Johann Muischneek

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Johann Muischneek
SünninimiJahn Muischneek
Sünniaeg 21. oktoober 1883
Sünnikoht Rauna kihelkond
Surmaaeg 25. veebruar 1918 (34-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Rahvus lätlane

Johann Muischneek (harvem kasutatud lätikeelset nimekuju Jānis Muižnieks, 21. oktoober 1883 Rauna kihelkond25. veebruar 1918 Tallinn) oli läti päritolu tallinlane, kes sai postuumselt tuntuks kui esimene Eesti Vabariigi eest langenu. Muischneek suri Tallinnas Suure Rannavärava ümbruses Eesti omakaitsesalga ja Vene sõjaväe madruste vahel toimunud tulevahetuse (nn Elektrijaama lahing) käigus saadud vigastustesse.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Muischneek sündis Läti alal Rauna kihelkonnas Liivimaal. Ta oli talusulase Peter Muischneeki (ka Pēteris Muižnieks) ja tolle naise Liene (sünninimega Bebris või Bebrs) esimene laps. Sünnimeetrikasse kanti ta Jahn Muischneeki nime all.[1] Muischneeki vanemad said hiljem taluomanikeks, mille järel sündisid ka tema kaks venda ja viis õde. Muischneeki lapsepõlve ja varase nooruse kohta andmed puuduvad.[2]

Muischneeki ristiisa oli tema isa vend, kes kandis samuti Johann Muischneeki (ka Jānis Muižnieks) nime. Viimane saabus 1885. aastal Tallinnasse, kus sai aja jooksul tuntud veinikaupmeheks. 1883. aastal sündinud Johann Muischneek kolis samuti Tallinnasse arvatavasti millalgi 20. sajandi alguses ja asus tööle oma ristiisa äris.[1][3][4] Ehkki Muischneeki on kohati peetud sõjaväelaseks, ei ole selle kohta mingeid andmeid ning ka surmatunnistusel on tema ametina kirjas äriteenija.[3][5]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti Maanõukogu 15. novembril 1917 tehtud otsust kuulutada ennast kõrgema võimu kandjaks Eestis hakkas iseseisvusidee eesti poliitilise eliidi seas üha rohkem kõlapinda leidma. 1918. aasta alguses tehti juba tõsisemaid ettevalmistusi iseseisvuse väljakuulutamiseks. Otsuse iseseisvus välja kuulutada tegi Maanõukogu vanematekogu arvatavasti 18. veebruaril. Edasine sündmuste käik sõltus Vene vägede taganemisest ja sakslaste pealetungist, mida iseseisvuse väljakuulutamiseks ära kasutati. 19. veebruaril moodustati selleks Eestimaa Päästekomitee.[6] 23. veebruaril 1918 alustas Päästekomitee Tallinnas tegevust ning samuti loodi omakaitse, mis sama päeva õhtuks suuremas osas linnas võimu üle võttis.[7]

Lahing Suure Rannavärava juures[muuda | muuda lähteteksti]

Paks Margareeta 1917. aastal. Järgmise aasta veebruaris peeti torni ümbruses vastselt välja kuulutatud Eesti Vabariigi eest esimesed lahingud.

Ehkki 24. veebruariks oli suur osa enamlasi ja Vene sõjaväelasi Tallinna kesklinna piirkonnast lahkunud, toimus mõnel pool siiski tulevahetusi.[8] Nimelt suutsid enamlased Mere puiestee ja sadama ümbrust veel oma kontrolli all hoida.[9] Loodud omakaitsesalgad püüdsid takistada rüüstamisi sadama piirkonnas, samal ajal kui Vene madrused üritasid rüüstetegevuse kesklinnale ligemale viia. Seetõttu saatsid linna komandant Konrad Rotschild ja omakaitse juhataja Johan Pitka kõik relvastatud üksused sadama piirkonda.[8] Koos omakaitse salkadega patrullisid sadama piirkonnas Tallinna Peetri Reaalkoolis 1917. aasta kevadel moodustatud Õppiva Noorsoo Roodu rühmad.[9]

24. veebruari õhtul üritasid enamlastest madrused vallutada Tallinna elektrijaama ja seejärel kesklinna tungida. See viis kokkupõrgeteni Suure Rannavärava ümbruses, kus toimus ulatuslikum tulevahetus.[9] Lahingutegevuses osalesid valdavalt reaalkooli õpilased, aga ka omakaitselased, kelle hulka kuulus ka Muischneek. Vene madruste rünnak suudeti tagasi lükata, ent tulevahetuse käigus sai haavata kokku kolm omakaitsesalklast. Kui kaks neist said kergemaid vigastusi, siis Muischneeki haavad osutusid surmavaks.[8][10]

Lisaks Muischneekile haavata saanud E. Seemen on kriitilisi hetki hiljem meenutanud sõnadega:

„Kuna meie salk oli väike ja tulejõud nõrk, siis hakkasime samal ajal tagasi tõmbuma hoonete varju. Siis aga äkki tundsin, et üks kuul riivas mind parema kaenla alt ja arvatavasti sama kuul tabas mu kaaslast Muischneeki rinnust. Ta langes valukarjatusega mu seljataha maha ja samal ajal löödi otsekui vitsaga mu vasakut kätt. Nüüd tõmbusime Paksu Margareeta varju, kaasa võttes ka surmavalt haavatud Muischneeki. […] Kummardusin Muischneeki kohale, et teada saada tema olukorda ja palusin kaaslasi ta koju viia.“
[11]

Muischneek suri 25. veebruari hommikul kell 9.30.[12]

Haud[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Muischneeki haud Rahumäe kalmistu lätlaste osas

Muischneek maeti 3. märtsil 1918 tsiviilisikuna Tallinna Rahumäe kalmistule.[12][5]

Tema haud säilis läbi terve Nõukogude perioodi. Haua asukohta teadsid sel ajal ainult veinikaupmehe Muischneeki tütar Helene Eylandt, viimase mees Arnold ning tolle õde Linda Soomre. Kuni 1960. aastate lõpuni hoolitses platsi eest Helene Eylandt, edaspidi võttis selle üle ja ühtlasi kindlustas hauakoha püsimise Linda Soomre.[5][13] Soomre rajas oma hauaplatsi Muischneeki haua kõrvale, et tagada selle puutumatus.[14] Ka elu lõpuaastatel avaldas ta tungivalt soovi, et ta maetaks samale platsile. See soov 1996. aastal, pärast Soomre surma ka täideti.[13]

Segadused Muischneeki isiku ümber[muuda | muuda lähteteksti]

Muischneeki isikut on aastakümnete jooksul ümbritsenud mitmed segadused. Teda on peetud Tallinna reaalkooli õpilaseks, tsaariarmee kapteniks ja ka oma ristiisa pojaks.

Tallinna reaalkooli õpilaseks peeti Muischneeki kuni 2006. aastani[8], seda hoolimata asjaolust, et ta oli 1918. aastal 34-aastane. Seejärel on peamiselt ajaloolane Küllo Arjakas Muischneeki seostesse reaalkooliga selgust toonud. Arjakase väitel oli Muischneeki veel aastal 1936 nimetatud lihtsalt omakaitselaseks.[7] Erinevates ajakirjandusväljaannetes nimetati teda reaalkooli õpilasrühma juhiks ja korraldajaks, kodanik Muischneekiks või Tallinna Omakaitse liikmeks. Alles hiljem oli temast saanud Tallinna reaalkooli õpilane, mis järgnevatel aastakümnetel kinnistus. Esimest korda kasutati Arjakase sõnul Muischneekist rääkides sõna "õppur" 1938. aastal ajakirjas Vabadussõja Tähistel. Pärast Teist maailmasõda juba väliseestlaste poolt hakati Muischneeki just reaalkooli õpilaseks pidama. 1980. aastate lõpus võeti väliseestlaste seas levinud müüt üle ka Eestis.[15] Ajaloolane Ago Pajur on aga leidnud, et vale versioon läks käibele juba 1921. aastal ilmunud Johan Pitka mälestustes, milles on Muischneeki tõesti reaalkooli õpilaseks nimetatud.[8][16]

Samuti on Muischneeki elulugu uurinud lätlane Marina Levina, kes on ühtlasi tema hõimlane. Ta on leidnud, et Johann Muischneeki on peetud ka tolle ristiisa ja Tallinna veinikaupmehe pojaks, kes kandis nime Johann Berend Gottlieb Muischneek ja kes tõepoolest õppis Tallinna reaalkoolis. Levina arvates hakati alates 1930. aastatest erinevates tekstides Muischneeki reaalkooliga seostama just seetõttu. Johann Berend Gottlieb suri samuti 1918. aastal, küll aga oluliselt hiljem, nimelt 6. novembril ja Hispaania gripi tüsistustesse.[17][3] Kuna ta oli kapteni auastmes, on ühtlasi ka Johann Muischneeki ekslikult sõjaväelaseks peetud. Segadust suurendavad Tallinna Linnaarhiivis leiduvad andmed veel teisegi kapten Muischneeki kohta.[4] Küllo Arjakas, kes oma esimestes kirjutistes on Muischneeki sõjaväelaseks nimetanud, on hiljem Levina uurimistöö valguses oma algseid väiteid korrigeerinud.[7][18][13]

Nii Arjakas kui ka reaalkooli ajalugu uurinud Märt Karmo on leidnud, et segadustele tekkimisele Muischneeki isiku ümber võis kaasa aidata ka asjaolu, et 1918. aastal ja varemgi õppis reaalkoolis mitu Muischneeki-nimelist õpilast, mis võis muuhulgas paljudes reaalkooli õppursõduriteski tekitada eelduse, et ka langenu pidi olema realist.[19][12]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestustahvel Paksus Margareetas

24. mail 1936 avati Paksu Margareeta välisseinal Muischneekile pühendatud esimene mälestustahvel. Tahvlile oli kantud tekst "24. veebruaril 1918 langes Johann Muischneek võitluses Eesti vabariigi eest selle väljakuulutamisel".[20] Mälestustahvel kadus pärast Nõukogude võimu kehtestamist. Uus mälestustahvel avati seekord juba Paksu Margareeta siseruumides, Eesti Meremuuseumis 28. septembril 1991 tekstiga "24. veebruaril 1918 langes Paksu Margareta juures esimeses lahingus Eesti Vabariigi eest Tallinna Peetri Reaalkoolis õppinud omakaitselane Johann Muischneek".[17] Mälestustahvli paigutamise üks algatajatest oli Märt Karmo, kes andmeid arhiividest üle kontrollimata lasi ennast tol hetkel eksitada levinud eksiarvamusest Muischneeki isiku kohta, mistõttu sai tahvli tekst ka ebatäpne.[19]

2015. aastal avati Tallinnas Niine 6 hoone küljes mälestustahvel Muischneekile saatuslikuks saanud lahingus osalenud omakaitselastele. Teiste seas on sellel kirjas ka tema nimi. Samas kohas oli mälestustahvel ka enne sõda.[21]

Mitmesugust[muuda | muuda lähteteksti]

Muischneeki mainis 2006. aasta oktoobris Lätis suursaadiku ametisse astunud Jaak Jõerüüt volikirja üleandmise tseremoonial, mida kajastati ka Läti meedias. Küllo Arjakase sõnul oli ta Jõerüüti mõni aeg varem Muischneekist informeerinud.[22][12]

Eesti Televisiooni eetris olnud telesarja "Tuulepealne maa" esimeses osas tegutseb vihjena Muischneekile episoodiline tegelane nimega Kalnieks, kes hukkub seriaalis Muischneekiga sarnastel asjaoludel.[23][24]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Marina Levina. Järjejutt: Esimese kangelase lugu (2. osa) maaleht.delfi.ee, 17. veebruar 2013.
  2. Marina Levina. Järjejutt: Esimese kangelase lugu (3. osa) maaleht.delfi.ee, 26. veebruar 2013.
  3. 3,0 3,1 3,2 Arjakas, Lisandusi, lk 59.
  4. 4,0 4,1 Marina Levina. Järjejutt: Esimese kangelase lugu (9. osa) maaleht.delfi.ee, 7. aprill 2013.
  5. 5,0 5,1 5,2 Johann Muischneek (1883–1918), esimene Eesti Vabariigi eest langenu Kalmistute andmebaasis.
  6. Selle kohta vt Pajur, Iseseisvusmanifesti sünnilugu.
  7. 7,0 7,1 7,2 Küllo Arjakas. Kes langes esimesena Eesti Vabariigi eest? Postimees, 23. veebruar 2006.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Pajur, lk 137.
  9. 9,0 9,1 9,2 Arjakas, Lisandusi, lk 55.
  10. Arjakas, EV 90, lk 34.
  11. Omakaitsemehe mälestusi iseseisvuse saabumisest. – Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 23. veebruar 1962.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Arjakas, Lisandusi, lk 58.
  13. 13,0 13,1 13,2 Arjakas, Lisandusi, lk 60.
  14. Marina Levina. Järjejutt: Esimese kangelase lugu (11. osa) maaleht.delfi.ee, 21. aprill 2013.
  15. Arjakas, Lisandusi, lk 56–57.
  16. Johan Pitka. Minu mälestused Suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni: 1914-1920. 2. tr. Tallinn 1993, lk 28.
  17. 17,0 17,1 Marina Levina. Järjejutt: Esimese kangelase lugu (1. osa) maaleht.delfi.ee, 10. veebruar 2013.
  18. Arjakas, EV 90, lk 35.
  19. 19,0 19,1 Märt Karmo. Must-kuldne müts me peas I. Tallinna Reaalkool 1917-1920, lk 62.
  20. Arjakas, Lisandusi, lk 56.
  21. Esimesed Eesti Vabariigi eest võidelnud said mälestustahvli kaitseliit.ee, 10. juuni 2015.
  22. Kadri Masing. Eesti suursaadik Lätis Jaak Jõerüüt andis üle volikirja Eesti Päevaleht, 10. oktoober 2006.
  23. Lauri Vahtre. 1. osa: Üheks päevaks iseseisvust elu24.postimees.ee, 10. oktoober 2008.
  24. Tuulepealne maa: Üheks päevaks iseseisvust ERR-i arhiiv.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Küllo Arjakas (koost). Eesti Vabariik 90: sündmused ja arengud. Tallinn 2008, lk 34–35.
  • Küllo Arjakas. Lisandusi Eesti Vabariigi esimese sõjasangari teemale. Kes langes esimesena Eesti eest? – Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts 25: ajalookonverents 28. septembril 2013. Tallinn 2013, lk 55–60.
  • Marina Levina. Järjejutt: Esimese kangelase lugu. - Maaleht, nr 6-16, 7. veebruar - 18. aprill 2013 (tõlkinud Livia Viitol). (digiteerituna 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10. ja 11. osa)
  • Marina Levina. Jānis Muižnieks – Pirmais krīt par Igaunijas neatkarību. – Ilustrētā Pasaules Vēsture, 2013, nr 3, lk 26–31.
  • Ago Pajur. Iseseisvusmanifesti sünnilugu. – Iseseisvusmanifest: Artikleid, dokumente ja mälestusi. Tartu 2014, lk 53–161.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]