Guillaume Apollinaire

Allikas: Vikipeedia
Guillaume Apollinaire (1914).

Guillaume Apollinaire [gi'jom apoli'neer, prantsuse hääldus: ɡiˈjom apɔliˈnɛʁ] (26. august 1880 Rooma9. november 1918 Pariis) oli poeet, kirjanik, kunstikriitik.

Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa tundmatud. Kuu aega pärast sündi antakse talle ristimisel nimeks hoopis Wilhelm Albert Wladimir Apollinaris de Kostrowitzky ja lapse võtab omaks tema poola-itaalia päritolu ema.

Lapsepõlve veedab Apollinaire Itaalias ning Lõuna-Prantsusmaal. 19011902 töötas ta Saksamaal. Tagasi Pariisis, peab ta pangaametniku ning ajakirjaniku ametit ja suhtleb laia kirjanike ja kunstnikeringiga, tema sõprde hulgas on teiste seas Maurice de Vlaminck, Pablo Picasso ja André Derain. Kunstikriitikuna kaitseb Apollinaire avalikkuse ees avangardistlikku kunsti ja tal on head kontaktid itaalia futuristidega. 1911. aastal kahtlustati Apollinaire'i alusetult seotuses vargusega Louvre’is, kuid vabastati pärast mõnepäevast aresti.

1913 ilmus luulekogu "Alkoholid". 1914 astus Apollinaire sõjaväkke. 1916 sai Apollinaire haavata ja peaaegu samal ajal ilmub "Mõrvatud poeet", novellikogu, mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo. Sõna ‘sürrealism’, mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas Apollinaire iseloomustamaks oma näidendit "Teiresiase nisad", mis kanti ette 1917. aastal. 1918 ilmus "Kalligrammid", ideogrammiliste luuletuste kogumik. Apollinaire'i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu André Breton ja Louis Aragon, kellest hiljem kujunes välja sürrealistide tuumik. Pärast Apollinaire'i surma antakse välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ning seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmuvad Apollinaire'i kunstikriitilised tööd, kirjad ning filmistsenaarium.

Apollinaire'i looming on osati sümbolistlik (kasutatud sümbolid, üldine tonaalsus), kuid ta tunnistab end olevat väsinud "vanast maailmast" ning ta otsib "uut ja humanistlikku luulet", mis laseks ülistada elu kõigis selle ilmingutes. Tulemuseks oligi see, mida ta nimetas ‘kalligrammiks’ ning mida oleks ehk kõige täpsem iseloomustada analoogia läbi kubistliku maaliga.

Eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Tõsilood. Valik anekdoote." Akadeemia 10, 2011, lk 1834–1858 (tõlkinud Andres Raudsepp)