Lenin (jäämurdja)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1957. aastal vette lastud jäämurdjast; 1916. aastal valminud jäämurdja kohta vaata Lenin (jäämurdja 1916).

Lenin (Ленин)
RIAN archive 314495 Lenin nuclear ice-breaker on the Neva River.jpg
Aatomijäämurdja Lenin Neeva jõel.
Tüüp jäämurdja
Lipuriik Nõukogude Liit
Kodusadam Murmansk
Ajalugu
Tellitud 1953
Ehitaja Leningradi laevatehas
Kiil pandud 1956
Vette lastud 5. detsember 1957
Tehnilised andmed
Pikkus 134,0 m
Laius 27,6 m
Süvis 10,5 m
Veeväljasurve 16 000 t
Peamasin kuni 1967 3 × 90 MW, alates 1970 2 × 171 MW tuumareaktorid
Käiturid 3 sõukruvi: 2 külgedel, 1 keskel
Kiirus 18 sõlme või 19,6 sõlme vabas vees
Maste 2
Autonoomsus 1 aasta
Laevapere 243

Jäämurdja Lenin on Nõukogude Liidus 1959. aastal valminud ja kuni 1989. aastani jäämurdjana kasutuses olnud maailma esimene aatomijäämurdja. Laev projekteeriti aastail 1953–1955. Laev ehitati Leningradi laevatehases. Ehitamist alustati 1956. aasta suvel. Laev lasti vette 5. detsembril 1957. Laeva jõuseadmeiks olid kolm surveveereaktorit OK-150 koguvõimsusega 270 MW, neli auruturbiini, kaks alalisvoolugeneraatorit, mis andsid voolu sõukruvide mootoreile. Reaktorid paigaldati ja laeva seadmeid katsetati aastail 1958–1959. Laeva sõidukatsetused algasid 12. septembril 1959 ja laev anti merelaevastikule üle 3. detsembril 1959.[1] Ekspluatatsiooni alustades oli Lenin maailma suurim ja ainuke tuumajõuseadmega jäämurdja. Laev tegutses Põhja-Jäämerel, peamiselt Põhja-mereteel.

1966. aastal hakkas ühe reaktori korpus lekkima. Selleks ajaks oli välja töötatud reaktor OK-900 ja laeva kolm reaktorit OK-150 vahetati välja kahe uue reaktoriga, kumbki 171 MW. Uued reaktorid said tööle 1970. aasta kevadel. Laev töötas Põhja-Jäämerel 30 aastat. 1974. aastal autasustati laeva Lenini ordeniga. 1989. aastal lõpetati laeva kasutamine jäämurdjana, sest laeva korpuse ressurss oli ammendunud.[1] Laev jäi Murmanski sadamasse, kus see muudeti muuseumiks. Kogu ekspluatatsiooni kestel läbis laev 654 tuhat miili, neist 563,6 tuhat jääd murdes.[2]

Avariid[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruaris 1965 selgus remondi ja kütusevarraste vahetamise käigus, et umbes 60% ühe reaktori kütusevarrastest olid kahjustatud. Operaatori vea tõttu oli reaktor jäänud jahutusveeta, mistõttu reaktor kuumenes üle ja kütusevardad deformeerusid.[3]

1966. aastal puhkes laeval remonditööde käigus suur tulekahju, põlesid kaablid. Tulekahju suudeti kustutada. Välja vahetati kolmanda reaktori aurugeneraator.[4]

1967. aastal oli leke torustikus. Lekke parandamiseks oli vaja avada reaktorit ümbritsev betoonkaitse. Sepavasarate kasutamine tööde käigus tekitas reaktorile täiendavaid vigastusi. Nende parandamine oleks olnud nii raske, et otsustati reaktorid uute vastu vahetada. Reaktoreist võeti tuumkütus välja, laev pukseeriti Novaja Zemlja juurde, reaktorid uputati merre ning laev pukseeriti Severodvinskisse remonti.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]