Ferrara sõda
| Ferrara sõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1482–1484 | ||
| Toimumiskoht | Ferrara | ||
| Tulemus | Veneetsia võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Rovigo ja Polesine loovutati Veneetsiale | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
|
Konflikti põhjuseks oli soola valmistamiseks kasutatava tiigi rajamine Comacchiosse. | |||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Ferrara sõda (ka Soolasõda, itaalia keeles Guerra del Sale) peeti aastatel 1482–1484 Ferrara hertsogi Ercole I d'Este ja tema vihavaenlase paavst Sixtus IV ja viimase Veneetsia liitlaste vägede vahel. Vaenutegevus lõppes 1484. aasta 7. augustil allkirjastatud Bagnolo rahuga.
Diplomaatiline taust[muuda | muuda lähteteksti]
Nii Medicide vastu suunatud Pazzi vandenõu ebaõnnestumine aastal 1480 Firenzes kui sellele järgnenud ootamatu rahu tegemine (Lorenzo de' Medici julged diplomaatilised suhted Napoli kuninga Ferdinando I ehk paavsti endise võistlejaga) tõi kaasa nii paavst Sixtus IV kui veneetslaste rahulolematuse. Veneetsia oli aastal 1479 allkirjastatud Konstantinoopoli rahuga lõpetanud oma kauakestva konflikti Osmanite riigiga ja oli nüüd vaba suunama kogu oma tähelepanu oma rollile riigi maismaavaldustes ja kogu Itaalias.
Lisaks tavapärastele väiksematele hõõrumistele piiridel asuvate kindluste pärast võitlesid osapooled ka kaubandusleppega Veneetsiale reserveeritud soolakaubanduse pärast. Kehtivale lepingule vaatamata oli Ercole I d'Este valitsetud Ferrara hakanud haarama kontrolli Comacchios asunud soolatehaste üle. Seda aga nägi Veneetsia ohuna oma maismaavaldustega seotud huvidele. Veneetsiat toetas Imola ja Forlì valitseja Girolamo Riario, paavst Sixtuse lähisugulane, kes oli 1480. aasta septembris võtnud enda valdusse strateegilise tähtsusega Forlì kindluse ja kes vaatas della Rovere perekonna valduste laiendamisel Ferrara poole.
1482. aastal alanud sõja otsene põhjus (nn casus belli) oli nagu tavaliselt vähetähtis eesõigustest üle astumine: Veneetsial oli Ferraras oma kõrge visdominio tiitliga esindaja, kelle hoole all oli Este maadel olev Veneetsia kogukond. Aastal 1481 arreteeris ta oma volitusi ületades võlgadesse sattunud preestri; seepeale pani Ferrara piiskopi vikaar visdominio kirikuvande alla ja ta sunniti linnast lahkuma. Sel oligi Ferrarale sõja kuulutamise põhjus.[1]
Veneetsiaga astusid liitus lisaks paavsti vägedele ja Riariole ka Genova vabariigi ja Montferrat' markii William VIII poolt antud kontingendid.[2] Ferrara poolel võtsid konfliktist osa veel järgmised pooled: Urbino hertsogi Federico da Montefeltro üldjuhtimise all võidelnud Ercole äia Ferdinando väed, mida juhatas tema poeg Calabria Alfonso ning mis tungisid lõunast Kirikuriiki; Ludovico il Moro poolt Milanost saadetud väed; oma vägedega osalesid ka Federico I Gonzaga Mantovast ja Giovanni II Bentivoglio Bolognast (neid mõlemat ohustas Veneetsia võim maismaal).
Sõja käik[muuda | muuda lähteteksti]
Kondotjeer Roberto Sanseverino[3] juhitud Veneetsia väed ründasid Ferrara territooriumi põhjast, rüüstates jõhkralt Adriat, vallutades kiiresti Comacchio, rünnates soolaksoode serval asuvat Argentat ja piirates Ficarolot mais (kapituleerus 29. juunil) ja Rovigot (kapituleerus 17. augustil).
Veneetsia väed ületasid Po jõe ja seisid 1482. aasta novembris Ferrara müüride all ja asusid linna karmilt piirama. Tundub, et paavst Sixtus muutis selle hooaja edenedes oma meelt, kuna Veneetsia edusammud ähvardasid asetada viimase Põhja-Itaalia maismaaosal ebamugavalt tugevale positsioonile.
Kirikuriigis lõikas korralagedusest kasu Colonna perekond, kes võitles pidevalt oma della Rovere perekonnast pärit vaenlaste vastu. Ent peamine võitlus leidis aset 1482. aasta 21. augustil toimunud Campomorto lahingus, kus kondotjeer Roberto Malatesta juhitud väed alistasid kindlalt Napoli väed ja kust Calabria hertsog Alfonsol õnnestus vaid napilt pääseda (ta päästsid ta Türgi päritolu sõdurid). Paavsti kätte langesid ka mõned Orsini lossid, kuid kus ei saavutatud edu lahinguga, seal aitas neid malaaria: Roberto Malatesta surm 10. septembril Roomas aitas suurel määral kaasa paavsti edukäigule Lazios. Sixtus tegi Napoliga 28. novembril eraldi vaherahu ja 12. detsembril allkirjastati ka vastav rahuleping.
Veneetslased tõrjusid jõuliselt tagasi Sixtuse palved vaenutegevuse lõpetamiseks. Paavsti ähvardusele kirikuvande alla panemise kohta vastas Veneetsia oma saadiku tagasi kutsumisega; seejärel panin paavst Sixtus 1483. aasta mais Veneetsia kirikuvande alla. Seepeale võimaldas Sixtus Alfonsole ja tema vägedele vaba läbipääsu oma valdustest, et kaitsta Ferrarat paavsti hiljutiste liitlaste eest; Alfonsot aitasid ka Virginio Orsini juhtimise all olevad paavsti väed. Ferrarat kaitsma saabus ka Firenze vägesid ja d'Este seis oli paranemas.
Tähelepanu kõrvale juhtimise manöövrina saatis Veneetsia Roberto Sanseverino Visconti suguvõsa toetamise ettekäändel Milano hertsogiriiki ründama. Kuid veneetslaste manööver juhiti oma ettenähtud rajalt kõrvale siis kui Sanseverino pidi astuma vastu Milano territooriumi rüüstanud Alfosnole. Sellega hakkas sõda juba oma hoogu kaotama.
Bagnolo rahu[muuda | muuda lähteteksti]
Sõda jõudis oma lõpplahenduseni 1484. aasta 7. augustil allkirjastatud Bagnolo rahuga. Ercole I d'Este ja Ferrara olid sunnitud loobuma juba sõja alguses kaotatud Polesine aladel asuvast Rovigost ja Ferrara valdustes olevaid alasid okupeerivad Veneetsia väed tõmbusid tagasi. Ercole oli suutnud edukalt vältida ka oma suguvõsa valduseks oleva Ferrara Kirikuriigi osaks saamist.
Ka Sixtus soovis innukalt veneetslastega rahu sõlmida, kuna viimaste väed olid saanud rea võite, olid kasutanud võimalust oma territoriaalsete ambitsioonide laiendamiseks ja olid tühisel ettekäändel kiiresti Ferrarale kuulutanud. Firenze, Napoli, Mantova, Milano ja Bologna seisid Ferrara poolel.
Kuna paavsti väed nurjasid Napoli püüdlused Ferrarale appi minna, kuna Rooma Campagna piirkonda kimbutas Colonna ja kuna Milano võitles Genovaga, olid Veneetsia väed suutnud Ferrarat piirata seni kuni linnas oli käes nälg. Sel ajal kui veneetslased olid valmis Ferrarat vallutama, vahetas oma endisi liitlasi kartma hakanud paavst poolt: ta sõlmis lepingu Napoliga ja lubas Napoli vägedel läbi oma alade liikuda, andes neile võimaluse viia Ferrarasse varusid ja piiramist neutraliseerida. Samal ajal pani paavst veneetslased kirikuvande alla ja tõukas kogu Itaaliat nende vastu sõdima.
Bagnolo rahuga laienesid Veneetsia maismaavaldused (Domini di Terraferma): Veneetsiale loovutati Rovigo linn ja lai riba viljaka pinnasega Po jõe deltast. See maade omandamine märkis Veneetsia territooriumi suuruse kõrgpunkti ja mitte kunagi hiljem ei kontrollinud Veneetsia nii suurt maa-ala ja mitte kunagi hiljem ei olnud neil nii suurt mõju kui 15. sajandi teisel poolel.
Siiski ei olnud Sixtus rahul tingimustega, milles ilma temaga nõu pidamata kokku lepiti:
- "Uudised sellest sõna-sõnalt tapsid Sixtuse. Kui saadikud talle lepingu tingimusi teatasid, paiskus ta võimsasse raevuhoogu ja kuulutas rahu samaaegselt nii häbistavaks kui alandavaks. Podagra, mille käes ta kannatas, jõudis ta südameni ning järgmisel päeval, 1484. aasta 12. augustil ta suri."
Ferrara sõda on ka anonüümse poeemi "La guerra di Ferrara" teemaks.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ercole d'Este oli abielus Napoli kuninga Ferdinando tütre Eleonoraga. Veneetslased ei saanud olla unustanud seda kui hiljuti olid Ferrara ja Napoli koos Firenze ja Milanoga Veneetsia vastu liitu astunud. Riario pidi saama Ferrara ja Veneetsiale oleks määratud Reggio ja Modena.
- ↑ Ka San Secondo krahv Pier Maria II de' Rossi pani välja kontingendi.
- ↑ Kes oli väga hiljuti jagelenud Ludovico il Moro'ga.
- ↑ Poeemi tekst veebis.
Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]
- Tuohy, Thomas. "Herculean Ferrara: Ercole d'Este, 1471–1505, and the Invention of a Ducal Capital". Cambridge University Press, 1996.