Peko (eepos)

Allikas: Vikipeedia

„Peko” on setu rahvalauliku Anne Vabarna loodud eepos.

Eepose jutustava ülesehituse pani eelnevalt kokku rahvaluulekoguja Paulopriit Voolaine. Tekst kirjutati üles 1927 etteütluse põhjal ja sisaldab ligikaudu 8000 värssi, ilma ühtlase värsimõõduta. 1930 dikteeris Anne Vabarna veel eepose teise osa.

„Peko” avaldati esmakordselt 1995 Soomes.

Saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

1921 tehti Tartus Emakeele Seltsi koosolekul ettepanek toetada setokeelset kirjandust ja koostada seto lugemik. Lugemiku koostamise võttis enda peale Paulopriit Voolaine, kes muuhulgas kirjutas lugemiku jaoks regivärsilise lugulaulu „Kuningas Seto”. 1927 tutvus Voolaine lauluema Anne Vabarnaga ja tal tekkis uus idee, kuidas seto eepost luua: eepose teksti võiks sõnastada laulik, kellele antakse ette sobiv teema ja sündmustik.[1] Sama aasta veebruaris saatis ta Annele kirja, kus oli visandatud eepose tegevustik.

Pärast Voolaine kirja saamist hakkaski Anne Vabarna eepose teksti sõnastama. Teksti pani etteütluse järgi kirja Anne 19-aastane poeg Ivo. „Anne oli kirjaoskamatu. Lugulaulu loomine käis Anne peas, tagasi pöördumine juba kirjapandu juurde sai toimuda ainult lauliku poja vahendusel, kes võis ema soovi korral talletatust mõnda kohta ettelugemisega mälu jaoks värskendada, aga mitte rohkem.”[2] Nii ei saanud Anne Vabarna teksti varasemaid osi kuigivõrd viimistleda ega muuta. Seepärast on „Peko” Paul Hagu arvates ehtsam rahvaluule kui Elias Lönnroti koostatud „Kalevala”.

Eepose tekst sai valmis Anne Vabarna 50. sünnipäevaks, kuid jäi siis Eesti Kirjandusmuuseumi kogusse. „Peko” avaldati esmakordselt 1995 Kuopios, teksti toimetasid Paul Hagu ja Seppo Suhonen. Põhitekst jagati 29 peatükiks, millele liitub veel 14 katket ja ballaadi. Hiljem tõlkis Seppo Suhonen eepose ka soome keelde, raamat ilmus 2006 Helsingis.

Eepose teise osa pani kirja Anne 15-aastane poeg Mihkel. Teksti pole raamatuna välja antud.

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Peko[muuda | muuda lähteteksti]

Eepose peategelane, ühtaegu vägimees, talumees, sõjamees, jahimees, koopaerak, kuningas ja prohvet.

Peko tegelaskuju loomisel lähtus Paulopriit Voolaine läänemeresoome jumaluse Peko kujutelmast, mida Setumaal veel paiguti tunti. Seejuures aga lülitas ta Peko kristlike kujutelmade süsteemi, kuhu see jumalus varem ei kuulunud. Paul Hagu arvab, et kui Paulopriit Voolaine „oleks üritanud Peko kindlalt jättagi setude müütilisse panteoni kuuluvaks jumalaks, pooljumalaks või ka kultuuriheeroseks, oleks tulnud luua terve uus, setudel olematu ja sellepärast selgelt pseudomütoloogiline struktuur. Kõigele lisaks oleks raske olnud teha toda hüpoteetilist konstruktsiooni vastuvõetavaks laulikule Anne Vabarnale, kes õigeusklikuna oma sisimas oleks seda kindlasti tõrjunud.”[3] Eeposes on Peko Essu ja Maarja hoole all, abielu Nabraga teeb Pekost nende väimehe. Sellega oli lahendatud kristluse ja paganluse vastuolu. Hiljem kroonib Essu Peko setode kuningaks ja nimetab ta „nurmejumalaks”, lausudes:

Peko mingu riik rikkast, kõva kolk korgõst!
Rikkusõ jätä sino kätte, kalle õnnõ sino kaala:
seto- olõt no -kõnõ sirgõ miis, korgõ seto olt kuningas –
no kroonõ setot kunigast, noorõst nurmõjumalast.[4]

Peko sümboliteks eeposes on kiior (tammepuust sõjanui), millega ta vaenlasi hävitab, ja liivakoobas, kus ta käib üksi paastumas ja palvetamas. Tema nimi esineb ka kujul Pekolanõ.

Nabra[muuda | muuda lähteteksti]

Vaeslaps, Essu ja Maarja tütar, hiljem Peko naine, laulik ja vihmanõid.

Nabra ilmub eeposesse Peko ema unenäos. Teda seostatakse ja samastatakse merede keskel kasvava imepuuga, mis sügisel õitseb ja talvel vilja kannab (tuu om ka uibos näio jago, vislapuu virve osa).[5] Peko pulmas nimetavad Essu ja Maarja teda oma tütreks ja jagavad talle nõuandeid edasiseks eluks. Põua ajal laulab Nabra vihma välja, aga saadab selle jälle mujale, kui põllud on kosunud. Eepose lõpus jääb Nabra venelaste kätte vangi ja Essu lubab talle peagi Toone hobustega järele tulla.

Essu (Jeesus)[muuda | muuda lähteteksti]

Taevataat, ainus looja, vaeste abistaja, Peko äi ja nõuandja.

Eepose tegevus toimub muistsel ajal, kui Essu veel maa peal käis, et rahvast õpetada, ravida ja aidata:

kui olli tuu tunnikõno, mustinõ moodukõnõ,
Essu käve kui inne ilma piti, tandsõ rahva tarri piti.[6]

Kui Peko emal on tuhud, tuleb Essu koos Maarjaga sünnitust vastu võtma. Ta hoolitseb lapse eest, mängib temaga ja paneb talle nime. Hiljem elab Peko Essu seadust mööda, võtab naiseks vaeslapse, Essu ja Maarja tütre, ning läheb Essu käsul ka sõtta. Pärast sõda kroonib Essu Peko setode kuningaks ja saadab talle prohvetliku unenäo, et Peko saaks rahvale mäejutluse pidada ja nende tulevast elu seletada. Kui Peko oma koopas igavesse unne heidab, nutab ka Essu, sest tema ristilöömise aeg on ligidal:

Essu õks iki, esi ütel´, kallis Maarja kahitsõlli:
„Varsti tulõ ka mul tuu tunnikõnõ, kulla kurv olõgikõnõ –
Essu saa-i imp ellä ilma pääl, saa-i marssi maa pääl:
minno naatas jo risti lüümähe, vaka verd vaivamma!"[7]

Essu on peategelane mitmes eepose jätkuossa kuuluvas ballaadis (Essu tervendab haige, Essu surm, Essu põgeneb, Essu aitab kalameest).

Maarja[muuda | muuda lähteteksti]

Essu kaaslane, temaga võrdväärne jumalus.

Kuigi Maarjat eeposes sageli nimetatakse, ei tegutse ta kuskil iseseisvalt, vaid käib alati Essuga koos. Paljudes paarisvärssides on Essu sõnad ühtlasi Maarja sõnad, ilma et neid oleks teineteisest eristatud (Essu lausi meelestäni, Maarja meele poolõstani). Tema nimi esineb ka kujul Maaŕa ja Marija.

Jorosk[muuda | muuda lähteteksti]

Peko ja Nabra vanem poeg.

Jorosk on isaga sarnane vägimees, Peko „julgõ poig”. Jorosk läheb koos emaga Pekot venelaste käest päästma ja saab põgenemise käigus surma.

Merosk[muuda | muuda lähteteksti]

Peko ja Nabra noorem poeg, kandlemängija, Essu väimees.

Paljudes paarisvärssides esineb Merosk koos Joroskiga, sest nad teevad kõike koos. Kuid Merosk ei lähe ema ja vennaga Venemaale isa päästma, vaid jääb Peko liivakoopasse varjule. Hiljem võtab Merosk naiseks vaeslaps Anne, Essu ja Maarja tütre. Essu peab Meroskit heaks väimeheks (väega kai hüäst väümehest, kulla kodotütre mehest).[8]

Anne[muuda | muuda lähteteksti]

Vaeslaps, Essu ja Maarja tütar, Peko noorema poja Meroski naine.

Anne ilmub eeposesse pärast seda, kui Essu on Peko kuningaks krooninud. Ta õhutab Meroskit venna leinamist lõpetama, et hakata jälle kannelt mängima. Siis palub Merosk Annet endale naiseks. Anne küsib Essult abiellumiseks luba, Essu on hea meelega nõus ja kingib Annele pulmade puhuks Kires-lehma.

Sündmustik[muuda | muuda lähteteksti]

Eepos algab lauliku rituaalse pöördumisega Essu poole, et see aitaks tal Eesti riigi rõõmuks raamatut kirjutada. Seejärel kirjeldatakse ema sünnitusvalusid. Sünnitus on raske, appi kutsutakse Essu ja Maarja, kes tulevadki ja võtavad lapse oma kätega vastu. Laps on suur ja tugev, nii et keegi ei jaksa teda mähkida. Essu paneb lapsele nimeks Peko (kõvalõ panni nime kõrralitsõ, perüs nime Pekolasõ).[9] Pärast varrupidu murrab Peko oma hällist välja ja sirgub kiiresti tugevaks talumeheks, kelle jõudu imetletakse ja kardetakse. Viljakoristuse ja heinaniitmise ajal ei ole Pekole võrdset.

Peko ema igatseb endale miniat. Ta näeb unes linna, mis asub merede keskel. Linnas kasvab puu, mis sügisel õitseb ja talvel vilja kannab. Seal koob sukka vaeslaps Nabra, kelle Peko peab naiseks võtma. Peko sõidabki saajarahvaga Nabra juurde, Essu ja Maarja võtavad ta lahkesti vastu ja lubavad oma tütre talle naiseks. Siis sõidab Peko Nabraga koju pulmapidu jätkama. Kodus räägib ta kõigile, et kuigi Nabra oli vaeslaps, pole ta kuskil söönud nii häid sööke ega joonud nii häid jooke nagu Nabra juures.

Peko ja Nabra elavad õnnelikult koos. Nabra on virk, aitab Peko isa ja ema ning laulab põua ajal põldudele vihma. Neile sünnib kaks poega, Jorosk ja Merosk. Peko isa leiab nurmelt kiiora, sõjanuia, mille peal on salamärgid (Tuu olli nui nummõrdõt, ol´l´ kiior kirotõt).[10] Isa oskab kirju lugeda. Ta annab kiiora Pekole ja ennustab, et seda on peagi vaja sõjas venelaste vastu. Seejärel Peko isa sureb. Varsti jääb ka Peko ema haigeks ja sureb.

Mõne kuu pärast algabki sõda. Peko käib oma liivakoopas palvetamas ja läheb siis sõtta. Ta hävitab oma kiioraga üksi palju vaenlasi, aga lõpuks võetakse ta une pealt kinni ja viiakse vangi. Peko saab oma vangistajatega siiski hästi läbi. Kuna ta koju tagasi ei tule, lähevad Nabra ja Jorosk Pekot otsima. Peko pääseb vabaks, aga Jorosk saab surma ja Nabra jääb Venemaale vangi.

Peko leinab Joroskit ja läheb tagasi oma koopasse, kus teda ootab noorem poeg Merosk. Sinna tuleb Essu, kiidab Pekot sõja lõpetamise eest ja kroonib ta seto kuningaks. Merosk abiellub vaeslaps Annega ja saab nii samuti Essu väimeheks. Peko laseb seppadel taguda suure mõõga, tapab sellega metsas palju metsloomi ja jätab need talumeestele. Siis tulevad talle surmamõtted ja ta palub seppadel taguda oma küljeluu koopia, mis jääks pärast tema surma rahvale mälestuseks. Rauast küljeluu peab valmis saama selleks ajaks, kui tema koopa kohale ehitatakse klooster. Sepad täidavad Peko käsu.

Essu ja Maarja saadavad Pekole unenäo, mis näitab tulevikku. Nüüd peab Peko rahvale mäejutluse, kus ta ennustab tulevasi sündmusi (raudtee ehitamine, elektriliinid, raadioside, setode väljarändamine Siberisse). Kui rahvas on ära läinud, lööb Peko oma kiiora maasse. Kiiorast kasvab tammepuu, selle okstesse lendavad linnud ja Peko jutlustab neile. Tammega hüvasti jättes ütleb Peko, et tamm peab seal seisma kuni maailma lõpuni. Siis läheb Peko oma koopasse magama ja jääb igavesse unne. Koopa kohale ehitatakse Petseri klooster.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Paulopriit Voolaine, „Setu lauluema Vabarna Anne „Peko (Pekolanõ)””. Eesti Kirjandus nr 22, 1928, lk 6-21.
  • Paulopriit Voolaine, „Setu lauluema Vabarna Anne „Peko laulu” II osa”. Eesti Kirjandus nr 24, 1930, lk 378-389.
  • Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995.
  • Pekko. Setukaiseepos. Käännös setun kielesta suomeen Seppo Suhonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2006.
  • Seppo Suhonen, „Translating Peko”. In: The Kalevala and the World’s Traditional Epics. Edited by Lauri Honko. Helsinki, 2002. Studia Fennica, Folkloristica 12, lk 464-475.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paul Hagu, „Saateks”. In: Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995, lk 22.
  2. Ibid., lk 36.
  3. Ibid., lk 27.
  4. Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellmann-Instituutti, 1995, lk 151.
  5. Ibid., lk 101.
  6. Ibid., lk 180.
  7. Ibid., lk 176.
  8. Ibid., lk 158.
  9. Ibid., lk 96.
  10. Ibid., lk 118.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]