Volkonski

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on aadlisuguvõsast; perekonnanime kohta vaata Volkonski (perekonnanimi).

Volkonski suguvõsa vürstivapp

Volkonski (vene keeles Волконский, saksa keeles Wolkonski) on Venemaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Volkonskid põlvnesid Tšernigovi valitsevatest vürstidest. Suguvõsa rajas XIV sajandil elanud Ivan Jurjevitš Tolstaja Golova (Suurpea), kes oli Tšernigovi vürsti Mihhail Vsevolodovitši (1179−1246; valitses 1223−1246) lapselaps ja Rjuriku järeltulija 13. põlves. Tema järglased omandasid hilisema Tuula kubermangu Aleksini maakonna aladel Volhonka jõe ääres maavaldusi ja said selle järgi perekonnanimeks Volhonski; hiljem kinnistus nimekuju Volkonski. Ivan Jurjevitši kolmest pojapojast − Konstantin, Ivan ja Fjodor Fjodorovitšist − said alguse suguvõsa kolm pealiini, mis omakorda erinevateks harudeks jagunesid.

Vanem liin[muuda | muuda lähteteksti]

1834. aastal sai vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski (1776−1852) Venemaa keisrilt hiilgusliku vürsti (светлейший князь) tiitli.

Repnin-Volkonski[muuda | muuda lähteteksti]

1801. aastal andis keiser Aleksander I vürst Nikolai Grigorjevitš Volkonskile (1778−1845) õiguse kasutada perekonnanime Repnin-Volkonski; ta oli viimase vürst Repnini tütrepoeg.

Volkonskid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Hiilguslik vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski (1776−1852) võeti 1839. aasta 1. juulil (vkj) Liivimaa ja 1840. aasta 3. mail (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse. Tema poeg hiilguslik vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808−1882) immatrikuleeriti 1864. aasta 9. märtsil (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse.[1] Lisaks võeti Volkonskid Kaluuga, Kurski, Moskva, Rjazani (1789), Samaara, Saratovi, Tambovi, Tuula, Vologda ja Voroneži kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.[2]

Keila-Joa mõis. Volkonskite omanduses 1869−1919

Mõisavaldused Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Abielu kaudu krahvinna Maria von Benckendorffiga (1820−1880) langes Volkonskite kätte Keila-Joa, Käesalu ja Meremõisa mõisast koosnenud majoraat. Krahvinna poeg vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski (1843−1896) päris need valdused 1882. aastal. Majoraat oli suguvõsa käes võõrandamiseni 1919. aastal. Suguvõsale kuulus aastatel 1882−1910 Laulasmaa mõis.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Vanem liin[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmine liin[muuda | muuda lähteteksti]

Repnin-Volkonski[muuda | muuda lähteteksti]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Volkonski suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Moskva kubermang:
    • Nikiforovskoje
  • Rjazani kubermang:
    • Konistševo, Konstantinovskoje, Novosilovo, Savatma, Vješki, Volõn
  • Tuula kubermang:
    • Konino, Opotšnja, Pavšino, Verigino

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Nimede eestistamise ajal võttis Keila-Joa viimase majoraathärra Grigori Petrovitši poeg hiilguslik vürst Pavel Grigorjevitš Volkonski (1898−1962) endale uueks nimeks Undipoeg.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 280.
  2. Volkonski suguvõsa genealoogia ja eluloolised andmed saidil 62info.ru.
  3. Riigi Teataja Lisa, 26-1937

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 25-26.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 280-282 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XVI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2005. Lk 358-359.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Fürstliche Häuser. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1959.
  • Schwennicke, Detlev. Europäische Stammtafeln. Neue Folge. Bd III. Seiterverwandte der Rurikiden. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann, 2004. Taf. 977-997.
  • Власьев, Геннадий Александрович. Потомство Рюрика. Материалы для составления родословной. Тoм I. Черниговские князья. Часть 3-я. − С.- Петербург: Т-вo П. Голике и А. Вилъборгъ, 1907. Lk 327-508 [2]
  • Волконская, Е. Г. Род князей Волконских. − С.- Петербург: Типография М. М. Стасюлевича, 1900 [3].
  • Дворянские роды Российской Империи. Том первый. Кназья. Санкт-Петербург, 1993. Lk 143-154.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ первая. С. Петербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1854. Lk 255-270 [4].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]