Falco

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib muusikust; linnuperekonna kohta vaata artiklit Falco (perekond)

Falco
Falco koos Claudia A. Wohlfrommiga 1997. aastal
Falco koos Claudia A. Wohlfrommiga 1997. aastal
Informatsioon
Sünninimi Johann Hölzel
Tuntud kui Falco
Sünniaeg 19. veebruar 1957
Viin, Austria
Surmaaeg 6. veebruar 1998 (40-aastaselt)
Dominikaani Vabariik
Amet(id) laulja
Tegev 1977–1998
Seotud esitajad Umspannwerk, Erster Wiener Musiktheater, Drahdiwaberl, Spinning Wheel
Veebileht http://www.falco.at/

Falco (kodanikunimega Johann "Hans" Hölzel, 19. veebruar 1957 Viin6. veebruar 1998 Puerto Plata ligidal, Dominikaani Vabariik) oli austria muusik. Tema esitatud lugu "Rock Me Amadeus" on tänaseni ainus saksakeelne laul Billboard 100 edetabeli tipus.

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Hölzel sündis 1957. aastal ainsana ellujäänud kolmikuna. Tema muusikaline talent ilmnes varakult. Ta õppis kiiresti pähe raadios esitatud šlaagrid. Oma neljandaks sünnipäevaks sai ta kingituseks tiibklaveri, aasta hiljem plaadimängija. Meelsasti kuulas ta Elvis Presley, Cliff Richardi ja Beatlesi loomingut. Üsna pea selgus ka, et Hölzelil on absoluutne kuulmine.[1][2]

Hölzeli isa Alois Hölzel jättis perekonna maha ning poiss kasvas üles koos ema ja vanaemaga. Aja jooksul kujunes välja tema lähedane suhe emaga, mis püsis kuni Hölzeli surmani. 1973 lahkus Hölzel koolist olles kogunud märkimisväärse hulga põhjuseta puudutud tunde. Ema sunnil alustas ta bürooteenindaja väljaõpet, mille jättis lühikese aja järel pooleli. Samal ajal rajas ta sõpradega ansambli Umspannwerk. 17-aastasena astus ta vabatahtlikult kaheksakuulisse ajateenistusse Austria Bundesheeris.

Sel ajal mängis ta kõigepealt E-kitarri, vahetas selle aga peagi oma lemmikinstrumendi E-bassi vastu. Samuti astus ta Viini konservatooriumi, jättis aga õpingud pärast esimest semestrit pooleli[3], et saada "tõeliseks muusikuks".

Muusikaline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Algus (1977–1980)[muuda | muuda lähteteksti]

Hölzel kolis 1977. aastal mõneks kuuks Lääne-Berliini, kus ta džässbassistina erinevates klubides mängis ning puutus tihedamalt kokku muusikute ringkondadega. 1978. aasta alguses võttis ta kasutusele pseudonüümi Falco.

Viini naasnuna liitus Falco "Esimese Viini muusikateatriga" (Erster Wiener Musiktheater, hilisem "Hallucination Company"), mis kujutas endast avangardistlikku rokiteatrit. Selle liikmena saavutas Falco oma esmase edu, mis esialgu piirdus vaid Viini muusikaringkondadega. Aastavahetuse paiku vahetas ta nimetatud grupeeringu poliitilise anarhistliku ansambli Drahdiwaberl vastu (selle kõrval mängis ta 1978. aastast alates ka oma isiklikus ansamblis Spinning Wheel). Ta kirjutas loo "Ganz Wien", mida esitas esmakordselt 1980. aastal. Lugu, mis rääkis Viini muusikaringkondade narkootikumide tarbimisest, sai Austria pealinnas underground-hitiks, samal ajal kui raadiojaamad seda boikoteerisid.

1979 mais andis Falco välja oma esimesed soolosinglid "Chance to Dance" ja "Summer", mis 28 aastat hiljem CD-na välja anti (Viini kaubatänavate reklaamikampaania raames). CD sisaldab nii mõlemat originaalversiooni kui kummagi loo kitarriremixi, aga ka intervjuud plaadi produtsendi René Reitziga.

Esimesed albumid (1981–1984)[muuda | muuda lähteteksti]

Ühel Drahdiwaberli kontserdil avastas Falco talendi Viini muusikaärimees Markus Spiegel, kes temaga kolme soolo-LP väljaandmiseks plaadilepingu sõlmis. Leping laienes ka Falco ansamblile.

Esimene plaat "Psychoterror" ilmus 1981. aasta keskel ning sellelt leiab ka loo "Ganz Wien". Sügisel ilmus ingliskeelne "That Scene", mis oli ühtlasi Falco debüütsingel. Lugu mängiti ka raadios ning see saavutas Ö3-Hitparade edetabelis 11. koha. Lugu ilmus hiljem veel tema debüütalbumil ja kolmanda singli "Maschine brennt" teisel poolel, mõlemal juhul saksakeelsena.

Markus Spiegel viis Falco kokku muusikaprodutsendi Robert Pongeriga, kes oli 1981. aasta suvel kirjutanud laulu Reinhold Bilgerile, kellele see aga ei meeldinud. Vastupidiselt Bilgerile tundis Falco loo vastu huvi ja kirjutas sellele sõnad. Tulemuseks oli lugu "Der Kommissar", mis sai kiiresti klubihitiks. "Der Kommissar" avalikustati sügisel 1981 ning saavutas üle-euroopalise kuulsuse. Ka teisel pool ookeani ei läinud lool halvasti: Kanadas sai see kuldplaadiks. Falco oli Kraftwerki järel (lugu "Autobahn") alles teine artist, kes saksakeelse looga USA edetabelitesse jõudis. Lugu kujunes hitiks koguni Guatemalas. Kokku müüdi singlit maailmas seitsmel miljonil korral, ainuüksi Prantsusmaal 750 000 korda. Ühtlasi oli "Der Kommissar" esimene üle maailma edu saavutanud räpilugu, mis esitatud valge muusiku poolt. Singli muusikavideo valmis koostöös režissööride Hannes Rossacheri ja Rudi Dolezaliga (DoRo Produktion), kellega Falco tegi koostööd kuni surmani.

1981. aastal valmis ka album "Einzelhaft", mis jõudis Austria edetabeli tippu ning mida müüdi üle maailma ligikaudu 750 000 korda.

Teine album "Junge Roemer", mis oli samuti Robert Pongeri produtseeritud, ilmus 1984. Ehkki plaati hinnati hiljem üheks õnnestunuimaks Falco plaadiks, jäid selle müüginumbrid selgelt alla ootuste, mis olid kõrgele kerkinud seoses esikplaadi "Einzelhaft" eduga. Saksamaal müüdi plaati 120 000 korda, Austrias jõudis see siiski kuldplaadini. Müüginumbrite tõstmiseks salvestas Falco loo "Kann es Liebe sein" duettina koos Désirée Nosbuschiga uuesti, mis ei osutunud siiski edukaks. "Junge Roemer" oli esimene album, mida filmiti tervikuna, võtted toimusid USA erinevates piirkondades. Filmi näidati avalikkusele esmakordselt 1984. aastal ORFi saates "Helden von Heute" pealkirja all "Falco – Helden von Heute".

Rahvusvaheline edu (1985–1987)[muuda | muuda lähteteksti]

Falco ja Ursela Monn Essenis 1986. aastal filmi "Geld oder Leber!" esilinastusel

Teise plaadiga kaasnenud ebaedu tõttu vahetas Falco 1985. aastal produtsenti, asudes koostööd tegema Hollandi produtsentideduo Rob ja Ferdi Bollandiga. Nende produtseerituna ilmus Falco kolmas album "Falco 3". Mõjutatuna Milos Formani filmist "Amadeus" ning arvukatest Mozarti biograafiatest valmis lugu "Rock Me Amadeus", mis sai Falco suurimaks hitiks. Lugu jõudis kõigepealt erinevate Euroopa edetabelite tippu ning tõusis seejärel 1986. aasta alguses nädal nädala haaval USA Billboardi edetabelis, jõudes 20. märtsil esikohale, kus püsis kolm nädalat. Varem ei olnud see õnnestunud ühelgi saksakeelsel lool. Samal ajal jõudis album "Falco 3" Billboard 200 edetabelis kolmandale kohale. Natuke aega hiljem jõudis "Rock Me Amadeus" ka Suurbritannias singlimüügiedetabelis esimesele kohale. Sellega oli Falco jõudnud maailmastaari staatusse. Ootamatul edul olid ka varjuküljed, kuna Falco oli enda jaoks lati nii kõrgele seadnud, et tal tekkis kahtlus, kas tal on üldse võimalik sellist edu korrata või on kuulsuse tipp juba saavutatud.

"Rock Me Amadeus" järel anti singlitena välja "Vienna Calling" ja "Jeanny". Viimane põhjustas saksa keeleruumis vastakaid arvamusi. Pärast seda, kui ilmunud oli loo video, puhkes poleemika selle sisu ümber. Mitmed telekanalid tõrkusid videot näitamast, kuna selle viidati nende arvates seksuaalkuriteole.[4] Boikott ei suutnud loo edu siiski väärata, müüginumbreid võis suurendada vastuseisuga kaasnenud Streisandi efekt: "Jeanny" püsis 1986. aasta alguses kaheksa nädalat Saksamaa edetabeli esikohal ning osutus aasta enimmüüdumaks singliks 2,5 miljoni müügikorraga.

Pärast suvel 1986 toimunud turneed lõpetas Falco töö neljanda albumi "Emotional" kallal, mis ilmus sama aasta sügisel. Singlitena anti sellelt plaadilt välja "The Sound of Music" (lugu räägib poleemikat tekitanud Kurt Waldheimi Austria liidupresidendiks valimisest), "Coming Home (Jeanny Part 2, Ein Jahr Danach)" ja "Emotional". Albumi ilmumise järel suundus Falco maailmaturneele, mis ulatus kuni Jaapanini.

Kuus kontserti Jaapanis olid "eelprooviks" esinemistele USAs, mis olid plaanitud ajavahemikku jaanuarist kuni märtsini 1987. Pärast "Rock Me Amadeusi" ootamatut edu ja sellele järgnenud kõrgeid edetabelikohti oli Falcol võimalus püsivalt maailmastaaride hulka jõuda. Reis Jaapanisse ja Falco isiklik hoiak nurjasid selle võimaluse. Kannatades koduigatuse käes, otsustas Falco maailmastaari-ambitsioonidest loobuda, kuna need eeldanuks pikemaid välismaal viibimisi. Ühes hilisemas intervjuus ütles ta: "Mul oli korduvalt võimalus Ameerikas käia. Ma ei teinud seda, kuna kauneimad on Ameerika lipul punavalged triibud."

Tagasilöögid (1988–1991)[muuda | muuda lähteteksti]

1987 hoidis Falco ennast avalikkuse eest eemal, kuna oli pärast väsitavat Jaapani turneed kehaliselt ja vaimselt kurnatud. Pärast seda, kui sama aasta kevadel oli välja tulnud tema viimase albumi nimilugu "Emotional" (mis edetabelites vaid mõõdukat edu saavutas), alustas Falco aasta teisel poolel tööd uue albumima materjaliga. Oma viienda albumi soovis ta lasta produtseerida Gunther Mendel ja Candy De Rouge'il, ent ettevalmistused kulgesid raskustega ja lõppesid ühel hetkel sootuks, pärast plaadifirma kriitikat seni salvestatud lugude kvaliteedi kohta. Ainsa uue loona ilmus koos Brigitte Nielseniga salvestatud ja Giorgio Moroderi produtseeritud singel "Body Next To Body", mis ei saavutanud aga eelnevate aastatega võrreldavat edu.

1988 jätkas Falco pärast vahepealset katkestust koostööd Bollandide produtsentideduoga. Nende abiga lõpetas ta uue albumi salvestamise, mis ilmus sama aasta sügisel. "Wiener Blut" jõudis Saksamaa edetabelis esikümnesse ja Austrias teisele kohale, ent selle müüginumbrid jäid siiski tuntavalt alla eelmisele albumile. Plaanitud Euroopa turneest toimus vaid avakontsert Oldenburgis, ülejäänud etteasted tühistati vähese huvi tõttu.

Albumi ebaedu tõttu katkestas Falco koostöö Bollandidega ja tema järgmine album "Data de Groove" ilmus 1990. aastal Robert Pongeri produtseerituna, kes oli välja andnud ka Falco kaks esimest albumit. Album ja samanimeline singel jõudsid küll Austria edetabelitesse (album 11., singel 12. kohale), ent jäid edutuks väljaspool tema kodumaad. Nii tähistas "Data de Groove" Falco karjääri põhja.

Comeback (1992–1994)[muuda | muuda lähteteksti]

1992 sügisel ilmus album "Nachtflug", mille müüginumbrid olid selgelt paremad kui "Data de Groove'il". Ka singel "Titanic" saavutas – vähemasti Austrias – varasemaga võrreldava edu.

Motiveerituna "Nachtflugi" edust, läks Falco 1993 mais uuesti Euroopa turneele. Selle käigus kuu hiljem Viini Donauinselfestil toimunud kontserdil oli ligikaudu 150 000 külastajat. Ehkki tugevas äikesevihmas said kuulajad läbimärjaks ja osa lavatehnikast langes rivist välja, üritati kontserdiga esialgu jätkata, lõpetati aga siiski enne plaanitud lõppu. Sama aasta septembris oli Falco külaline ansambli Opus juubelikontserdil Grazer Orpheumis tähistamaks tolle 20. aastapäeva. Ta esitas seal koos Opuse laulja Herwig Rüdisseriga Opuse hitti "Flyin’ High".

Stiili muutus (1995–1997)[muuda | muuda lähteteksti]

Falco villa Gars am Kampis, Hornerstraße 214

1995 andis Falco välja singli "Mutter, der Mann mit dem Koks ist da", mis oli techno-versioon vanast, 1920. aastate Berliini šlaagrist. Ta tegi seda pseudonüümi T>>MA all, et pääseda survest, mis kaasnes ootustega Falco uue singli ilmumisele. Pool aastat hiljem jõudis lugu edetabelite tippu ja kujunes seega ootamatult uueks hitiks.

1996 suvel ilmus elektroonilise tantsumuusika stiili esindanud lugu "Naked", mille Falco andis välja nime all Falco feat. T>>MB. Lugu pidi pinda sondeerima plaanitava uue albumi "Egoisten" (mis oli albumi "Out of the Dark" tööpealkiri) eduvõimaluste kohta. Samal ajal kui Austrias jõudis album edetabelis neljandale kohale, ei müüdud seda Saksamaal isegi 50 000 eksemplari. Ebaedu viis selleni, et Falco loobus oma senistest albumiga seotud ideedest ja lükkas selle ilmumise määramata ajaks edasi. "Naked" jäi Falco viimaseks eluajal ilmunud albumiks.

19. veebruaril 1997 pidas Falco suurejooneliselt oma 40. sünnipäeva, mängides külalistele oma suuremaid hitte ja tutvustades tulevast uut albumit. Külaliste hulgas oli ka Niki Lauda, kes hiljem ristis ühe Boeing 737 tema auks Falcoks.

Järgneval aastavahetusel toimus Falco viimane ametlik esinemine Exalibur Citys. 1998. aasta alguses lendas Falco pärast ühist jõulupidu emaga tagasi Dominikaani Vabariiki, kus ta viimasel ajal oli elanud.

Surm (1998)[muuda | muuda lähteteksti]

Falco haud Viini kesksurnuaias 2006. aastal

6. veebruaril 1998 hukkus Falco autoõnnetuses Villa Montellano ja Puerto Plata vahelisel teel Dominikaani Vabariigis. Parkimisplatsilt väljasõidul sõitis buss tema maasturile sisse. Falco hukkus silmapilkselt. Lahkamisel tehti kindlaks, et tema vere alkoholisisaldus oli 1,5‰, samuti tuvastati suure koguse kokaiini ja tetrahüdrokannabinooli jäljed.

Järgnevalt tekkisid kuuldused, et Falco olevat endalt ise elu võtnud. Sellise järelduseni jõuti peamiselt tõlgendades loo "Out of the Dark" fraasi "Muss ich denn sterben, um zu leben?" (kas pean ma siis surema, et elada?).[3] Teisalt valmis lugu juba mõned aastad enne Falco surma ning selle teksti oli kirjutanud hoopis Torsten Börger.

Falco maeti 4000 fänni osavõtul Viini kesksurnuaiale. Tema sarka kandsid Viini motoroki grupi Outsider Austria liikmed, kes olid 1985 osalenud video "Rock Me Amadeus" võtetel.

Aastaid pärast Falco surma on tema haud püsinud fännide kultuskohana.[3]

Postuumne mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Falco mälestusmärk Gars am Kampis

Mõned nädalad pärast Falco surma anti välja album "Out of the Dark (Into the Light)", mis kujunes väga edukaks. Austrias tõusis see edetabelis esikohale ning püsis kokku tabelis kolm kuud, Saksamaal püsis see peaaegu aasta esisajas. Austrias ja Saksamaal müüdi albumit 2 miljonit eksemplari, sama pealkirja kandnud singlit 3,5 miljonit. Järgnes veel postuumseid väljalaskeid, teiste hulgas album "Verdammt, wir leben noch", mis sisaldas seni avaldamata lugusid.

Aastal 2000 esietendus Viini Ronacheris multimeediashow "F@lco – A Cyber Show", mille autor oli Paulus Manker, selles osalesid Joshua Sobol ning André Eisermann, Hansi Lang, Roman Gregory, Georgij Makazaria ansamblist Stahlhammer. Etenduse muusikaline juht oli Thomas Rabitsch. Etenduses esitleti Falco elu kui võitlust võimsa ülimina (Über-Ich) vastu. Lava oli ehitatud @-märgi kujuliselt pealtvaatajate sekka ning sellel näidati Falco kujutist laseri, 3D-animatsiooni ja vee-ekraani abil interaktiivse kontserdina.

24. septembril 2000 esietendus muusikal "Falco meets Amadeus" Berliini Theater des Westensis. 6. aprillil 2006 esitati seda esmakordselt ka Düsseldorfi Capitol-Theateris.

2007 anti Falco 50. sünniaastapäeva puhul välja topelt-CD ja samanimeline DVD "Hoch wie nie", mis jõudis lühikese ajaga topeltplaatinaplaadi staatusse ning saavutas Austria aastaedetabelis esimese koha.

Seoses Falco 10. surma-aastapäevaga ilmusid 1. veebruaril 2008 CD ja DVD pealkirjaga "Symphonic", mis sisaldasid salvestist Falco kontserdist orkestriga 1994 oktoobris Wiener Neustadtis. Samuti anti piiratud koguses uuesti välja CD "Hoch wie nie". Lisaks jõudis 7. veebruaril 2008 Austria kinodesse filmbiograafia "Falco – Verdammt, wir leben noch!". Peaosas oli 28-aastane Austria muusik Manuel Rubey, popansambli Mondscheiner liider.

4. detsembril 2009 ilmus album "The Spirit Never Dies", mis sisaldas osaliselt seni avaldamata lugusid. Austrias jõudis see plaatinaplaadi staatusse, Saksamaal kuldplaadini üle 100 000 müüdud eksemplariga.

15. augustil 2014 avaldas Viini räppar Nazar singli "Zwischen Zeit und Raum". Ta kasutas selles Falco lugu "Die Königin von Eschnapur" aastast 1999 kombineerides seda oma räpiosaga.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Falco eraelu oli tihti meedia huviorbiidis. Alguse sai see tema sõbranna Isabella Vitkovici rasedusega, 13. märtsil 1986 sündis neil tütar Katharina Bianca. Kaks aastat hiljem abiellus Falco Vitkoviciga Las Vegases. 1989 abielu lahutati ja sügisel 1993 selgus koguni, et Falco ei ole Katharina Bianca bioloogiline isa.[4]

1990. aastatel pälvisid meedia tähelepanu Falco probleemid narkootikumidega. Sel ajal kolis Falco koos emaga Dominikaani Vabariiki, kus soovis uue albumiga töötada. Mõni aeg enne oli Falco tutvunud Kanada fotomodelli Caroline Perroniga, kellega plaanis abielluda. Nende suhe katkes veide enne Falco 40. sünnipäeva.

Falco ema Maria Hölzel elas võrdlemisi pikaealiseks, ta suri 2014. aastal 87-aastasena ja maeti Falco kõrvale Viini kesksurnuaial.

Pseudonüüm[muuda | muuda lähteteksti]

Pseudonüümi Falco võttis Hölzel kasutusele 1978. aastal. Nimelt sattus ta 1. jaanuaril 1978 hotellis viibides nägema Nelja hüppemäe turneed ning vaimustus "pistrikuks" (Falke) kutsutud SDV suusahüppajast Falko Weißpflogist. Hölzel otsustas ennast tema järgi nimetada. Pidades silmas rahvusvahelist karjääri, hakkas ta siiski kasutama nimekuju Falco. Järgnevalt tähistas ta ennast mõningate etteastete puhul nimedega Falco Gottehrer või Falco Stürmer, ent mõlemad lisandused kadusid nime küljest kiiresti. Aja jooksul sai artistinimest osa Falco identiteedist.

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt peetakse Falcot rokkmuusikast mõjutatud popmuusikuks. Muusikukärjääri jooksul vahetas Falco korduvalt stiili. Tema muusika oli eriti algusaegadel kujundatud New Wave'i ja Neue Deutsche Welle poolt, sisaldades süntesaatorimuusikat, laulvat kõnet ja 80 kuni 120 bpm rütme.

Falco esimesed albumid olid tugevalt mõjutatud David Bowie "Berlin Trilogy" albumitest "Low", "Lodger" ja "Heroes". Lugu "Nie mehr Schule" puhul oli tegemist instrumentaalse plagiaadiga Bowie loost "Speed of Life" albumilt "Low". Sarnasusi on ka lugude "Heroes" ja "Helden von heute", "Junge Roemer" ja "Let's Dance" ning "Sand am Himalaya" (albumilt "Wiener Blut") ja "Sound of Vision" vahel.

Lisaks sai Falco eriti algusaegadel lauljana mõjutusi hiphopist ja funk-muusikast. Lugudes nagu "Der Kommissar" arendas ta välja isikupärase räpistiili.

Oma teise albumiga "Junge Roemer" lähenes Falco pop-orientatsiooni funk-stiilile. See sai küll kriitikute kiituse osaliseks, ent pälvis laiemalt publikult vaid vähest heakskiitu.

Järgnevad albumid "Falco 3" ja "Emotional" olid stiililt valdavalt popmuusika, ent neil leidus ka rokist ("America") ja soulist ("Emotional") mõjutatud lugusid. 1988 ilmunud LP "Wiener Blut" oli mõeldud olema puhas rokkalbum. Albumi nimilugu pärines algselt "Falco 3" albumi jaoks salvestatud lugudest ning sarnanes tugevalt looga "Vienna Calling".

1990 tegi Falco albumit "Data De Groove" ette valmistades taas koostööd Robert Pongeriga, kes oli produtseerinud ta debüütalbumi. Seejuures soovis ta ka muusikaliselt "Einzelhafti" juurde tagasi pöörduda, ent uus album sarnases sellega vaid vähesel määral. Pongeri poolt albumile lisandunud 1990. aastate eurodance'i elemente on korduvalt kritiseeritud kui liiga eksperimenteerivaid.

Kaks aastat hiljem ilmus album "Nachtflug", produtseeritud taas kord Bolland & Bolland poolt. Muusikaliselt arendas Falco sellel edasi "Falco 3" ja "Emotionaliga" võetud suunda. Albumit võib pidada pop-roki esindajaks, ehkki sellel leidub ka reggae'st ja latiinomuusikast mõjutatud lugusid nagu "Yah-Vibration" või "Propaganda".

Aastatel 1995 ja 1996 esitleti kahte uut lugu – "Mutter, der Mann mit dem Koks ist da" ja "Naked" – , mis mõlemad kaldusid techno/eurodance'i suunda. Need kaks laulu olid ka postuumselt ilmunud albumil "Out of the Dark (Into the Light)" ning määrasid sellega ära albumi muusikalise suuna.

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

Falco segakeelsed ja keelemängudega tekstid on mõjutatud "Viini grupi" (Wiener Gruppe) traditsioonidest. Teda võib pidada nn "Manhattani-Schönbrunni saksa keele" leiutajaks, selles põimuvad Viini dialekt, saksa kirjakeel (Hochdeutsch) ja inglise keel. Tekstide sisusse on haaratud teemad nagu armastus, dekadents, narkokaubandus ja selle tagajärjed ("Ganz Wien", "Der Kommissar") ning on tihti mõjutatud Viini huumorist (Wiener Schmäh).

Hiphop[muuda | muuda lähteteksti]

Falcot võib laulva rääkimise arendamise tõttu pidada üheks esimeseks saksakeelseks räppariks. Vaieldav on aga tema eelkäijaroll rahvusvahelises hiphopi kogukonnas. 1982 läks Falco New Yorki, et seal looga "Der Kommissar" kanda kinnitada. Eriti tihti mängiti lugu hiphopi DJ Afrika Bambaataa poolt. Falco plaanis koos temaga koostööd järgmise albumi jaoks, mis aga kunagi ei teostunud.

Ehkki Falcot on korduvalt hiphopi žanri kaasloojaks peetud, eriti Austria meedias, on palju ka neid, kes talle seda rolli ei omista. Falco ise on märkinud, et näeb ennast popmuusikuna ja mitte hiphopparina. Taolise seisukohaga tuli Falco välja Austria alternatiiv-raadiojaama FM4 eetris olnud diskussioonis Viini räpigrupi Schönheitsfehleriga. Tookord väitis ta, et ei distantseeru hiphopist, aga tal pole viimase sotsiaalkriitilise sõnumiga mingit pistmist.

Tagesspiegel on teda siiski nimetanud "esimeseks valgeks räppariks".

Muusikavideod[muuda | muuda lähteteksti]

Falco muusikavideod produtseeriti alates teisena ilmunud "Der Kommissarist" DoRo produktsioonimeeskonna ("Torpedo Twins") poolt. Tema muusikavideotest on tuntumad "Rock Me Amadeus", kus Falco esineb "Mozarti-pungiga". Videoklipp sai alge mõttest film "Amadeus" visuaalselt ümber töödelda.

Mõju ja retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Juba karjääri alguses sai Falco muusika tugeva kriitika osaliseks. Austria raadiojaam Ö3 keeldus tema esimesi lugusid "That Scene" ja "Der Kommissar" eetrisse laskmast põhjendusega, et need on esitatud justkui vaimuhaige poolt. Ent pärast esmase edu saavutamist osales Falco sageli nii raadio- kui ka telesaadetes.

Samas peeti tema enda arendatud kunstkeelt arrogantseks. Leidus neid, kes arvasid, et ta püüab isikliku dialektiga teistest eristuda.

Keerulised olid Falco suhted ka videoprodutsentide Rudi Dolezali ja Hannes Rossacheriga.

Mitmetest Austria tuntud muusikutest nagu Rainhard Fendrich või Klaus Eberhartinger, kes pärast tema surma ennast ta sõbraks nimetasid, oli ta eluajal nii eraelus kui avalikkuses distantseerunud, mida korduvalt kritiseeriti.

Pärast Falco surma ilmus mitmeid väljaandeid nii tema isikust kui ka muusikast. Taolise kommertsialiseerumise üle diskuteeriti meedias korduvalt. Nii ei pääsenud kriitikast teiste hulgas postuumselt ilmunud LP "Symphonic" ja dokumentaalfilm "Hoch wie nie".

Muusikaline mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Falcot võib tema muusikastiili tõttu pidada saksakeelse räpi eelkäijaks ja mõjutajaks. Saksa gangsta-räpi esindaja Fler kasutas oma loos "NDW 2005" Falco loo "Rock Me Amadeus" meloodiat. Loo videos kannab ta T-särki Falco portreega. Samuti on ta kasutanud laulu "Jeanny" meloodiat loos "Neue Numma 1". "Jeanny" meloodiat on laenanud ka saksa hiphop-grupp Fettes Brot loo "An Tagen wie diesen" jaoks. Saksa räpigrupp Die Fantastischen Vier on oma 2007. aastal ilmunud albumi "Fornika" loos "Nikki war nie weg" kasutanud "Rock Me Amadeus" meloodiat. Grupi liige Smudo pöördus loos seejuures korduvalt austavalt Falco poole. "Rock Me Amadeus" meloodiat on kasutanud ka USA ansambel Bloodhound Gang loos "Mope".

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1982: "Einzelhaft"
  • 1984: "Junge Roemer"
  • 1985: "Falco 3"
  • 1986: "Emotional"
  • 1988: "Wiener Blut"
  • 1990: "Data de Groove"
  • 1992: "Nachtflug"
  • 1998: "Out of the Dark (Into the Light)"
  • 1999: "Verdammt wir leben noch"
  • 2009: "The Spirit Never Dies"

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikalised saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Goldene Europa
    • 1982: Aasta artist
    • 1986: Aasta artist
  • Bravo Otto
    • 1985: Parim laulja
    • 1986: Parim laulja
  • Echo
    • 1999: Elutööpreemia
  • Amadeus Austrian Music Award
    • 2000: Elutööpreemia ja rahvuslik poprokkartist (Künstler Pop/Rock national)
    • 2005: Aasta muusika-DVD – "Live Donauinsel + Stadthalle Wien"
    • 2007: Aasta muusika-DVD – "Hoch wie nie"

Nelja esikohahitiga ("Der Kommissar", "Rock Me Amadeus", "Jeanny, Part I" ja "Coming Home (Jeanny Part 2, One Year Later)") on Falco üks edukamaid artiste Saksa edetabelites alates 1980. aastatest. Austrias jõudis ajavahemikus 1981–1986 edetabeli tippu kolm Falco lugu. Lisaks neile jõudis esikolmikusse kaheksa tema singlit, millega ta jäi alla vaid ABBAle, biitlitele ja Boney M'ile.

Ka Rootsi singlimüügiedetabelis jõudis kolm Falco lugu esikohale: "Rock Me Amadeus", "Jeanny, Part I" ja "Coming Home (Jeanny Part 2, One Year Later)".

Muu tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1986 andis Viini linnapea Helmut Zilk Falcole Viini liidumaa kuldse teenistusmärgi.

Austria Post andis 18. märtsil 1994 Falco auks välja 6-šillingilise postmargi.

2003 nimetati Falco kunagise elukoha läheduses Margaretenis Kettenbrückengasse metroojaamani viiv tänavajupp tema auks Falcostiegeks. 2008 nimetati Falco järgi veel üks Viini tänav, sedapuhku Donaustadti Trabrenngründe kvartalisisene tee, mis sai nimeks Falcogasse. Selles piirkonnas oli Falco kunagi koos emaga elanud. Tänavasilt paigaldati pidulikult juunis 2009.

Mitmesugust[muuda | muuda lähteteksti]

1985 ilmus ulmesarjas "Perry Rhodan" välja tegelane nimega Falco Hoelzel. Ta esines seeriates 1263 ja 1268 kui autor Peter Griese poolne austusavaldus Falcole. Falco oli muuseas ka ise sama sarja lugeja. 1263. seerias langeb tegelaskuju ilma langevarjuta sügavusse, milles võib leida analoogia Falco laulu "Maschine brennt" sõnadega: "Den Schaden hat nur der, der ohne Fallschirm dann elftausend Meter in die Tiefe fällt" ("Kannatab vaid see, kes ilma langevarjuta üksteist tuhat meetrit sügavusse langeb")

1998. aastal jõudis Saksa edetabelis 95. kohale The Bolland Project feat. Alida esitatud "Tribute to Falco".

Üsna varsti pärast Falco surma pühendas Viini hiphop-grupp Schönheitsfehler Falcole loo "Ich traf Falco und fand ihn nett".

Austria ansambel Erste Allgemeine Verunsicherung parodeeris albumiga "Austropop Tot-Weiß-Tot" (pseudonüümiga Klaus Eberhartinger & Die Gruftgranaten) mitmeid Austria ja Lõuna-Saksa artiste, esitades nende hitte muudetud sõnadega. Sellel albumil oli esindatud ka Falco "Rock Me Amadeus", millest oli saanud "Fragt’s mi, wann man gehn muss".

2003 pühendas muusikaprodutsent Stevo Djuric Falcole oma tantsumuusikaprojekti "DJ Roy Davis" raames ilmunud loo "Macho Mozart".

2004. aastal osales Austria Eurovisiooni eelvoorus André Leherb Falco kirjutatud, ent seni avalikustama looga "Sexuality". Lugu sai üheksanda ja ühtlasi eelviimase koha.

Juulis 2004 müüdi oksjonil maha Falco vana Mercedes, mille ta oli ostnud 1982. aastal. Lõpphinnaks kujunes 50 000 eurot.

2012 andis dark metal'i ansambel Eisregen välja kompilatsiooni oma vanematest lugudest, millel ka kaver Falco laulust "Mutter, der Mann mit dem Koks ist da".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Pilz. "Falco – eine Pop-Ikone geistert in den Kinos". Die Welt, 3. juuni 2008. Saksa keeles.
  2. "Kindheit und Jugend". Saksa keeles.
  3. 3,0 3,1 3,2 Jennifer Victoria Withelm. "Falcos tragischer Tod jährt sich". SchlagerPlanet, 6. veebruar 2016. Saksa keeles.
  4. 4,0 4,1 Stephan Köhnlein. "Sänger Falco: Amadeus des Pop". Spiegel Online, 18. veebruar 2007. Saksa keeles.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Peter Lanz: Falco. Die autorisierte Biographie des Superstars. Mit Illustrationen; Originalausgabe. Bastei-Verlag Lübbe, München, Bergisch Gladbach 1986, ISBN 978-3-404-61099-0.
  • Gerd Michael Hamm: Falco. – Popstar-Album. Bd. 9, Bastei-Verlag Gustav H. Lübbe GmbH & Co., Bergisch Gladbach 1986, DNB 870670387.
  • Maria Hölzel (Koost.): Privacy Falco. Ed. Falco/Schiller, Wien 1998, ISBN 3-9500897-0-5.
  • Peter Wagner: Falco – was bleibt... Ideal, Hamburg 1998, ISBN 3-932912-09-8.
  • Rudi Dolezal, Hannes Rossacher: Falco – hoch wie nie. Kremayr & Scheriau, Wien 1998, ISBN 3-218-00656-2.
  • Michaela Sand: Falco. 1957–1998. Universität für Musik und darstellende Kunst, Diplom-Arbeit, Graz 1999.
  • Christopher Dietz: Die berühmten Gräber Wiens. Falco, Klimt, Kraus, Moser, Mozart, Qualtinger, Schiele, Schubert, Strauß u. v. a. Deuticke, Wien u. a. 2000, ISBN 3-85223-452-2.
  • Christian Ide Hintze (Koost.): Viva la poesia. Schule für Dichtung – Nick Cave, Falco und Allen Ginsberg. Songs, Bilder und Anekdoten. Residenz-Verlag, Salzburg, Wien u. a.2002, ISBN 3-7017-1337-5.
  • Ingeborg Schober: Pop-Tragödien. Die spektakulärsten Fälle von den Beach Boys bis Nirvana. Ueberreuter, Wien 2004, ISBN 3-8000-7004-9.
  • Falco: Sing Deine Hits. Falco. Bosworth, 2006, ISBN 3-86543-155-0.
  • Peter Lanz: Falco. Die Biographie. Ueberreuter, Wien 2007, ISBN 3-8000-7281-5.
  • Katharina Bianca Vitkovic, Martina Bauer: Falco war mein Vater. Ueberreuter, Wien 2008, ISBN 3-8000-7356-0.
  • Falco, Christian Ide Hintze (Koost.): Falco. Lyrics complete. Residenz, St. Pölten 2009, ISBN 978-3-7017-1529-9.
  • Petra Reichel: Falco. Zwischen Mensch und Kunstfigur. Universität für Musik und darstellende Kunst, Diplom-Arbeit, Wien 2009, ISBN (?).
  • Horst Bork: Falco. Die Wahrheit. Wie es wirklich war – sein Manager erzählt. Schwarzkopf & Schwarzkopf, Berlin 2009, ISBN 3-89602-921-5.
  • Christian Ide Hintze (Koost.): Falco’s many languages. Residenz, St. Pölten 2009, ISBN 978-3-7017-3183-1.
  • Peter Lanz: Falco. Die Biografie. Ueberreuter, Wien 2013, ISBN 978-3-8000-7564-5.
  • Michael Huber: Falco. – Oesterreichisches Musiklexikon. Online-Ausgabe, Wien 2002 ff., ISBN 3-7001-3077-5; Druckausgabe: Band 1, Verlag der Österreichischen Akademie der Wissenschaften, Wien 2002, ISBN 3-7001-3043-0.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]