Islam Eestis
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Islam on Eestis vähe levinud, islamiusuliste arv riigis on üks väiksemaid Euroopas. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eestis 1508 islamiusulist. Eestis on vähe praktiseerivaid muslimeid ning tegutseb ainult üks mošee, islami kultuurikeskus Turath.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Islamiusk jõudis Eestisse tatarlaste kaudu, kes olid võtnud selle vastu juba 889. aastal. Paljud tatari ülikud olid pärast Kaasani khaaniriigi vallutamist Venemaa vägede poolt ja langemist 1552. aastal sunnitud Liivi sõja ajal (1558–1583) sõdima Vene vägede koosseisus, sealhulgas praeguse Eesti territooriumil. Haruldased ei olnud juhtumid, kui tatarlased läksid üle Rootsi poolele. Hiljem eraldati neile maid rannarootslaste aladel, kus nad peagi kohalike elanikega assimileerusid.
Esimene suurem islami kogukond tekkis Eestis pärast Eesti- ja Liivimaa kubermangu liitmist Venemaa Keisririigi koosseisu 1721. aastal. Vene sõjaväe hulgas oli ka islamiusulisi tatarlasi ning püsivam islami kogukond tekkiski sõjaväeteenistusest vabanenud tatarlastest, kes jäid Eestisse elama. 1860. aastatel elavnes tatarlastest kaupmeeste tegevus ning kogukonna keskuseks sai Peterburi kubermangu kuulunud Narva linn. Püsiasustuse kinnituseks on muhamedlaste kalmistute asutamine Narvas, Rakveres ja Tallinnas.
19. ja 20. sajandi vahetusel oli tatarlaste kogukond Eestis kasvanud sedavõrd suureks, et usupühade tähistamiseks pidi üürima suuremaid ruume (Tallinnas näiteks Tuletõrje Ühingu Pritsimaja Viru väljaku ääres). Esimese maailmasõja alguses elas Tallinnas umbes 2000 tatarlast. Maailmasõja, sellele järgnenud keisrivõimu kukutamise ning Vabadussõja segadustes kahanes tatarlaste kogukond paarisajaliikmeliseks.
Esimene islami kogudus Eesti Vabariigis registreeriti ametlikult 1928. aastal Narvas (Narva Muhamedi Kogudus). Korjanduste abil osteti Narvas Kiriku tänavale maja, millest kujundati mošee. Narva kogudus oli ka aktiivne tatarlaste rahvusliku identiteedi säilitaja. Teine islami kogudus registreeriti 1939. aastal Tallinnas (Tallinna Muhamedi Usuühing).
Juunipöörde järel 1940. aastal keelustas Nõukogude võim islamikoguduste tegevuse. Mõlemad kogudusehooned hävisid 1944. aastal sõjatules.
Sõjajärgsel Eesti NSV perioodil tegutses islami kogudus mitteametlikult – korraldati palvusi, järgiti usukombeid ning tähistati usupühi. Perestroikaaja vabamates oludes 1988. aastal registreeriti Tatari Kultuuri Selts ning aasta hiljem alustati islami koguduse taasasutamisega, mis taasregistreeriti Eesti NSV-s 1990. aastal Eesti Islami Kogudusena. Käesoleval ajal kuuluvad sellesse peamiselt Eesti tatari, aseri, kasahhi ja usbeki kogukondade liikmed.
Eesti Islami Kogudus[muuda | muuda lähteteksti]
Islamimaailmas harva ettetuleva nähtusena tegutsevad selles koguduses koos nii sunniidid kui ka šiiidid.
1995. aastal eraldus kogudusest kolmeteistkümne inimese suurune rühmitus ning registreerus iseseisva juriidilise isikuna ühenduseks Eesti Muhameedlaste Sunniitide Kogudus. Selle rühma lahkumine ei pingestanud suhteid sunniitide ja šiiitide vahel Eesti Islami Koguduses.
2000. aasta 1. jaanuari seisuga kuulus Eesti Islami Kogudusse veidi üle 1400 inimese. Koguduse juhatuse esimees on alates 1994. aastast Timur Seifullen. Usulisi toiminguid juhtis koguduses 18 aastat mulla Hasjan Murtazin, pärast tema surma on koguduse peaimaam ja Eesti ülemmufti Ildar Muhamedšin.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 1503 muslimit.