Ferrara hertsogkond
|
Ferrara hertsogkond 1264–1597 | |||||||||||
.svg) .svg) Ferrara lipp
Este dünastia vapp (1471)
| |||||||||||
-en.svg) Este dünastia valdused aastal 1494 (tähistatud helekollasega) | |||||||||||
| Valitsusvorm | monarhia | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa | kirikuriigi läänivaldus | ||||||||||
| Pealinn | Ferrara | ||||||||||
| |||||||||||
| |||||||||||
Ferrara hertsogkond (itaalia keeles Ducato di Ferrara) oli Põhja-Itaalias asunud suveräänne riik.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Ferrara asustuse algupära ei ole selge ning ilmselt asustasid piirkonna Po jõe suudmes olevate laguunide elanikud. Ferraras on kaks varajase asustuse keskpunkti, millest üks asub katedraali ümbruses[1] ning teine, nn castrum bizantino, selle vastaskaldal San Pietro linnaosas, kus Po jõe Primaro lisajõgi voolab Volano kanalisse.
Ferrara nime on kirjalikult esmamainitud 753. aastal, mil see esineb langobardide kuninga Desideriuse dokumendis kui linn, mis moodustas osa Ravenna eksarhaadist.[2] Aastal 757 tõotas Desiderius langobardide "Ferrara hertsogkonna" (ducatus ferrariae) paavst Stephanus II-le. Pärast aastat 984 oli tegemist Modena ja Canossa krahvi Tedaldo läänivaldusega. Hiljem kuulutas Ferrara end küll sõltumatuks, kuid aastal 1101 vallutas linna Toscana markkrahvinna Matilde di Canossa. Selleks ajaks domineerisid linnas mitu suurt perekonda, kellest kõige silmapaistvam oli perekond Adelardi (ehk Aleardi).
Adelardi dünastia viimane esindaja Guglielmo II suri aastal 1146 ja tema varad läksid tema lähisugulase the Marchesella kaasavarana Este dünastiasse kuuluva Obizzo I valdusse. Uue perekonna ja linnas juba varem prominentsel kohal olnud Salinguerra perekonna vahel oli märkimisväärne vihavaen, kuid pärast suuri võitlusi nimetati Este perekonna esindaja Azzo VII aastal 1242 Ferrara eluaegseks podestà'ks. Aastal 1259 võttis Azzo VII lahingus vangi Verona valitseja Ezzelino III da Romano.
Azzo järglaseks sai tema lapselaps Obizzo II (1264–1293) ja Ferrara elanikud tegid aastal 1264 temast eluaegse valitseja.
Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Nüüdsest peale oli Este dünastia end sisse seadnud Ferrara linna ning Obizzo II valiti aastal 1289 ka Modena valitsejaks ja omakorda aasta hiljem sai temast Reggio valitseja.
Niccolò III d'Este (valitses 1393–1441) võttis Ferraras suurejooneliselt vastu mitu paavsti; eriti paavst Eugenius IV, kes pidas seal aastal 1438 kirikukogu. Niccolò III poeg Borso sai esimesena hertsogi tiitli: keiser Friedrich III (Saksa-Rooma keiser) andis talle selle tiitli Modena ja Reggio keiserlike läänivalduste eest aastal 1452 (samal aastal sündis Ferraras Girolamo Savonarola) ja paavst Paulus II tegi Borsost aastal 1471 Ferrara hertsogi. Ercole I (hertsog aastatel 1471–1505) jätkas sõda Veneetsiaga ja muutis Ferrara linna veelgi suurejoonelisemaks.
Renessanss[muuda | muuda lähteteksti]
Ercole d'Este I, kes oli Medicide järel üks tähelepanuväärsemaid 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi Itaalia kunstipatroone, valitsusajal sai Ferrarast kultuuriline keskus, mis oli hinnatud nii muusika kui ka kujutava kunsti poolest. Maalikunstnikud lõid sidemeid flaami kunstnike ja nende tehnikatega, vahetades mõjutusi nii värvide kui kompositsiooni valikute osas. Heliloojaid tuli Ferrarasse mitmelt poolt üle Euroopa, eriti Prantsusmaalt ja Flandriast – Josquin des Prez töötas mõnda aega hertsog Ercole heaks (sealhulgas kirjutas ta viimasele teose "Missa Hercules dux Ferrariæ"), Jacob Obrecht käis Ferraras kaks korda (ja suri seal katkupuhangu ajal aastal 1505) ja Antoine Brumel töötas Ferraras alates aastast 1505.
Ercole poeg Alfonso I oli samuti oluline patroon ja selle, et ta eelistas instrumentaalset muusikat, tulemusena muutus Ferrara oluliseks lautole kirjutatud helitööde keskuseks. Ferrara arhitektuuri panustas oma andekusega Biagio Rossetti, kes palus aastal 1484 Ercole I luba linnaplaani ümberkujundamiseks. Selle tulemusena valminud "Addizione Erculea" on üks kõige olulisemaid ja kaunimaid näiteid renessansiaegsest linnaplaneeringust; see mängis oma osa ka Ferrara valimisel UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Alfonso I abiellus kurikuulsa Lucrezia Borgiaga ning jätkas edukalt sõda Veneetsia vastu. Aastal 1509 pani paavst Julius II ta kirikuvande alla ja aastal 1512 alistas ta Ravenna linna kaitsmisel paavsti armee. Lucrezia on koos teiste Este dünastia liikmetega maetud Corpus Domini kloostrisse.
Prantslane Gaston de Foix langes lahingus, kus ta toetas Ferrara hertsogit Alfonsot. Alfonso suutis järgnevate paavstidega rahu teha ja alates aastast 1518 oli ta poeet Ludovico Ariosto patroon. Alfonso poeg Ercole II abiellus Prantsusmaa kuninga Louis XII tütre Renéega ning ka Ercole II kaunistas oma valitsemisajal (1534–1559) Ferrarat.
Ercole II poeg Alfonso II oli kolm korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Toscana suurhertsogi Cosimo I tütar Lucrezia, tema teine abikaasa oli Saksa-Rooma riigi keisri Maximilian II õde Barbara ja tema kolmas naine oli Mantova hertsogi tütar Margherita Gonzaga.
Alfonso II tõstis Ferrara hiilguse selle kõige kõrgemasse punkti ja oli poeetide Torquato Tasso ning Giovanni Battista Guarini ja filosoof Cesare Cremonini patroon, soosides sarnaselt tema dünastia teiste printsidega kunsti ja teadust. Tema valitsemise ajal arenes Ferraras taas välja külluslik õukond, millel oli muljet avaldav muusikaline koosseis ning millega võisid Itaalias võistelda vaid naabruses asuv Veneetsia ja sellised traditsioonilised muusikakeskused nagu Rooma, Firenze ja Milano. Sellised heliloojad nagu Luzzasco Luzzaschi, Lodovico Agostini ja hiljem Carlo Gesualdo esindasid Ferraras töötavate heliloojate avangardistlikke kalduvusi, kirjutades teoseid andekatele virtuooslikele artistidele, sealhulgas tuntud Ferrarast pärit professionaalsete naislauljate grupile, mida tuntakse nimetusega concerto di donne; eriti kuulsad olid naislauljad Laura Peverara, Anna Guarini ja Livia d'Arco. Helilooja ja muusikateoreetik Vincenzo Galilei (Galileo Galilei isa) kiitis Luzzaschi teoseid ja Luzzaschiga koos õppis Ferrara päritolu muusik Girolamo Frescobaldi.
Linna arengut mõjutas suurel määral 1570. aastal pool linna hävitanud maavärin. Kui Alfonso aastal 1597 ilma seaduslike pärijateta suri, läksid Este valdused pärandusega esialgu tema nõo Cesare d'Este omandusse. Kuid paavst Clemens VIII ei tunnistanud seda pärimisõigust ja paavsti seisukoha järgi olid Ferrara ja Comacchio aastast 1597 vabad läänivaldused. Este dünastia säilitas siiski (väikeste vaheaegadega) Modena ja Reggio hertsogkonna.
Este dünastiast Ferrara, Modena ja Reggio valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]
- Obizzo II d'Este 1264–1293
- Azzo VIII 1293–1308
- Aldobrandino II 1308–1326
- Obizzo III 1317–1352
- Niccolò I 1317–1335
- Aldobrandino III 1335–1361
- Niccolò II 1361–1388
- Alberto 1388–1393
- Niccolò III 1393–1441
- Leonello 1441–1450
Este dünastiast Ferrara, Modena ja Reggio hertsogid[muuda | muuda lähteteksti]
- Borso 1450–1471 (Modena ja Reggio hertsog aastast 1452, Ferrara hertsog aastast 1471)
- Ercole I 1471–1505
- Alfonso I 1505–1534
- Ercole II 1534–1559
- Alfonso II 1559–1597
- 1597-: Kirikuriigi valduses
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Piiskopitool, mille varasem asukoht oli Vicohabentia (Voghenza), toodi sinna paika üle aastal 624 (Chronology of Catholic dioceses: Italy).
- ↑ History, art and culture. Vaadatud 20.03.2015.
- ↑ Madonna and Child Enthroned with Saints.
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Trevor Dean. "Land and Power in Late Medieval Ferrara: The Rule of the Este, 1350–1450". Cambridge University Press, 1987.
- Cecily Booth. "Cosimo I – Duke Of Florence". University Press, 1921.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Dosso Dossi: Court Painter in Renaissance Ferrara. Metropolitani muuseumi näituse kataloog