Volkonski

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on aadlisuguvõsast; perekonnanime kohta vaata Volkonski (perekonnanimi).

Volkonski suguvõsa vürstivapp

Volkonski (vene keeles Волконский, saksa keeles Wolkonski) on Venemaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Volkonskid põlvnesid Tšernigovi vürstidest. Suguvõsa rajas XIV sajandil elanud Ivan Jurjevitš Tolstaja Golova, kes oli Rjuriku 12. põlve järeltulija. Tema järglased omandasid hilisema Tuula kubermangu aladel Volhonka jõe ääres maavaldusi ja said selle järgi perekonnanimeks Volkonski. Suguvõsa jagunes hiljem kolmeks pealiiniks. 1834. aastal sai vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski (1776−1852) Venemaa keisrilt hiilgusliku vürsti (светлейший князь) tiitli.

1801. aastal andis keiser Aleksander I vürst Nikolai Grigorjevitš Volkonskile (1778−1845) õiguse kasutada perekonnanime Repnin-Volkonski; ta oli viimase vürst Repnini tütrepoeg.

Vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski võeti 1839. aastal Liivimaa ja 1840. aastal Kuramaa rüütelkonna matriklisse. Tema poeg vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808−1882) immatrikuleeriti 1864. aastal Eestimaa rüütelkonna matriklisse.

Keila-Joa mõis. Volkonskite omanduses 1869−1919

Nimede eestindamise ajal soovis üks Volkonskite suguvõsa liige võtta omale nimeks "Hundipoeg". Kuna aga tegu oli nii vana ja ajaloolise nimega, siis Siseministeerium soovitas nimemuutmisest loobuda.[1]

Mõisavaldused Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Abielu kaudu krahvinna Maria von Benckendorffiga (1820−1880) langes Volkonskite kätte Keila-Joa, Käesalu ja Meremõisa mõisast koosnenud majoraat. Krahvinna poeg vürst Pjotr Grigorjevitš Volkonski (1843−1896) päris need valdused 1882. aastal. Majoraat oli suguvõsa käes võõrandamiseni 1919. aastal. Suguvõsale kuulus aastatel 1882−1910 Laulasmaa mõis.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Дворянские роды Российской Империи. Том первый. Кназья. Санкт-Петербург, 1993.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Päevaleht Rootsis). 2.10.1971.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]