Keila-Joa mõis

Keila-Joa mõis (saksa Schloß Fall) oli rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal.

Kaasajal jäävad kunagise mõisa maad Keila valda Harju maakonnas.

Mõisa keskus asus Keila-Joal.

Ajalugu

Keila-Joa mõis rajati 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellidele. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen, kes pantis selle 1764 Tallinna raehärra ja justiitsnõunik Arnold von Dehnile (1712–1798). Seejärel vahetusid mõisa pandiomanikud tihti, lühiajaliselt 1794–1804 oli pandiomanikuks major Karl Gustav von Wrangell, 1804–1805 Tallinna komandant krahv Paul von Tiesenhausen ja 1806–1809 kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Pohlmanni minia paruness Anna Christine von Pohlmann (sünd. Fersen), kelle lahutatud abikaasalt Kodila mõisnik Otto von Pohlmannilt ostis 1809. aastal pandi rüütelkonna pealik Jakob Georg von Berg. Tema loovutas pandi 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele krahv Alexander von Benckendorffile, kelle pärusomandiks mõis ka samal aastal kinnistati.

Benckendorff lasi mõisakeskuse esinduslikult välja ehitada. 1833. aastal valmis uus härrastemaja, mille sisseõnnistamisel viibis ka keiser Nikolai I. 1837 asutati sinna Keila-Joa majoraadivaldus.

1869. aastal läks mõis Alexander von Benckendorffi tütre Maria von Benckendorffi (1820–1880) ja tema abikaasa vürst Grigori Volkonski (1808–1882) valdusse. 1881. aastal päris fideikomissi nende poeg vürst Peter Volkonski.

Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Volkonski (1870–1940).^[1]

Mõisakompleks

Härrastemaja

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Hans Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi neogooti stiilis hooneid Eestis. Maja valmis 1833.

Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid. Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.

Kõrvalhooned

Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks. Mõisasüdamesse viis 400 meetrine tee, mis suundus Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga teelt otsa härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Sihiteele, talli- ja karjakastelli vahele, ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisahoone ees asus auring.

Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast nii põhja kui lõuna poole. Silmapaistvamaid neist on omapärane haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kasvuhoone ning külalistemaja. Mõisahoonest 350 meetri kaugusele jääv sepikoda oli kujundatud samuti keskaegset kindlust meenutavana.

Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed.

Kalmistu

Fail:Alexander von Benkendorff - graves in Keila.jpg

Benckendorffide kalmistu Keila-Joa mõisas.

Mõisaparki rajati ka suguvõsa rahula, kuhu on maetud:^[2]

Christoph von Benckendorff
Anna Juliane von Benckendorff, sündinud Schilling von Canstadt
Alexander von Benckendorff
Jelizaveta von Benckendorff, sündinud Donets-Zaharževskaja
Marija Aleksandrovna Volkonskaja, sündinud Maria von Benckendorff
Pjotr Grigorjevitš Volkonski
Mihhail Sergejevitš Volkonski

Võõrandamisjärgne saatus

Peale võõrandamist kuulus mõisasüda Eesti Välisministeeriumile ja oli Nõukogude ajal sõjaväe kasutuses.

Kaasajal on viie hektari suurusel kinnistul säilinud mõisa peahoone, väravahoone, talli- ja karjakastell, külalistemaja, kabel, kelder, mõisa aia piirdemüür ja mõisa park.^[3] Paljud neist on ümberehitatud või rüüstatud.

Taasiseseisvumise järel taas välisministeeriumi valduses olnud Keila-Joa lossikompleks anti Riigi Kinnisvara ASile üle 2005. aasta oktoobris ja seda on mitmel korral pandud müüki, kuid enampakkumine on iga kord nurjunud. 2007. aastal oli plaan rajada Keila-joale Presidendi residents kuid rahapuuduses külmutati ka see plaan kuni riigi eelarvestrateegia 2009-2012 täpsustumiseni. ^[4].

Vaata ka

Eesti mõisate loend

Viited

↑ Harjumaa Muuseum: Kuulsaid mõisnikke: Grigori Petrovitš Volkonski (1870–1940)
↑ В.Бобылёва и М.Гайнуллина "Эстонская пушкиниана"
↑ Kadi Alatalu: RKAS püüab taaskord leida omanikku Keila-Joa mõisale, ERR Uudised 28.03.2010
↑ "Presidendi kantselei loobub lähiaastatel Keila-Joale Vabariigi Presidendi residentsi rajamisest". 24.04.2008.

Kirjandus

Wilhelm Siegfried Stavenhagen: Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTER Digitaalselt: kaadrid 10, 11, 110–122
Agu Veetamm. Tallinnast Keila-Joale. Maalehe Raamat, Tallinn 2001
Jüri Kuuskemaa. Keila-Joa belle vue : [lossihoonete rajamine] // Aed, (2002) nr. 1, lk. 16-19
Mälestusi ja ülestähendusi Keila-Joa mõisa ajaloost (koostaja Helgi Rõõmussaar). Mixi Kirjastus, Tallinn 2006
Alo Särg, "Harjumaa mõisad ja mõisnikud" Argo, Tallinn 2006
Sergei Mihhailovitš Volkonski Фалль. Волконский С. М. Мои воспоминания : в 2 т. / Князь Сергей Волконский. - М. : Искусство, 1992. - (Театральные мемуары).
Keila-Joa valitsuse liigete suvituskohana. Vaba Maa, 4. juuli 1935, nr. 155, lk. 4.
Keila- Joa mõisa viinaköögist sai kodu, Eesti Ekspress 14.03.2008

Välislingid

[1] Harjumaa Muuseum: Kuulsaid mõisnikke: Grigori Petrovitš Volkonski (1870–1940)

[2] В.Бобылёва и М.Гайнуллина "Эстонская пушкиниана"

[3] Kadi Alatalu: RKAS püüab taaskord leida omanikku Keila-Joa mõisale, ERR Uudised 28.03.2010

[4] "Presidendi kantselei loobub lähiaastatel Keila-Joale Vabariigi Presidendi residentsi rajamisest". 24.04.2008.

[1]

[2]

[3]

[4]