Kirishitan
Kirishitan (jaapani keeles 吉利支丹, 切死丹, きりしたん, キリシタン) on 16.–17. sajandil tekkinud roomakatoliku kristluse vool Jaapanis. Seda sõna kasutatakse nii usundi enda kui ka selle järgijate tähistamiseks. Termin tuleneb portugalikeelsest sõnast cristão, mis tähendab kristlust.
Sõnaühend kakure kirishitan (隠れキリシタン, カくレキリシタン) tähistab varjatud, sala- või krüptokristlust, millega viidatakse eelkõige kristlusele 17.–19. sajandi Jaapanis – ajal, mil see oli põrandaaluse religioonina keelatud (sõna 隠れる (kakureru) tähendus jaapani keeles on peitu pugema).
Teistele Jaapanis levinud kristluse vormidele viidates kasutatakse üldiselt inglise keelest üle võetud terminit kirisuto (jaapani keeles キリスト).
Kristlik sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Ristiusu saabumine[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi eurooplasi ja sealhulgas kristlasi sattus Jaapanisse ka varem, loetakse ristiusu ametlikuks alguseks 1549. aastat, mil Jaapanisse saabus jesuiidist misjonär Francis Xavier (1506–1552).[1] Ta pühendas oma elu roomakatoliku kirikule ja jesuiitide ordule, mille jaoks oli väga oluline misjonitöö Portugali mõjualadel. See viis Xavieri juba 1540. aastal Portugali kuninga nõudmisel Indiasse[2][3] ja sealt edasi Jaapanisse.
Üks vanimaid kirjalikke ülestähendusi Jaapanit külastanud eurooplastelt on pärit 1547. aastast, mille on raportina kirja pannud portugali merekapten Jorge Alvares. 1547. aastal Melakas Malaisias andis Alvares selle raporti Xavierile. Tulevane pühak peatus seal mõneks päevaks oma teekonnal Maluku saartelt Indoneesias Goasse Indias. Alvaresega oli koos Jaapanist põgenenud Anjiro (ka Yajiro), kellelt kuuldud lugude põhjal nägi Xavier Jaapanis suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks.[4]
Anjiro hakkas Xavieri teenijaks ja läks temaga kaasa. Ta astus ristiusku 1548. aastal, üsna varsti pärast Goas maabumist. Temast sai esimene jaapanlasest kristlane, ristinimega Paulo de Santa Fé.[5] Koos veel mõne jaapanlasega, kes ühinesid kaaskonnaga, õppis ta juurde portugali keelt ning oli hiljem Jaapanis Xavierile tõlgina abiks. 1549. aastal randus nende laev Anjiro kodulinnas Kagoshimas, mis asus Jaapani lõunaosas Kyūshū saarel. Xavieri kaaskonnas oli peale Anjiro veel kaks jesuiidi misjonäri, Anjiro vend ja kolm teenrit.[4][5]
Ristiusu levik ja õitseng[muuda | muuda lähteteksti]
Alguses ei saatnud portugali misjonäre kuigi suur edu. Selle põhjuseks olid peamiselt keelelised ja maailmavaatelised, kuid ka suured kultuurilised erinevused, mis tekitasid osapoolte vahel arusaamatusi. Probleeme põhjustasid kohalikud kombed ja religioossed vaated, mida oli misjonäridel raske mõista ja mida nad ka eriti ei austanud.[1] Xavier lahkus Jaapanist 1551. aastal ja selleks ajaks oli kristlik kogukond kasvanud tuhande hingeni.[4]
Euroopast tulnud katoliiklased olid kristliku sajandi algul Jaapanis teretulnud. Nende saabumise ajaks oli Jaapan kodusõdade käigus killustunud ja jagatud suure arvu omavahel sõdivate daimjode vahel. Kui misjonärid kohalikele daimjodele lähenesid ja esimesed neist ka kristlusse pöördusid, saatis missiooni suurem edu. Võõrastelt loodeti kaubavahetuse näol kasu saada ja selleks oldi valmis ka usku vahetama.[6]
Jaapanis oli sel ajal Sengoku ehk sõdade periood ning üleminek feodaal- ja majandusühiskonnale oli lõppemas. Rahva killustatus aitas nende ristiusustamisele tugevasti kaasa ja eriti oli abiks just daimjode eeskuju. Mõnel pool pöörduti usku tervete piirkondade kaupa. Suurem osa kristlusse pöördumistest toimus arvatavasti sõjapealike käsul läbi viidud läbi massiristimiste teel.[5] Kodusõdade (1482–1558) ja kiirete sotsiaalsete muutuste perioodil pakkus kristlus inimestele uut väärtuste süsteemi. Võtmefiguurideks olid daimjod ning aastakümnete vältel leidsid kristlikud misjonärid toetust mitmetelt tugevatelt Jaapani sõjalistelt liidritelt (näiteks Oda Nobunagalt ja Toyotomi Hideyoshilt).
1570. aastatel küündis kristlusse pöördunute arv 100 000 inimeseni ja 17. sajandi algul 300 000 – 370 000[1][5][7] või isegi 750 000 inimeseni.[4]
Tagakiusamise algus[muuda | muuda lähteteksti]
Kodusõdade käigus killustunud Jaapan koondus 17. sajandi alguseks ühtse sõjalise jõu alla terviklikuks riigiks. Selle arhitektid olid võimsad ja ambitsioonikad sõjalised liidrid Tokugawa Ieyasu, Oda Nobunaga ja Toyotomi Hideyoshi. See oli kristlaste jaoks oluline muutus. Uus suhtumine kristlikku kirikusse oli osa riigi ühendamise strateegiast, mille kohaselt allutati kõik sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja religioossed jõud keskvõimule.
Toyotomi Hideyoshi andis 1587. aastal välja määruse kristlus keelustada ning käskis kõigil kristlastel riigist lahkuda või usust lahti öelda.[4] Esialgu ei võetud seda piisavalt tõsiselt ja misjonitegevus jätkus, ka valitsus ei sekkunud eriti.[1] Riigist lahkus ainult kolm kristlast.[4] 1597. aastal andis Hideyoshi välja uue kirishitan'i-vastase määruse ja lasi 5. veebruaril Nagasakis 26 kristlast risti lüüa. Nende seas oli 6 eurooplasest frantsiskaanlast, 17 jaapanlasest frantsiskaanlast ja 3 jaapanlasest jesuiiti.[5][2]
Kristlus keelustati kui õõnestav religioon. Kahtlusalused kristlased pidid avalikult usust lahti ütlema, sooritades fumie (ka fumi-e) ehk astudes vasest plaadile, millel oli ristilöödu, Jumalaema või mõni muu kristlik kujutis.[7] Fumie kui meelsuse kontroll oli psühholoogiline piinariist usklike avastamiseks, aga ka nende usku tagasilangemise vältimiseks, sest hiljem pidi seda kordama igal aastal.[2] Neid, kes seda ei teinud, ootas surm või piinamine. Piinamise eesmärk oli eelkõige inimene apostaasiani viia ja iga hinna eest ohvri surma vältida, sest kristlased kuulutasid sellised surmad märterluseks.
Pärast Toyotomi Hideyoshi surma 1598. aastal arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi massiristimisi kuni 1614. aastani, mil tagakiusamise poliitikat oluliselt tõhustati ja täiel määral rakendama asuti. 1600. aastal kehtestas Tokugawa Ieyasu (1543–1616) oma positsiooni kuulsas Sekigahara lahingus Toyotomi klanni vastu, lõi 1603. aastal Edo bakufu ehk Edo (tänapäeval Tōkyō) sõjalise valitsuse (ka Tokugawa sõjaline valitsus, Tokugawa šogunaat) ja lasi end keiser Go-Yōzeil selle valitsuse juhiks ehk šoguniks määrata. Tokugawa Ieyasu oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga.[5]
Kristluse mahasurumine ja isolatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
1614. aastal keelustati kirishitan täielikult: misjonärid ja mõjukad jaapanlastest kristlased, daimjod koos perekondadega, saadeti maalt välja Macausse ja Manilasse ning kohapeal algasid jõhkrad kristlastevastased repressioonid,[2] mis kestsid kuni kristluse keelu tühistamiseni 1873. aastal. Teine šogun Tokugawa Hidetada põhimõtteliselt jõustas uuesti 1587. aastal välja antud korralduse, nüüd aga rakendati see ellu täiel määral ja kanoniseeriti ühena Tokugawa olulisimatest seadustest.[5]
Pärast Shimabara-Amakusa ülestõusu (1637–1638) kuulutati 1639. aastal välja riiklik isolatsioon. Ülestõus tekkis põllupidajatele kõrgete maamaksude kehtestamise pärast, aga kuna Shimabara ja Amakusa läänide elanikkond koosnes suuremas osas kristlastest, oli see valitsuse silmis kristlaste ülestõus.[2] Ülestõus suruti julmalt maha, riigi sadamad suleti ja legaalne kaubavahetus jäi alles ainult Hollandiga läbi Dejima sadama Nagasakis.
Kristluse keeld oli üleriigiline ja absoluutne. Kogu isolatsiooni ajal kuni Meiji restauratsioonini kehtis üldine kristluse kontrollsüsteem kirishitan aratame. Põhilisimad meetodid olid rahaline boonus informantidele, 5- ja 10-perelise grupi süsteem (majapidamised koondati kogukondadesse, kus kõik kõigil silma peal hoidsid), fumie, kirjalik usust lahtiütlemise kinnitus, kirjalik tõend mõne budistliku templi juurde kuulumise kohta ja detailsed rahvastikunimekirjad. Tegevusse haarati kõik ühiskonnaliikmed.[2][8] Kuigi 1640. aastaks oli kristlus sisuliselt välja juuritud, jätkus kõnealune praktika siiski ja alates 1660. aastatest ei olnud see enam kasutusel mitte ainult kristluses kahtlustatavate, vaid kogu rahva jälgimise ja sotsiaalse kontrolli süsteemina, mida rakendati kuni 19. sajandi lõpuni.[9] Selline anti-kirishitan'i poliitika oli ühtlasi osa üleüldisemast religioosse kontrolli programmist: ka teised religioonid ja sektid kannatasid tagakiusamise all.[8]
Viimaseks teadaolevaks misjonäriks jäi Sitsiiliast pärit Giovanni Battista Sidotti (1668–1714), kes saabus 1708. aastal illegaalselt Yakushima saarele ja vangistati kohe. Sidottit hoiti elu lõpuni kinni Kirishitan Yashikis, välismaalaste kinnihoidmiseks mõeldud asumis Edos.
Kakure kirishitan[muuda | muuda lähteteksti]
17. sajandi keskpaigaks suundus kirishitan tagakiusamiste tagajärjel täielikult põranda alla. Kõik kristlased olid kas vangistatud, tapetud, juba ammu maalt välja saadetud, usust taganenud või jätkasid traditsioone salaja.[4] Põrandaalune traditsioon kakure kirishitan oli elujõuline, kuid kuna kogukonnad olid oma vaimsetest juhtidest Roomas täielikult ära lõigatud, hakkas see arenema omasoodu ja võttis järgnevate sajandite jooksul uue kuju. Tulenevalt kohustusest kuuluda budistlike templite juurde ja vajadusest jääda avalikkuse ees budistideks peideti kristlikud sümbolid eelkõige budistlike varju ning neile lisandus veel shintoistlikke elemente. Näiteks neitsi Maarjat kehastas budistlik jumalus Kannon, Jeesus Kristust aga Bosatsu.[10][11] Jumalateenistused, palved ja laulud muundusid isolatsiooni ajal 17.–19. sajandil tundmatuseni, usutraditsioonid krüpteeriti. Kujunes välja sünkretistlik usk: kristluse, budismi ja shintoismi süntees.
Palveid ja õpetussõnu anti põlvkondade kaupa edasi suulise pärimusena ning dokumentatsioone on sellest ajast vähe, sest tensuur jälgis hoolega, et kristlikku kirjandust sisse ei toodaks. Üks säilinud dokumente on kohalike kristlaste endi koostatud doktrinaalne tekst "Tenchi Hajimari no Koto" (inglise keeles "The Beginnings of Heaven and Earth"), milles kirjeldatakse taevast ja maad, inglite ja esivanemate langemist, neitsi Maarjat, Jeesus Kristuse elu ja maailmalõppu. See erineb katoliiklikust õpetusest tuntavalt, kuid peegeldab selgelt kakure kirishitan'i traditsiooni, mida järgiti.[11]
Põranda alt väljatulek[muuda | muuda lähteteksti]
18. sajandi lõpul alanud väline surve Tokugawa valitsusele viis lõpuks sadamate avamise ja isolatsiooni lõpetamiseni 19. sajandil. Esimesed välismaalased olid venelased, neile järgnesid eurooplased ning viimaks Ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew C. Perry juhtimisel 1853. ja 1854. aastal.[10] Esialgu avati vaid mõned üksikud sadamad, kuni saabus Meiji restauratsioon, mis taastas keisrivõimu 1868. aastal. Sellega lõppes ka isolatsioon ja Jaapan avanes taas välismaailmale.
Esimeste uue laine misjonäride hulgas saabunud prantslased ehitasid isa Bernard Jean Petitjeani (1829–1884) juhtimisel 1864. aastal Nagasakisse Oura katedraali, mille peale tuli ümbruskonnast välja grupp kristlasi. Seda sündmust teatakse kui kakure kirishitan'i avastamist, sest selleks ajaks arvati, et kristlust enam ei eksisteeri.[10] Suhtumine kristlastesse ei muutunud siiski kohe: keiser Meiji jätkas esialgu Tokugawa-aegsete repressioonidega. 1873. aastal tühistati seni kehtinud keeld kristlusele.
Põranda alt välja tulnud kristlased jagunesid kolme leeri: ühed liitusid uute misjonäride juhtimisel taas katoliku kirikuga, teised pöördusid täielikult shintoismi või budismi ja hülgasid kristluse, kolmandad jätkasid oma praktikaid ilma misjonäride juhatuseta.[10] Viimane on tänaseni jäänud omaette usundiks, ja kuigi hääbumas, leidub üksikuid väikeseid kogukondi väikesaarte piirkonnas Nagasaki lähistel. 2003. aastal arvati nende kogukondade liikmeid olevat 1000–1500.[11]
19. sajandi keskel alanud uue laine kristlikku misjonit kajastati ka selle aja eestikeelsetes misjonilehtedes.
2018. aastal kanti Nagasaki piirkonnas asuvad kirishitan'i traditsiooniga seotud paigad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Deal, William E. 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis, tlk. Maret Nukke. Tallinn: Tänapäev.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Miyazaki, Kentaro. 2003. Roman Catholic Mission in Pre-Modern Japan. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins.Leiden, Boston: Brill, pp. 1–18.
- ↑ Mormando, Franco; Thomas, Jill G. (eds.). 2006. Francis Xavier and the Jesuit Missions in the Far East. Massaschusetts: The Jesuit Institute of Boston College.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Boxer, C. R. 1951. The Christian Century in Japan, 1549-1650. Berkeley and Los Angeles: University of California Press; London: Cambridge University Press.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Higashibaba, Ikuo. 2001. Christianity in Early Modern Japan: Kirishitan Belief and Practice. Leiden, Boston, Köln: Brill.
- ↑ Elisonas, Jurgis. 1991. Christianity in Japan. The Cambridge History of Japan, ed. John Whitney Hall. Cambridge: Cambridge University Press, pp. 301–372. DOI: 10.1017/CHOL9780521223553.008
- ↑ 7,0 7,1 Bowker, John. 2002. Cambridge’i illustreeritud religioonide ajalugu. Cambridge: Cambridge University Press.
- ↑ 8,0 8,1 Morris, James Harry. 2018. Anti-Kirishitan Surveillance in Early Modern Japan. Surveillance & Society, 16 (4): 410–431.
- ↑ Paramore, Kiri. 2009. Ideology and Christianity in Japan. New York: Routledge.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Rocha, Joanes da Silva. 2018. The Triumph of Preserverance: Kakure Kirishitan in Japan and its Inscription on the World Heritage List. Historical Yearbook, 15: 161–173.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Miyazaki, Kentaro. 2003. The Kakure Kirishitan Tradition. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins. Leiden, Boston: Brill, pp. 19–34.