (1637–1710) nõusolekul 54 000 riigitaalri eest oma õele, krahvinna Christina Catharina De la Gardiele (1632–1704), kes oli 1658. aastast abielus krahv Gustaf Otto Stenbockiga (1614–1685).

Stenbockid[muuda | muuda lähteteksti]

Krahv Gustaf Otto Stenbocki (1614–1685) pärijaile jäeti 1683. aasta reduktsioonikomisjoni otsusel mõis alles, kuid kroonule jäi selle väljaostuõigus.

1699. on mõisa mainitud Kolga fideikomissina.

Põhjasõja ajal, pärast Harku kapitulatsiooni, immiteeriti mõis keiser Peeter I käsul (vürst Aleksandr Menšikovi kiri maanõunikele 25.10.1714) Poltava lahingus vangi langenud ja Vene sõjaväega liitunud krahv Gustav Otto Douglase (1687–1771), hilisema Kolga pandihärra käsutusse, kes oli krahv Stenbocki tütrepoeg (Krahv Douglase ema Beata Margareta Stenbock oli Gustav Otto Stenbocki ja Christina Catharina De la Gardie tütar).

1723. redutseeriti mõis Stenbocki pärijaile ja 16. veebruari 1724 Peeter I privilegiga kuulutati mõis Stenbockide pärusomandiks. Selle järgi sai mõisad oma valdusse Rootsi väepealiku krahv Magnus Stenbocki (1664–1717) poeg Bengt Ludwig Stenbock (1694–1737). Temalt läks vennale Fredrik Magnus Stenbockile (1696–1745), kes oli 1722. aastast abielus Hiiumaa suurmaaomaniku krahvinna Ebba Margaretha De la Gardiega (1704–1776). Nemad pärandasid mõisa oma vanimale pojale maanõunik, tõeline riiginõunik Karl Magnus Stenbockile (1725–1798), et aga tema vanim poeg Magnus Joachim Stenbock uppus 1784. aastal sai uueks mõisaomanikuks pojapoeg Magnus (1780–1816).

1818. aasta maanimistu järgi oli mõisas maad, 67 adramaad ja 1090 revisjonihinge.

Georg Gustav Magnuse poeg Ludwig (1812–1849) oli järgmine mõisaomanik, seejärel aga tema venna krahv Diedrich (Johan Didrik) Stenbocki (1781–1822) poeg krahv Magnus "Apa" Stenbock (04.02.1804 Padise –11.02.1885 Kolga), kes abiellus tuntud saksa filosoofi Immanuel Kanti õetütre paruness Theophile Stuartiga (1817–1869). Karl Magnus Reinhold Stenbocki poeg Nikolai (1840–1902) ehitas Loksa tellisetehase.

1885. aastal surnud mõisniku fideikomissijärgseks pärijaks oli vanima poja Erichi (1834–1861) luuletajast poeg krahv Eric Stenbock (1860–1895), kelle nimele kinnistati mõis 29. märtsil 1888. Tema surma järel päris Kolga fideikomissi (Kõnnu, Kolga, Loo ja Kiiu mõisad) kuulunud Kolga mõisa pärimisõiguse järgi, krahv "Apa" Stenbocki vanuselt järgmine elusolev poeg, riiginõunik Michael Stenbock (1837 Narva – 1910 Tartu).

Viimase pärija oli tema poeg krahv Wsewolod Stenbock (1864–1916), kellele kinnistati 1912. aastal lisaks Kolga mõisale ka Kõnnust eraldatud maatükk Loksa ning Kõnnu, Kiiu ja Loo talumaad, et aga krahv Wsewolod 1916 Kaukaasias suri, kuulus mõis kuni 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseaduse kehtestamiseni tema nooremale vennale, krahv Peter Stenbockile (1869–1931), kes Eesti Vabariigi ajal valdas endisest mõisasüdamest moodustatud umbes 150 hektari suurust "mini" Kolga maavaldust ja 1931. aastal seal ka suri.

Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1940. aastal Kolga maavaldus natsionaliseeriti, ning sinna loodi hiljem Kirovi kolhoosi Kolga osakonna keskus.

1990. aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi II poolel loodi mõisa territooriumile Tsitre suvemõis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Friedrich, König von Dänemark und Norwegen, Herzog von Schleswig und Holstein, Graf zu Stormarn, Dittmarschen, Oldenburg und Delmenhorst consentiert Bürgermeistern und Rat zu Reval den Kauf von Haus und Hof in Reval [Gutwalla ehk Roma kloostri kinnistu Tallinnas aadressil Vene tänav 22], das zu seinem Kronlehen Kolk (Kolck) gehört und zwischen dem Mönchskloster und dem Hof des Abtes zu Padis liegt, von seinem Diener Hans Natzmar. 1531, TLA.230.1-I.1010, AISi otsing
↑ J. Renner, Liivimaa ajalugu 1556-1561. Keskalamsaksa keelest tõlkinud Ivar Leimus. Tallinn, Olion, 2006. Lk 61.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Montan: Kolk/Kolga – Stenbockide mõis Eestis, mis kajastab Läänemere maade ajalugu. Söderköping 2000, ISBN 91-630-9628-5
Alo Särg, "Harjumaa mõisad ja mõisnikud" Argo, Tallinn 2006
Sabine Bock: Herrenhäuser in Estland | Mõisad Eestis. Eine kurze Übersicht zur Entwicklung ihrer Formen und zu ihrer Geschichte. Lühike ülevaade ajaloost ja ehitusvormide arengust. Thomas Helms Verlag Schwerin 2020, ISBN 978-3-944033-29-7, lk 18/19, 42–48, 70–73

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kolga mõisast Eesti mõisaportaalis
Eesti Ajalooarhiivi kinnistute register: Kolga mõis (Kuusalu khk)
"Kolgas kuuleb kummalisi kummituslugusid" Novaator, 23. november 2014

[EBF8E-1] Friedrich, König von Dänemark und Norwegen, Herzog von Schleswig und Holstein, Graf zu Stormarn, Dittmarschen, Oldenburg und Delmenhorst consentiert Bürgermeistern und Rat zu Reval den Kauf von Haus und Hof in Reval [Gutwalla ehk Roma kloostri kinnistu Tallinnas aadressil Vene tänav 22], das zu seinem Kronlehen Kolk (Kolck) gehört und zwischen dem Mönchskloster und dem Hof des Abtes zu Padis liegt, von seinem Diener Hans Natzmar. 1531, TLA.230.1-I.1010, AISi otsing

[pvydw-2] J. Renner, Liivimaa ajalugu 1556-1561. Keskalamsaksa keelest tõlkinud Ivar Leimus. Tallinn, Olion, 2006. Lk 61.

[1]

[2]