Lohukivi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vihavu lohukivi

Lohukivi on kivi, milles on üks või mitu inimese poolt tehtud süvendit.

Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on maailmas laialt levinud kultuurinähtus. Eestist on avastatud umbes 1750 lohukivi, mis asuvad valdavalt Põhja-Eestis (90% neist on Virumaa, Harjumaa ja Järvamaa ajalooliste maakondade territooriumil). Lohud on tavalised ümmargused, harva ovaalsed, läbimõõduga 3–10 cm ja sügavusega 0,5–5 cm. Kivide mõõtmed varieeruvad käelabasuurusest kuni saunasuurusteni.

Kividesse lohkude uuristamise komme jõudis Eesti alale tõenäoliselt Skandinaaviast, kus sellega tegeleti juba alates nooremast kiviajast. Eesti lohukivid pärinevad oletatavalt 1. aastatuhandest eKr (pronksiaja lõpust või eelrooma rauaajast), kuna nad asuvad reeglina samades piirkondades, kus asuvad sellesse ajajärku dateeritud kivikirstkalmed. Lohkude tegemine lõppes arvatavasti umbes 200. aastaks.

Tumala lohukivi

Lohkude uuristamise põhjused pole teada, kuid tavaliselt arvatakse neid olevat seotud viljakusmaagia, nt põllumaa rituaalse viljastamisega (lohk sümboliseeris sel juhul naissugu) või esivanemate kultusega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]