Heino Mandri
Heino Mandri (kuni 23.02.1937 Heino Numman; 11. september 1922 Kohtla-Järve – 3. detsember 1990 Tallinn) oli Eesti näitleja.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
1924. aastal kolis perekond Tallinna. Mandri õppis aastatel 1930–1940 Jakob Westholmi gümnaasiumis, 1941. aastal lõpetas sama kooli, mis oli ümber nimetatud Tallinna 7. Keskkooliks. 1946. aastal lõpetas Mandri Eesti Riikliku Draamateatri draamastuudio (Tallinna Teatrikooli).
9. märtsil 1948 peeti ta kinni kui Relvastatud Võitluse Liidu liige. Mandrile pandi süüks Nõukogude-vastasest organisatsioonist NKVD-le mitteteatamist ning kuritegelikku sidepidamist RVL-i liikmetega. Organisatsioonist mitteteatamises tunnistas ta ennast täielikult süüdi. 4. septembril 1948 mõisteti ta Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 lõige 12 alusel seitsmeks aastaks vangi.
Karistust saadeti ta kandma Kirovi oblastisse Vjatlagi laagrisse. Oma aja istus Mandri ära, vabanedes 27. juulil 1954. Ta tuli tagasi Eestisse ja hakkas tööle Viljandi teatris Ugala. Tööpakkumisi Tallinna Draamateatris ei saanud ta paraku vastu võtta passirežiimi kitsenduse tõttu, mille järgi tal ei lubatud Tallinnas elada (vt artiklit 101. kilomeeter).
12. novembril 1956 kirjutas ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Kliment Vorošilovile avalduse palvega süüasi uuesti läbi vaadata. 29. aprillil 1958 vähendati Balti Sõjaväeringkonna Sõjatribunali otsuse tulemusena, vastavalt 27. märtsist 1953 antud amnestiale sakslastega koostööd teinud inimestele, Mandri vabadusekaotuse määra tagantjärele viiele aastale ja ta vabastati kriminaalvastutusest. See võimaldas Mandril novembris 1958 asuda tööle Tallinna Draamateatrisse.
Ometi ei leitud alust tema rehabiliteerimiseks. Alles napilt enne näitleja surma, 23. oktoobril 1990, saabus rehabiliteerimisotsus, milles leiti, et tema süüdimõistmiseks puudub kuriteokoosseis.[1]
Näitlejatöö[muuda | muuda lähteteksti]
Mandri on rolle loonud mitmes Eesti teatris: Estonias, Narva Teatris, Ugalas, Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris ja Draamateatris. Mandri on mänginud enam kui 30 filmis, kuuldemängudes ja telelavastustes.
Rolle Ugalas[muuda | muuda lähteteksti]
- "Torm" (Vladimir)
- "Kriidiring" (Tšang Lin)
- "Maja mere ääres" (Thomas)
Filmirolle[muuda | muuda lähteteksti]
- 1964 "Põrgupõhja uus Vanapagan" – pastor
- 1965 "Me olime kaheksateistkümneaastased" (režissöör Kaljo Kiisk) – Trossi
- 1967 "Lõhutud põrgu" (Взорванный ад) - Emar
- 1973 "Tuli öös" (režissöör Valdur Himbek) – Velirand
- 1974 "Reageerimismeede" (Ответная мера) - Balsen
- 1976 "Aeg elada, aeg armastada" (režissöör Veljo Käsper) – professor Talvik
- 1980 "Mercedes põgeneb tagaajamise eest" - Abt
- 1984 "TASS on volitatud teatama" (ТАСС уполномочен заявить) - Lorens
- 1988 "Näkimadalad" III ja IV jagu (režissöör Olav Neuland) – kirjutaja Magnus
- 1988 "Doktor Stockmann" I ja II jagu (režissöör Mikk Mikiver) – Aslaksen
- "Mäed kui valged elevandid"[2]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1977 – Bulgaaria VII filmifestival Varnas, parim meesnäitleja filmis “Aeg elada, aeg armastada”
- 1982 – Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1986 – Eesti NSV rahvakunstnik
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2007. Vaadatud 12. juulil 2008.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Kiisler, Vilja (24. märts 2023). "Vabastage Leida Laius!". Eesti Päevaleht. Vaadatud 24. märtsil 2023.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- "KGB hammasrataste vahel – Heino Mandri" Teater. Muusika. Kino, oktoober 1998