Fact, Fiction, and Forecast

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Fact, Fiction, and Forecast" on Nelson Goodmani filosoofiline raamat.

Selle esmatrükk ilmus 1955, kolmas trükk 1973 ja neljas trükk 1983. Eesti keeles on ilmunud raamatu III peatükk ajakirjas Akadeemia (2008, nr 9).

Selles esitab ta muu hulgas uue induktsioonimõistatuse ja oma lahenduse sellele.

1. peatüki esitas Goodman 11. mail 1946 loenguna New Yorgi Filosoofiaringile. See ilmus ümbertöötatud kujul ajakirjas Journal of Philosophy, 1947, kd xliv, lk 113–128 pealkirjaga "The Problem of Contrafactual Conditionals". Selle tekkelugu oli järgmine. Suveks 1944 oli Goodman peaaegu lõpetanud käsikirja "Two Essays on Not-Being". Esimene essee selgitas kontrafaktuaali ja teine rakendas seda selgitust potentsiaalsusele, võimalikkusele ja dispositsioonidele. Esimesse esseesse jäid siiski mõned "väiksed" raskused, mis osutusid suurteks, ning kahe nädala pärast oli käsikirjal kriips peal. Need raskused andsidki loengule aine.

Vahepeal tegeles Goodman teiste asjadega. Pärast raamatu "The Structure of Appearance" ilmumist (1951) pöördus ta kontrafaktuaalide jms juurde tagasi. Aastal 1952 tegi Londoni ülikool talle ettepaneku pidada 1953. aastal loengusari. Goodman hakkas otsima uut vaatenurka. Tulemused kandis ta ette Londonis kolmes loengus (raamatu II, III ja IV peatükk) 21., 26. ja 28. mail 1953 "eriloengutena filosoofias" üldpealkirjaga "Fact, Fiction, and Forecast". Esimest neist kordas ta Harvardi ülikoolis 2. detsembril 1953. Esitust on täiendatud, suurim muudatus on viimase loengu viimase veerandi väljaarendamine viimase peatüki teiseks pooleks (abiks oli Carl Hempel). Muudatusi on tehtud ka uutes trükkides.

Kokkuvõte neljanda trüki järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Hilary Putnami eessõna neljandale trükile[muuda | muuda lähteteksti]

Hilary Putnam ütleb, et see teos on kaasaegne klassika, sest iga meie aja tõsine filosoofiaga tegeleja peab olema seda lugenud ning see räägib probleemidest, mis on seniajani filosoofias kõige arutatavamate seas.

Induktsiooni probleem ei ole Goodmani jaoks mitte selle tagamine, et induktsioon on tulevikus edukas, (sest tagatist ei ole), vaid induktsiooni iseloomustamine mitte liiga palju lubaval ja mitte ebamäärasel moel. Goodman juhtis esimesena tähelepanu selle põhilisele raskusele – projektsiooniprobleemile: mis eristab omadusi, mida saab induktsiooni teel valimilt üldkogumile projitseerida, omadustest, mis seda hästi ei võimalda. Et näidata, et kõik predikaadid ei ole ühtviisi projitseeritavad, kasutab Goodman predikaati "ronine". See leiutis on nagu kunstiteos, sest peale elegantsuse, uudsuse ja lihtsuse on tal see omadus, et ta võimaldab tõestust (see on filosoofias haruldane). Goodman ei esita oma argumenti tõestusena, vaid mõistatusena; võib-olla see ning lihtsa näite kasutamine teevadki tema arutluse kunstiliseks.

Jerry Fodori (Massimo Piattelli-Palmarini (toim), Language and Learning) arvates näitas Goodman, et induktsiooni jaoks on tarvis hüpoteeside kaasasündinud järjestust. Ent seda ta ei näidanud ja see pole ka tõsi: kõik induktsiooni mudelid, sealhulgas ka mitte Goodmani mudel, ei eelda seda. Goodmani järgi see järjestus kultuuri- ja teadusajaloo vältel muutub. Isegi printsiibid, mille abil Goodman hüpoteese varasema induktsioonipraktika valguses järjestab, sealhulgas juurdumuse printsiip, ei ole tema järgi kaasasündinud, vaid nendeni viib filosoofiline refleksioon kogukonna praktika üle.

Catherine Elginile meenutavad Goodmani vaated hilise Ludwig Wittgensteini vaateid (vähemalt Saul Kripke (Wittgenstein on Rules and Private Language) tõlgenduses). See läheb rohkem täppi kui võrdlus Noam Chomsky ideedega. Nagu Wittgensteingi, ei usu Goodman tagatiste, aluste ega "universumi mööbli" otsimisse. (Viimasel ajal läheb ta traditsioonilise filosoofia hülgamisega isegi Wittgensteinist kaugemale, nimetades end relativistiks) ja irrealistiks.) Tema järgi on meil tegu praktikatega, mille õigsus või valesus sõltub sellest, kuidas need meie standarditega klapivad. Ja standardite õigsus või valesus sõltub sellest, kuidas need klapivad praktikatega. Nagu John Deweygi, peab Goodman seda veatuks ringiks (või õigemini spiraaliks).

Goodman tõestas, et induktiivne loogika ei ole sel kombel formaalne nagu deduktiivne loogika. Järeldamise vorm ei ütle, kas järeldamine on induktiivselt kehtiv. Nii et selleks, et Goodmani probleemi "lahendada", on tarvis printsiipi, mille abil saaks ühesuguse loogilise vormiga predikaatide seast teha valiku nende predikaatide järgi, mis järeldamisel figureerivad. Filosoofid, kellele ei meeldi, et Goodman toetub varasemate induktiivsete projektsioonide ajaloole, on pakkunud hulga "lahendusi", mis ei tööta. Näiteks mõne filosoofi arvates ei tohi kasutada disjunktiivseid predikaate. Aga disjunktiivsus sõltub keele valikust. Näiteks "ronine" ei ole disjunktiivne, kui võtta algpredikaatideks "ronine" ja "siheline", küll aga saab siis disjunktiivsena defineerida näiteks predikaadi "roheline".

Rudolf Carnap pakkus, et predikaat saab olla disjunktiivne või mittedisjunktiivne ka sõltumatult keele valikust. Ta postuleerib metafüüsilise viida, mis meile teadmata kombel märgistab teatud predikaadid kvalitatiivsetena (induktsiooniks kõlbulikena). Ent (vähemalt tema) induktiivse loogika süsteemidesse jäävad ikkagi probleemid. Näiteks kui võtta algsuuruseks "pikkuse" asemel "pikkuse ruut", siis saame ebanormaalsed kinnitusastmed. (Carnapi süsteemides on näiteks tõendi "x-i pikkus on 0 ja 1 vahel" suhtes hüpoteesi "x-i pikkus on 0 ja 1/2 vahel" kinnitusaste 0,5, kui algsuurus on pikkus, ja 0,25, kui algsuurus on pikkuse ruut.) Ometi on mõlemad suurused Carnapi järgi kvalitatiivsed. Sellepärast postuleeris Carnap, et mõned kvalitatiivsed suurused, nagu pikkus, on seesmiselt fundamentaalsed. Sellised vaated ei lahenda Goodmani probleemi, vaid muudavad loogika metafüüsikaks.

Wesley Salmon ("Russell on Scientific Inference") pakkus, et induktiivses loogikas on tarvis ostensiivselt defineeritud algpredikaate (mõnel teisel filosoofil on olnud sarnaseid ideid). Aga ostensiivselt defineeritavad predikaadid on vaatluslikud, ja ettepanek välistada mittevaatluslikud predikaadid on põhjendamatu ja liiga karm. Nimetame S-kujuliseks batsilliks batsilli, kes paistab mikroskoobi all S-kujuline. "On S-kujuline batsill" on mittevaatluslik, kuid projitseeritav predikaat. Kui ostensiivset definitsiooni mõista nii, et võib kasutada riistu, siis "ronine" on (nagu Goodman on märkinud) ostensiivselt defineeritav: tuleb konstrueerida mõõteriist, mis näitab punast tuld, kui aeg ei ole veel t (tal on sisemine kell) ja ta skaneerib midagi rohelist või aeg on t läbi ja ta skaneerib midagi sinist (siin on kasutatud Stephen Barkeri ja Peter Achinsteini modifitseeritud "ronise" definitsiooni). Selle riista abil saab ilma aega teadmata öelda, kas miski on ronine. Võidakse vastu väita, et see riist mõõdab tegelikult aega, aga iga riista kohta, mille õige töö sõltub osade liikumise õigest kiirusest, võib öelda, et ta mõõdab aega. Edasi, kui projitseeritavad on ainult ostensiivselt defineeritavad predikaadid, siis kuidas järeldatakse midagi mittevaadeldava kohta? Goodmani vaatlusviisi üks eelis on see, et ta näitab, kuidas projitseeritavateks võivad saada uued, sealhulgas mittevaatluslikud predikaadid. Need viisid, mis sarnanevad Hans Reichenbachi "ristinduktsiooniga", sõltuvad hüpoteesi ja "ülehüpoteesi" (kõrgema tasandi predikaatidega hüpoteesi) suhtest. Näiteks "kõik kivid mis tahes kotis on ühte värvi" on hüpoteesi "kõik kivid selles kotis on punased" ülehüpotees. Ent kui kõrgema tasandi predikaadid tohivad olla ainult ostensiivselt defineeritavad, siis ei saa projitseeritavust vaatluslikelt predikaatidelt mittevaatluslikele üle kanda Goodmani kombel, ja Goodmani kriitikud pole muud viisi selleks leidnud.

Igatahes me ei taha "ronist" täielikult välistada. Mõnikord on ta projitseeritav, ja Goodman mainibki seda.

See, et need katsed Goodmani probleemi vältida, pole õnnestunud, ei näita, et predikaatide järjestus meil põhineb tingimata juurdumusel, aga see, et ta valib juurdumuse, vastab tema metafilosoofiale. Juurdumus sõltub sellest, kui sageli on predikaati varem induktiivselt projitseeritud. Goodman hindab ka uudsust ja modernsust, kuid ta ei näe siin vastuolu. Seda võimaldab pluralism, millele siinses raamatus ainult vihjatakse, näiteks väites, et see, millised predikaadid on projitseeritavad, sõltub sattumuslikust kultuuriloost, mis aga on tema hilisemas loomingus (eriti Ways of Worldmaking) saanud valdavaks teemaks. See ei tähenda, nagu Goodman aprioorselt välistaks projitseeritavusprobleemi mõne muu lahenduse. Vähe on Goodmanist vähem aprioristlikke filosoofe. Ta jääb selles seoses kindlaks ainult sellele, et mis tahes lahenduse üle tuleb otsustada selle järgi, kuivõrd see suudab süstematiseerida seda, mida tegelikult tehakse.

Goodmanit ei huvita formalismid, mida kasutada ei saa. Seda on näha kontrafaktuaalide puhul. Goodman algatas nende uurimise, kuigi ta sellega kuskile välja ei jõudnud. Hilisemad uurijad, näiteks David Lewis (Counterfactuals), on tulnud välja formalistlike skeemidega, mis eeldavad võimalike maailmade kogumust ja sarnasusmeetrikat. Goodmani silmis pole tegu lahendustega, sest pole antud printsiipe, mille järgi otsustada, millised võimalikud maailmad on tegeliku maailmaga rohkem või vähem sarnased. Kui tuleb toetuda intuitsioonile, siis sama hästi võiks juba intuitsioon öelda, kas kontrafaktuaal on õige või vale. Peale selle, "võimalikke, aga mitte tegelikke" maailmu pole olemas. Ka Carnapi formaliseeritud induktiivsest loogikast pole Goodmani meelest praktilist kasu. Ta ei hinda formalismi formalismi pärast.

Kuigi Goodman algul, nagu Richard Rortygi, lükkab tagasi kindluse ning teooriatest sõltumatu ontoloogilise aluspõranda idee, ning veel rohkemgi Rorty kombel lükkab tagasi filosoofia kõige moodsamad probleemid, on ta täiesti vaba 20. sajandi filosoofias kummitavast meeleolust, et filosoofia on läbi. Goodman ütleb: kui valmis maailma pole, konstrueerigem maailmu; kui objektiivseid standardeid pole, loogem standardid. Goodmani viljakus ja mitmekülgsus ning tema loomingu konstruktiivsus näitavad, kui kaugel on ta mõttest, et filosoofia on läbi. Enamik filosoofe kaitseb mingeid teese, Goodman "müüb" (nagu ta ise ütleb) meetodeid ja mõisteid. Ent ta ütleks, et kui valmis maailma ei ole, siis teesi ja konstruktsiooni vaheline piir hajub.

Goodman ei toeta kaasasündinud ideede õpetust. Psühholoogia teda küll huvitab, aga ta ei näe probleemi mitte selles, mis on kaasa sündinud, vaid kultuurievolutsioonis. Me loome pidevalt vanadest maailmadest uusi. See, mida me tajume, on meie loomingu tõttu voolamises. Tegelik psühholoogiline küsimus on see, kuidas me seda voolamist kujundame ja kuidas me selles manööverdame. Goodman on optimistlik, või ehk pigem energiline.

Ta ei usu progressi selles mõttes, et tulevik on või peab olema parem, vaid usub, et uudsus võib olla põnev ja hea või siis igav ja halb. Konstrueerimine ja loomine on talle põnev ja väljakutset pakkuv. Ta usub, et on väga palju asju, mida annab teha, ning eelistab konkreetset ja osalist progressi suurejoonelistele ja lõppkokkuvõttes tühjadele visioonidele.

Esimese trüki sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast esimese peatüki materjali avaldamist ilmunud artiklid kontrafaktuaalide probleemi kohta ei ole lahenduse poole kuigivõrd viinud. On neid, kelle meelest see pole üldse probleem, kui ka neid, kelle meelest see on lahendamatu probleem. Kumbki arvamus pole hästi põhjendatud. Esimest toetatakse tavaliselt väitega, et teaduses on vähemalt teoreetiliselt võimalik kontrafaktuaalideta läbi saada. Ent igatahes filosoofias nendeta (või nende läbipaistvate asendajateta) praegu läbi saada ei osata. Probleemi lahendamatust toetatakse mõnikord viitega paradoksaalsetele kontrafaktuaalidele, mis terve mõistuse segadusse ajavad. Ent sellest ei tulene lahendamatus, sest piisaks tõlgendusest, mis saab hakkama selgete juhtumitega. On mõistetav, et tõrksat probleemi tahetakse kuulutada olematuks või lahendamatuks. Ent tegu ei ole isoleeritud probleemiga, vaid probleemikimbuga. Kui üks kõrvale jätta, valmistavad teised enam-vähem samu raskusi. Ja kui jätta kõrvale dispositsioonide, võimalikkuse, teadusliku seaduse, kinnituse jms probleemid, siis on peaaegu kogu teadusfilosoofia kõrvale jäetud.

Goodman kasutab teadusest võetud näidete asemel igapäevaseid ja isegi triviaalseid, et lugeja tähelepanu mitte hajutada.

Esialgu saab uurida ainult väheste probleemide väheseid aspekte. Uurimiseks tuleb isoleerida vähesed lihtsad aspektid teadusest, nii nagu teadus isoleerib vähesed lihtsad aspektid maailmast. Ja filosoofia on veel vähem edasi jõudnud kui teadus. See on ülelihtsustus, kuid teadlik ja ettevaatlik ülelihtsustus ei ole üldse mitte intellektuaalne patt, vaid uurimistöö eeltingimus. Ei saa uurida kõiki seoseid korraga.

Raamat ei ole traktaat, vaid aruanne pooleliolevast tööst, mis loodetavasti jätkub. Seda võib pidada raamatu "The Structure of Appearance" kauge järje alguseks.

I Kontrafaktuaalide probleem[muuda | muuda lähteteksti]

1. Probleem üldiselt[muuda | muuda lähteteksti]

Kui puuduvad vahendid kontrafaktuaalide tõlgendamiseks, siis saab vaevalt väita, et meil on adekvaatne teadusfilosoofia. Teadusliku seaduse rahuldav definitsioon, rahuldav kinnitusteooria ja rahuldav dispositsiooniterminite (sealhulgas "punane") teooria lahendaks suure osa kontrafaktuaalide probleemist. Ja kontrafaktuaalide probleemide lahendus annaks vastuse küsimustele seaduse ja kinnituse kohta ning potentsiaalsuse tähenduse kohta. Goodman ei väida, et kontrafaktuaalide probleem on nende omavahel seotud probleemide seas loogiliselt või psühholoogiliselt esmane. Pole suurt vahet, kust alustada.

Milles probleem seisneb? Piirdume juhtumitega, kus nii antetsedent kui ka konsekvent on muudetamatult väärad. Probleem on määratleda asjaolud, mille korral antud kontrafaktuaal on tõene ning kontrafaktuaal, mille konsekvent on selle kontrafaktuaali konsekvendi eitus, ei ole tõene. Ja see kriteerium tuleb seada hoolimata sellest, et kontrafaktuaali ei saa empiiriliselt testida, realiseerides selle antetsedendi.

Jutt kontrafaktuaalide probleemist on eksitav selles mõttes, et probleem ei sõltu lause kujust. Kontrafaktuaali saab esitada ka faktikonditsionaalina, mille antetsedent ja konsekvent on tõesed. Näiteks kontrafaktuaali "Kui seda võitükki oleks kuumutatud 50 kraadini, oleks see sulanud" saab esitada kujul "Et see võitükk ei sulanud, siis seda ei kuumutatud 50 kraadini". Mõlemal juhul on jutt teatud laadi seosest osalausete vahel, ja lause tõeväärtus ei sõltu mitte osalausete tõeväärtustest, vaid selle seose olemasolust. Selle teisenduse võimalikkus valgustab probleemi olemust ja näitab, et asi ei ole faktivastasuses.

Poolfaktuaali näide on lause "Isegi kui tikku oleks tõmmatud, ei oleks see (ikkagi) süttinud." Seda ei saa esitada kujul "Isegi kui tikk süttis, ikkagi seda ei tõmmatud." Ei tahetud öelda mitte seda, et tõmbamisest saab järeldada mittesüttimist, vaid seda, et tõmbamisest ei saa järeldada süttimist. Poolfaktuaal tavaliselt eitab seda, mida väidab selle osalausete eitusi sisaldav täielik kontrafaktuaal, meie juhtumil "Kui tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud." Nii et praktikas (kui poolfaktuaali ei võeta sõna-sõnalt; vihjeks on sõnad "isegi" ja "ikkagi") täielikud kontrafaktuaalid jaatavad ja poolfaktuaalid eitavad teatud seost antetsedendi ja konsekvendi vahel.

Mõned kontrafaktuaalide liigid tekitavad spetsiaalseid probleeme, näiteks "kontraidentikaalid" "Kui mina oleksin Julius Caesar, siis ma ei oleks 20. sajandil elus" ja "Kui Julius Caesar oleks mina, siis ta oleks 20. sajandil elus," kus antetsedent on seesama samasus, kuid konsekvendid on just sellesama samasuse tõttu ühitamatud, ja "kontrakomparatiivid", mille antetsedent on "kui mul oleks rohkem raha". Viimase puhul on raskus selles, et kui ma tahan esitada osalaused ajatute ja mittemodaalsetena, siis ma saan "kui "mul on rohkem raha, kui mul on" oleks tõene," mis on iseendale vasturääkiv. "Kontralegaalide" antetsedendid kas eitavad seadusi ("kui kolmnurgad oleksid ruudud") või oletavad võimatut fakti ("kui see suhkrukuup oleks ühtlasi kerakujuline"). Need raskused on huvitavad, kuid mitte ületamatud. (Kontrakomparatiivide puhul saab raskuse lahendada, kui need sõnastada nii, et see, millega võrreldakse, oleks fikseeritud.) Edaspidises esituses selliseid problemaatilisi kontrafaktuaale välditakse.

On kaks põhilist probleemi, mis pole küll sõltumatud ja mida võib vaadelda ühe probleemi osadena. Kontrafaktuaal on tõene, kui on teatud seos antetsedendi ja konsekvendi vahel. Aga konsekvent järeldub antetsedendist harva pelga loogika tõttu. 1) Väide, et on seos, esitatakse eeldusel, et on teatud asjaolud, mida antetsedendis ei mainita. Kui öeldakse: "Kui seda tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud," siis eeldatakse, et tingimused on niisugused, et sellest, et seda tikku tõmmatakse, saab järeldada, et tikk süttib, (tikk on kvaliteetne ja piisavalt kuiv, hapnikku jätkub jne). Nii et väidetavat seost võib mõista nii, et antetsedendi asemel on selle konjunktsioon tingimusi väljendavate väidetega. Kontrafaktuaali väite eelduseks need tingimused ei ole: me ei väida, et kontrafaktuaal on tõene juhul, kui need tingimused on täidetud, vaid seda kontrafaktuaali väites me võtame sidumuse, et vastavaid tingimusi kirjeldavad väited ongi tõesed. Esimene põhiline probleem on määratleda asjassepuutuvad tingimused: konkretiseerida, millised tingimused on mõeldud võtta antetsedendile lisatavateks. 2) Aga isegi kui tingimused on konkretiseeritud, ei ole saadav seos tavaliselt loogiline seos. Printsiip, mis võimaldab sellest, et seda tikku tõmmatakse, see tikk on piisavalt kuiv, hapnikku on piisavalt jne, järeldada, et see tikk süttib, ei ole loogikaseadus, vaid loodusseadus ehk füüsikaseadus ehk kausaalne seadus. Teine põhiline probleem puudutab selliste seaduste defineerimist.

2. Asjassepuutuvate tingimuste probleem[muuda | muuda lähteteksti]

Võib tunduda loomulik välja pakkuda, et me võime antetsedendile lisada tegeliku asjade seisu kirjelduse: asjassepuutuvaid tingimusi pole tarvis välja tuua, sest sellest pole midagi, kui asjassepuutumatud sees on. Aga kui me võtame sisse kõik tõesed laused, siis nende hulgas on ka antetsedendi eitus; siis saame vastuolulise antetsedendi, millest järeldub kõik; siis ei saa eristada tõeseid ja vääri kontrafaktuaale. Ja kui öelda, et tingimusteks peab olema mingi tõeste lausete hulk, siis tekib samasugune raskus, sest on olemas niisugune tõeste lausete hulk, mis on antetsedendiga vastuolus.

Võib-olla siis tuleb välistada väited, mis on antetsedendiga loogiliselt ühitamatud. Aga sellest ei piisa, sest raskus tekib ka tõeste väidete puhul, mis on antetsedendiga muud moodi ühitamatud. Võtame näiteks: "kui see radiaator oleks külmunud, oleks see lõhkenud." Tingimuste hulgas võib olla lause: "see radiaator pole kunagi jahtunud alla nulli." Aga nii "Kõik radiaatorid, mis külmuvad ja ei jahtu kunagi alla nulli, lõhkevad" kui ka "Kõik radiaatorid, mis külmuvad ja ei jahtu kunagi alla nulli, jäävad lõhkemata" on tõesed üldistused, sest selliseid radiaatoreid ei ole.

Selle raskuse vastu oleks loomulik pakkuda, et kontrafaktuaalid ei tohi sõltuda "tühjadest seadustest": printsiip "kõik x-id on y-id" peab olema niisugune, et mõni x on olemas. Aga see ei aita, sest samale tulemusele saab jõuda ka järgmiste mittetühjade printsiibi abil: "Iga asi, mis kas on radiaator, mis külmub ja ei jahtu kunagi alla nulli, või on seebimull, lõhkeb" ja "Iga asi, mis on kas radiaator, mis külmub ja ei jahtu kunagi alla nulli, või on püssirohi, jääb lõhkemata".

Tundub, et ei jää muud üle kui määratleda asjassepuutuvad tingimused kui kõigi niisuguste tõeste väidete hulk, mis on antetsedendiga nii loogiliselt kui ka mitteloogiliselt ühitatavad (mitteloogiline ühitamatus tähendab mõne mitteloogilise seaduse rikkumist (tekib muidugi küsimus, mis see mitteloogiline seadus on)). Aga kohe tekib teine raskus. Näiteks kui kontrafaktuaal algab "Kui Jones oleks Carolinas...", siis on antetsedent ühitatav nii sellega, et Jones ei ole Lõuna-Carolinas, sellega, et Jones ei ole Põhja-Carolinas, kui ka sellega, et Põhja-Carolina ja Lõuna-Carolina kokku ongi Carolina, aga pole ühitatav kõigi kolmega kokku. Ei aita ka see, kui nõuda, et ainult mõni tõeste lausete hulk koos antetsedendiga oleks kooskõlaline, sest siis tuleks välja, et nii "kui Jones oleks Carolinas, oleks ta Lõuna-Carolinas" kui ka "kui Jones oleks Carolinas, oleks ta Põhja-Carolinas" on tõesed.

Nüüd paistab, et tuleb nõuda, et oleks mingi tingimuste hulk, mis koos antetsedendiga on kooskõlaline ning viib seaduse järgi konsekvendile, aga pole mõnd teist tingimuste hulka, mis viib koos antetsedendiga seaduse järgi konsekvendi eitusele. (Nõuded eeldavad, et antetsedent ise on kooskõlaline, nii et antetsedent ei saa olla kontralegaal; kui tahetakse mõnd kontralegaali tõesena võtta, siis on tarvis lisatrikke.) Ent ka sellest ei piisa, sest tõeste lausete seas on konsekvendi eitus. Kui konsekvendi eitus pole antetsedendiga kooskõlas, siis antetsedent viib ilma lisatingimusteta seaduse järgi konsekvendile. Kui aga konsekvendi eitus on antetsedendiga kooskõlas (nagu enamasti on), siis võtame tingimuseks ainult konsekvendi eituse ning saame uueks konsekvendiks vana konsekvendi eituse. Nii et pakutud kriteerium on harva rahuldatud.

Häda on osalt selles, et me vaatame probleemile liiga kitsalt. Me püüdsime kindlaks teha, mis tingimustel väär antetsedent viib väärale konsekvendile, aga sama tähtis on veenduda, et meie kriteerium ei tekita samasugust seost antetsedendi ning selle konsekvendi tõese eituse vahel. Et asjassepuutuvad tingimused koos antetsedendiga tuli valida nii, et saaksime konsekvendi, siis tundus tarbetu öelda, et tingimused peavad konsekvendiga ühitatavad olema. Ja kuna konsekvendi eitus on eelduse kohaselt tõene, siis tingimused oleksid paratamatult sellega ühitatavad. Aga me testime seda, kas meie kriteerium peale selle, et ta laseb läbi kõnealuse tõese kontrafaktuaali, ka välistab vastupidise konditsionaali. Kriteeriumi tuleb siis muuta, nõudes, et asjassepuutuvad tingimused oleksid ühitatavad nii konsekvendiga kui ka konsekvendi eitusega. (Kas tuleks ka nõuda, et tingimused oleksid ühitatavad nii antetsedendiga kui ka antetsedendi eitusega? Seda ei ole tarvis. Kui tingimused ei ole ühitatavad antetsedendi eitusega, siis antetsedent järeldub tingimustest. Nii et kui tingimused on ühitatavad nii konsekvendiga kui selle eitusega, siis antetsedendi ja tingimuste konjunktsioonist ei tulene seaduse järgi ei konsekvent ega selle eitus.) Asjassepuutuvad tingimused ise ei tohi konsekvendi ja selle eituse vahel otsustada, aga antetsedent koos tingimustega peab viima konsekvendini või selle eituseni. Niisiis, kontrafaktuaal on tõene siis ja ainult siis, kui leidub tõeste lausete hulk (asjassepuutuvad tingimused), mis on ühitatav nii konsekvendiga kui selle eitusega ning mille konjunktsioon antetsedendiga viib seaduse järgi konsekvendini ning konsekvendi eituse jaoks sellist hulka ei leidu. (Pärast raamatu esimest trükki näitas W. T. Parry ("Reexamination of the Problem of Counterfactual Conditionals"), et ühegi kontrafaktuaali puhul see ei kehti, sest konsekvendi puhul võib selle hulga ainus element olla antetsedendi ning konsekvendi eituse konjunktsiooni eitus, konsekvendi eituse puhul antetsedendi ning konsekvendi konjunktsiooni eitus. Seega tuleb lisada nõue, et kumbki hulk ei tulene seaduse järgi antetsedendi eitusest. See ei leevenda edasisi raskusi.)

Nõue, et antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon oleks enesega ühitatav, ei ole piisavalt tugev, sest tingimuste seas võib olla lauseid, mis on küll antetsedendiga ühitatavad, kuid ei oleks tõesed, kui antetsedent oleks tõene. Siis paljud väited, mida me peame selgelt vääraks, oleksid selle kriteeriumi järgi tõesed. Võtame jälle selle näite, kus me ütleme, et kui teatud tikku oleks tõmmatud, siis ta oleks süttinud, ja eitame seda, et kui tikku oleks tõmmatud, siis ta ei oleks olnud kuiv. Selle esialgse kriteeriumi järgi oleks ka see teine kontrafaktuaal tõene. Tõepoolest, võtame üheks asjassepuutuvaks tingimuseks tõese lause, et see tikk ei süttinud. Eeldatavalt on see antetsedendiga ühitatav (muidu ei oleks esimese kontrafaktuaali puhul mingeid asjassepuutuvaid tingimusi tarvis). Nüüd on antetsedendi ja tingimuste konjunktsioon järgmine: "Seda tikku tõmmatakse; see ei sütti; see on hästi valmistatud; hapnikku on piisavalt; jne." Sellest saab legitiimse üldise seaduse abil järeldada, et see tikk ei olnud kuiv. Ja tundub, et tingimusi ei saa nii valida, et antetsedendi ja tingimuste konjunktsioon viiks selle konsekvendi eituseni. Asi oli selles, et tingimuste seas oli tõene lause, mis on antetsedendiga ühitatav, kuid ei oleks tõene, kui antetsedent oleks tõene. Nii et sellised väited tuleb asjassepuutuvate tingimuste seast välja jätta. Nii et lisaks muudele nõuetele peab asjassepuutuvate tingimuste hulk olema mitte ainult antetsedendiga ühitatav, vaid ka antetsedendiga koosväidetav (cotenable), st ei tohi olla nii, et kui antetsedent oleks tõene, siis asjassepuutuvate tingimuste kogum ei oleks tõene.

(Tingimuste suhteline fikseeritus on sageli ebaselge, nii et arusaamiseks tuleb anda lisaselgitusi või vihjeid. Näiteks aktsepteeritaks tavaliselt mõlemat kontrafaktuaali: "Kui New York oleks Georgias, siis New York oleks Lõunas;" "Kui Georgiasse kuuluks New York, siis Georgia ei oleks tervenisti Lõunas." Ometi on antetsedendid loogiliselt eristamatud. Vihje annab sõnajärg. Samamoodi saab seletada ülalmainitud paradoksaalseid identsusest rääkivate antetsedentidega kontrafaktuaalide paare.)

Goodman ei tee ettepandud reeglit enam täpsemaks ega arutama, kas nõue, et asjassepuutuvad tingimused oleksid antetsedendiga koosväidetavad, teevad mõned muud kriteeriumi punktid liigseks, sest need küsimused kahvatuvad tõeliselt suure raskuse kõrval. Paistab, et selleks et kindlaks teha, kas antud kontrafaktuaal on tõene, tuleb muu hulgas kindlaks teha, kas on olemas sobiv asjassepuutuvate tingimuste kogum, mis on antetsedendiga koosväidetav ja täidab veel teatud nõudeid. Aga selleks et kindlaks teha, kas antud tingimuste kogum on antetsedendiga koosväidetav, on tarvis kindlaks teha, kas kontrafaktuaal "Kui antetsedent oleks tõene, siis tingimuste kogum ei oleks tõene" ise on tõene. Aga see tähendab kindlakstegemist, kas on mingi sobiv alternatiivne antetsedendiga koosväidetav tingimuste kogum, mis viib vana tingimuste kogumi eituseni, jne. Tekib lõputu regress või ring, sest koosväidetavus ja kontrafaktuaalid on defineeritud teineteise kaudu. Ühe kontrafaktuaali tõesuse näitamiseks on tarvis näidata teise oma. Siis jääb kontrafaktuaalide probleem paratamatult lahendamata.

Goodman ei taha selle järeldusega nõustuda, kuid ei näe viisi sellest raskusest ülesaamiseks. Tuleb pähe käsitleda kontrafaktuaale hoopis nii, et lubada alguses ainult neid kontrafaktuaale, mis ei sõltu mingitest tingimustest peale antetsedendi, ja kasutada neid siis teiste kontrafaktuaalide antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste koosväidetavuse kriteeriumina, jne. Aga see idee tundub algselt vähetõotav, sest isegi sellisele kontrafaktuaalile nagu "Kui seda tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud" on seda raske rakendada.

3. Seaduse probleem[muuda | muuda lähteteksti]

Veel tõsisem probleem puudutab nende üldväidete loomust, mis võimaldavad antetsedendist ja asjassepuutuvatest tingimustest konsekventi järeldada. Nende siduvate printsiipide ja asjassepuutuvate tingimuste eristamine on ebatäpne ja meelevaldne: kui paigutada tingimused koos antetsedendiga konjunktsiooni, siis tekib loogiline seos. Aga sama probleem puudutab ka nende printsiipide loomust, mis saavad toetada (sustain) kontrafaktuaali; mugav on vaadelda siduvaid printsiipe eraldi. Selleks et kontrafaktuaali konsekventi antetsedendist ja asjassepuutuvatest tingimustest järeldada, kasutatakse üldväidet, nimelt üldistust (C. G. Hempel, "A Purely Syntactical Definition of Confirmation") konditsionaalist, mille antetsedent on kontrafaktuaali antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon ja mille konsekvent on kontrafaktuaali konsekvent. Näiteks kontrafaktuaali "Kui tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud" korral on siduv printsiip "Iga hästi tehtud ja piisavalt kuiv tikk, mida tõmmatakse piisava hulga hapniku juuresolekul jne, süttib." Ent iga kontrafaktuaali niisugune printsiip ei toeta, isegi kui see printsiip on tõene. Oletame näiteks, et mul olid võidupühal taskus ainult mõned hõbemündid. Siis tavalistel asjaoludel me ei ütleks iga penni kohta, et kui see oleks mul võidupühal (peale nende müntide, mis mul taskus olid) taskus olnud, siis see oleks hõbedane, kuigi lausest, mis ütleb, et see mul tol päeval taskus oli, saab eeltoodud lause abil järeldada, et see on hõbedane. Vastupidi, me väidaksime, et kui see münt oleks mul taskus olnud, siis see üldväide poleks tõene. Üldväide ei võimalda faktivastasest eeldusest, et see münt mul taskus oli, järeldada, et see on hõbedane, sest selle eelduse puhul üldväide ise ei kehtiks. Kuigi oletatav siduv printsiip on üldine ja tõene ning võib-olla isegi kõigi juhtude vaatlusega täielikult kinnitatud, ei saa ta toetada kontrafaktuaali, sest ta ei kirjelda seadust, vaid juhuslikku fakti. Paistab seega, et kontrafaktuaali tõesus sõltub sellest, kas järeldamiseks vajalik üldlause on seadus. Sel juhul on probleemiks põhjuslike seaduste eristamine juhuslikest faktidest. (Kui see eristamine õnnestub, siis on sellest kasu ka paljudel juhtudel, mida tavaliselt arvatakse vajavat kahtlast analüütiliste ja sünteetiliste väidete eristust.) See probleem on tihedalt seotud probleemiga, mis viis nõudeni, et antetsedent ja asjakohased tingimused oleksid koosväidetavad (contenability), et kontrafaktuaal ei põhineks mingil väitel, mis ei oleks tõene, kui antetsedent ei oleks tõene. Kahe lause koosväidetavus sõltub osalt sellest, kas teatud üldväited on seadused, ja nüüd olemegi selle probleemi juures. Kas on mingi niisugune viis eristada niisuguste tõeste üldväidete seas seadusi mitteseadustest, et seadused oleks printsiibid, mis toetavad kontrafaktuaale?

Mis tahes katse teha seda vahet, viidates põhjuslikule jõule, võib tagasi lükata kui mitteteadusliku. Ja ilmselt ei saa ükski puhtsüntaktiline kriteerium olla adekvaatne, sest üksikväidetele saab anda kui tahes üldise kuju. Näiteks väitele "Raamat R on väike" saab anda kuju "Iga asi, mis on Q, on väike," kus Q on mõni predikaat, mis käib ainult R-i kohta. Mis eristab seadust "Iga või sulab 66 °C juures" mitteseadusest "Kõik mündid minu taskus on hõbedased"?

Esimest peetakse tõeseks, kuigi paljud juhtumid on kindlakstegemata, veel enam, ennustatakse, et ka vaatlemata juhtumid on sellega kooskõlas. Teist lauset võetakse juhusliku fakti kirjeldusena pärast kõigi juhtude kindlakstegemist, nende põhjal midagi ei ennustata. See ettepanek tekitab palju probleeme. Idee on selles, et printsiip, mida kasutatakse faktivastaste juhtude otsustamiseks, on printsiip, millega tahetakse end siduda, kui otsustatakse realiseerumata juhtusid, mida saab otseselt vaadelda.

Esimese lähendusena võib öelda, et seadus on tõene lause, mille abil ennustatakse. Goodman rõhutab David Hume'i ideed, et mitte lauset ei kasutata ennustamiseks sellepärast, et see on seadus, vaid seda nimetatakse seaduseks sellepärast, et seda kasutatakse ennustamiseks, ning seadust ei kasutata ennustamiseks mitte sellepärast, et see kirjeldab põhjuslikku seost, vaid põhjusliku seose tähendust tuleb tõlgendada ennustamiseks kasutatavate seaduste kaudu.

Kõikide juhtude (instances) kindlakstegemise all mõtleb Goodman, et kõiki asju, mis antetsedenti rahuldavad, uuritakse teiste vahenditega, et otsustada, kas need rahuldavad ka konsekventi. Juhtude juures tekib palju keerulisi küsimusi, mida Carl Hempel on uurinud. Siin me väldime paljusid neist, sest meil on tegu väga kitsa lausete klassiga, nimelt nendega, mis tekivad teatud laadi konditsionaalide üldistamisel. Järelejäävaid probleeme Goodman siin ignoreerib. Kindlakstegemise all ei mõtle Goodman lõpliku tõe väljaselgitamist, vaid lihtsalt uurimist, mis võimaldab teha otsuse, kas antud väidet või selle eitust saab pidada tõendiks kõnealuse hüpoteesi kasuks.

See kriteerium välistab seaduste seast tühjad printsiibid. Kontrafaktuaalide toetamiseks vajalikud üldistused ei saa olla tühjad, sest neid peavad toetama tõendid. (Kui eelmises alajaotuses oleks olnud piisav nõuda, et antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon oleks iseenesega ühitatav, võiks nüüd selleasemel stipuleerida, et kui üldistada konditsionaal, mille antetsedent on vana antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon ja mille konsekvent on vana konsekvent, saame mittetühja printsiibi. Aga see ei tagaks, et antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon on koosväidetav.) Selle kriteeriumi järgi oleks seadused ka tõesed üksikennustused ja paljud teised väited, mida tavaliselt ei nimetata seadusteks, kuid see pole tähtis, sest jutt on ainult teatud laadi väidetest.

Goodman nimetab seadusesarnasteks lauseid, mis ei pruugi olla tõesed, kuid rahuldavad teisi seaduse definitsiooni nõudeid. Praeguse definitsiooni puhul oleks seadusesarnasus juhuslik ja üürike omadus. Seadusesarnased oleksid ainult need väited, mida juhtumisi on tegelikult ennustamiseks kasutatud. Ja tõene lause, mida on ennustamiseks kasutatud, lakkaks olemast seadusesarnane, kui kõik selle juhud on kindlaks tehtud. Definitsioon tuleb ümber sõnastada umbes nii: üldväide on seadusesarnane siis ja ainult siis, kui see on aktsepteeritav enne kõigi oma juhtude kindlakstegemist. Saab vastu väita, et "aktsepteeritav" on ise dispositsioonitermin, kuid Goodman paneb ette kasutada seda esialgselt, et see lõpuks asendada mittedispositsioonilise definitsiooniga. Sellel kriteeriumil on ka teine raskus. Oletame, et kohane üldistus ei toeta antud kontrafaktuaali, sest ta pole seadusesarnane, näiteks "Iga asi minu taskus on hõbedane". Et saada seadust, tuleb siis lihtsalt antetsedenti kavalalt laiendada, näiteks: "Iga asi, mis on minu taskus või on kümnesendine münt, on hõbedane." Et kõiki kümnesendiseid pole uuritud, on see ennustav väide, ja kuna see on eeldatavalt tõene, on see seadus. Kui võtta algne kontrafaktuaal ja valida asjakohased tingimused nii, et nende ja antetsedendi konjunktsioon on "P on minu taskus; P on minu taskus või on kümnesendine münt," siis saab konstrueeritud pseudoseaduse abil järeldada, et P on hõbedane. Nii toetatakse ebatõest kontrafaktuaali. Kui disjunktsiooni tahetakse vältida, võib saada sama tulemuse uue predikaadi "dimo" 'on minu taskus või on kümnesendine münt' abil. (Praeguse kriteeriumi abil võib iga väite laiendada seadusesarnaseks, näiteks võib väita, et ennustav lause "See raamat on must ja kõik apelsinid on ümmargused" näitab, et see, et raamat on must, tuleneb seadusest.)

Goodmani arvates tuleb seadusesarnasuse definitsiooni modifitseerida nii: lause on seadusesarnane, kui selle kindlaksmääramine ei sõltu mingi kindla juhu kindlakstegemisest. (Selles sõnastuses osutuvad tühjad printsiibid seadusteks. Kui kindel juht asendada kindla juhtude klassiga, siis tühjad printsiibid osutuvad mitteseadusteks, sest nende aktsepteerimine sõltub juhtude tühja klassi uurimisest. Siin sobivad mõlemad sõnastused.) See välistab seaduste seast näiteks väited "See raamat on must ja apelsinid on ümmargused", "Iga asi, mis on minu taskus või on kümnesendine münt, on hõbedane" ja "Kõik kivid selles kotis peale nr 19 on punased ja nr 19 on must." Tundub, et see printsiip välistab suurema osa probleemseid juhte.

Tuleb täpsustada, mis on lause aktsepteeritavus või selle sõltumine või mittesõltumine mingist antud teadmisest. See, et väite aktsepteerimine sõltub mingitest tõenditest, tähendab, et nende tõendite korral on väite aktsepteerimine kooskõlas teatud üldiste standarditega mittetäielikult testitud väidete testimiseks. Siis on loomulik kasutada induktsiooni ja kinnituse teooriat, et leida, millised tegurid määravad, kas lause on ilma täielike tõenditeta aktsepteeritav. Ent publikatsioonid kinnituse kohta pole selgeks teinud, mille poolest kinnitatavad ja mittekinnitatavad väited erinevad, ega pole õieti tunnistanud probleemi olemasolugi (Goodman, "A Query on Confirmation"). Ometi on mõned laused, näiteks "Kõik asjad minu taskus on hõbedased" ja "Ühegi 20. sajandi USA presidendi pikkus ei saa olema 6 jala ja 1 tolli ning 6 jala ja 1½ tolli vahel," niisugused, et kui üksainuski juht jääb testimata, siis vaevalt viivad positiivsed tulemused kõigil teistel juhtudel ennustuseni, et viimane juht on lausega kooskõlas, ja teised, näiteks "Kõik 10-sendised mündid on hõbedased," "Kõik või sulab 66 °C juures" ja "Kõik sellest seemnest kasvava taime õied tulevad kollased" niisugused, et ka väheste juhtude positiivne kindlakstegemine võib panna seda lauset usaldama ja ennustamiseks kasutama. Võib-olla toob seletuse olemasolevate kinnitusteooriate hoolikas väljaarendamine, ent kuna seal pole kinnitatavate ja mittekinnitatavate lausete eristamisele tähelepanu pööratud, on enamikule kinnitusteooriatele lihtne esitada tõsiseid vastunäiteid.

Oletame, et kotis on 26 kivi, mis on tähistatud tähestiku tähtedega. Meile ei öelda, mis värvi on d, kuid öeldakse, et kõik teised kivid on punased. Tavalise kinnitusteooria järgi annab see tugeva kinnituse sellele, et kõik kivid on punased, sest meil on 25 teadaolevalt soodsat juhtu ja pole ühtegi teadaolevalt ebasoodsat juhtu. Ent sama hästi võib öelda, meil on tugev kinnitus sellele, et d ei ole punane ja teised on. Ühed ja samad tõendid kinnitavad ühetugevalt, et d on punane, ja et d ei ole punane. Kui "punase" ja "mittepunase" asemel peaks kasutama ainult ühte predikaati, siis Goodman kasutaks predikaati P: 'on kotis ja kas ei ole d ja on punane või on d ja ei ole punane'. Siis on tõenditeks 25 positiivset juhtu selle kohta, et kõik kivid on P-d, niisiis võib järeldada, et d ei ole punane. Lihtsalt probleemist, millised väited on kinnitatavad, saab samaväärne probleem, millised predikaadid on projitseeritavad tuntud juhtudelt tundmatutele.

Goodman ei tea, kuidas neist raskustest üle saada, aga lahendus on siin hädavajalik, sest ainult juhtudel, kus valmidus väidet aktsepteerida on seotud testitavate juhtumite ennustustega, annab aktsepteerimine väitele autoriteedi käia faktivastaste juhtude kohta, mida ei saa otseselt testida.

Mõned probleemid kontrafaktuaalide kohta sõltuvad koosväidetavuse (cotenability) definitsioonist, mis omakorda tundub sõltuvat nende probleemide lahendamisest. Teised probleemid nõuavad seaduse adekvaatset definitsiooni. Siin pakutud esialgne seaduse kriteerium on mõistlikult rahuldav selles suhtes, et ta välistab soovimatut laadi väited ning taandab probleemi ühe aspekti küsimusele, kuidas defineerida asjaolud, mille korral väide on aktsepteeritav sõltumatult iga antud juhu kindlakstegemisest. Sellele küsimusele ei oska Goodman vastata.

II Võimaliku hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]

1. Eessõna: filosoofilisest südametunnistusest[muuda | muuda lähteteksti]

Elus tulevad probleemid sageli järeleandmistest endale, filosoofias aga enesesalgamisest. Ent kui elu pole ilma naudinguteta elamist väärt, siis filosoofia on ilma piiranguteta vaevalt olemas. Filosoofilise probleemi puhul tuleb anda adekvaatne seletus aktsepteeritaval alusel. Kui oleme valmis võtma kõike arusaaduna, siis pole midagi seletada; kui me keeldume midagi kas või esialgselt selgena võtmast, siis seletamine pole võimalik. See, mida me peame probleemiks ja mida me peame lahenduseks, sõltub sellest, kuidas me tõmbame joone juba selge ja alles selgitust vajava vahele. Vettpidavat üldist printsiipi selle joone tõmbamiseks on väga raske leida. (Alfred Ayer püüdis edutult formuleerida tähenduse verifikatsiooniteooriat raamatus "Language, Truth, and Logic" (vt: Carl Hempel, "Problems and Changes in the Empiricist Theory of Meaning"). Tähenduslikkuse verifikatsioonikriteeriumi abil loodeti palju filosoofilist pahna välja visata, kuid väga raskeks osutus leida vormelit, mis ei välistaks ühtlasi suurt osa täiesti korralikust teaduslikust teooriast. Seda ebaedu on ületähtsustatud. Headuse üldise teooria puudumine ei muuda pahe vooruseks; tähenduslikkuse üldise teooria puudumine ei muuda tühje sõnu valgustavaks jutuks.) See ebaõnnestumine, nagu ka suutmatus täpselt öelda, mis vahe on õigel ja vääral, on julgustanud arvamust, et kõik kõlbab: kõik on õige, mida karistamatult teha saab, ja kõik on selge, mis töötab. Goodman leiab, et mingi mõiste kasulikkus ei anna tunnistust mitte selle mõiste selgusest, vaid sellest, et selle mõiste selgitamine on filosoofiliselt tähtis. Et puudub selguse mugav ja usaldatav kriteerium, siis üksikmõtleja saab toetuda ainult oma filosoofilisele südametunnistusele. Südametunnistus on tabamatu, muutlik ning raskuste või ahvatluste puhul kergesti vaigistatav. Ta annab parimal juhul üksikotsustusi, ja eri inimestel võivad need olla väga erinevad. Jutt südametunnistusest tähendab lõppkokkuvõttes seda, et baasotsustusi õigustada ei saa. Kui sinu südametunnistus on liberaalsem kui minu oma, siis ma nimetan mõnd sinu seletust hämaraks või metafüüsiliseks ja sina nimetad mõnd minu probleemi triviaalseks või donkihhotlikuks.

Mõned asjad, mis tunduvad Goodmanile mitteaktsepteeritavad ilma seletuseta, on dispositsioonid, kontrafaktuaalid, võimalikud, kuid mitte tegelikud entiteedid või elamused, neutriinod, inglid, kuradid ja klassid. Goodman räägib klassidest enam-vähem vabalt, sest enamikul tavalistel väidetel klasside kohta on nüüdseks rahuldavad tõlgendused, ja ta ei taha mitme asjaga korraga tegelda. Inglite ja kuradite seletamist võib ta kaua oodata, sest nii tema kui ka teadlased neist vaevalt midagi räägivad. Neutriinode peale filosoofide hammas veel ei hakka. Ent dispositsioonide, kontrafaktuaalide ja võimalike entiteetide probleem on ühed pakilisematest ja läbivamatest epistemoloogias ja teadusfilosoofias. Need võtab Goodman nüüd jutuks.

Sellest, millele viitamisest Goodman mainitud probleemide lahendamisel hoidub, ilmnevad veel mõned tema eelarvamused. Ta ei toetu eristusele põhjusliku seose ja juhusliku korrelatsiooni vahel, olemusliku liigi ja kunstliku liigi vahel ega analüütilise ja sünteetilise väite vahel. Võidakse vastu vaielda, et taevas ja maa peal on palju asju, millest Goodmani filosoofia undki ei näe. Goodman aga muretseb selle pärast, et tema filosoofia ei näeks und asjadest, mida taevas ega maa peal ei ole.

2. Kontrafaktuaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Goodman alustab kontrafaktuaalidest, sest tegu on harjumuspärase kõneviisiga, need on praegu filosoofias trendikad ning dispositsioonidest ja võimalikest entiteetidest on kerge rääkida kontrafaktuaalide kaudu. Goodmanile tundub, et suurt keegi ei taha seda mõistet enam võtta selgitust mittevajavana. Samamoodi võiks küsimusele, mis on kinnisvara väärtus, vastata, et see on hind, millega selle saaks maha müüa; see pole Goodmani meelest vastus. Ent ometi, kui asendada lause "k on painduv" lausega "kui k oleks piisava surve all, siis ta painduks," on see samm seletuse poole. Saime lahti dispositsiooniterminist "painduv", kasutamata sõna "võimalik". Peale selle on meil juba midagi analüüsi taolist, sest kontrafaktuaal koosneb osalausetest. Modaalsus on kadunud, ja me saame keskenduda kahe väitlihtlause suhtele. Nüüd on tunne, et ontoloogilise probleemi asemel on keeleprobleem. (Morton White, "Ontological Clarity and Semantic Obscurity".) Ja küllap me loodame, et kontrafaktuaalide analüüsimisel saab eeskujuks võtta tavalised konditsionaalid. Goodman arvab, et neil põhjustel ja lootuse tõttu paljud probleemid ühe hoobiga lahendada ongi hakanud kontrafaktuaalide vastu rohkem huvi tundma.

Kontrafaktuaalid ei ole tõeväärtusfunktsioonid, sest nende antetsedent ja konsekvent on alati väär, aga nende tõeväärtus võib olla erinev. Nii et kontrafaktuaalne seos tuleb teisiti defineerida. (Mõne filosoofi arvates kontrafaktuaalid ei ole tõeväärtusega väited, vaid järelduse tegemise reeglid või load. Igatahes ka kehtivate ja kehtetute lubade eristamiseks tuleb leida piisavad ja tarvilikud tingimused, mille korral kontrafaktuaal on õigustatud.)

Tõelise kontrafaktuaali korral tavaliselt konsekvent antetsedendist loogiliselt ei järeldu (näiteks tiku süttimine ei järeldu tiku tõmbamisest), vaid apelleeritakse mingile üldisele füüsikalisele printsiibile. Esiteks, tikk ei sütti iga kord, kui teda tõmmatakse. Peavad olema soodsad tingimused. Väide S ("Kui seda-ja-seda tikku oleks siis-ja-siis tõmmatud, siis see tikk oleks süttinud.") väidab muu hulgas, et tingimused olid soodsad. Kontrafaktuaal on tõene siis ja ainult siis, kui antetsedent koos asjakohaste tõeste väidetega kaasnevate tingimuste kohta viib tõese üldise printsiibi tõttu konsekvendini. Aga millised väited on asjakohased? Meie näitel kindlasti mitte kõik tõesed väited selle tiku ja selle hetke kohta, sest näiteks "siis ei tõmmatud tikku" ja "tikk siis ei süttinud", on antetsedendi või konsekvendiga ühitamatud. Varsti selgub, et veel väiteid tuleb välja jätta, ja pärast pikki ponnistusi leida pädev vormel, mis pole ise kontrafaktuaalne, tuleb tunnistada, et see on väga raske probleem. (See ei taandu mingil lihtsal ja ilmsel moel seaduse probleemile, nagu mõned autorid arvavad.) Teiseks, mitte iga tõene üldprintsiip ei suuda toetada kontrafaktuaali. On tõsi, et iga inimene, kes praegu selles ruumis viibib, on külmumise eest kaitstud. On ka tõsi, et iga inimene, kes praegu selles ruumis viibib, oskab inglise keelt. Võtame nüüd mõne eskimo, kes praegu kuskil Arktikas on peaaegu külmunud. Kui ta oleks praegu selles ruumis, siis ta oleks külmumise eest kaitstud, aga ta ei oskaks inglise keelt. Milles on erinevus? Võidakse öelda, et esimene üldistus väljendab põhjuslikku seost ehk järeldub seadusest, teine aga on ainult juhuslikult tõsi. Aga selle erinevuse määratlemine on paras pähkel, mida hoolimata suurtest ponnistustest pole õnnestunud läbi hammustada.

Nende raskuste tõttu on kadunud lootus leida probleemidele kerge lahendus kontrafaktuaali uurimise teel. Strateegia muutmine võiks tuua uut lootust. Goodmani arvates on veel vähemalt kaks paremat põhjust pöörata tähelepanu mõneks ajaks dispositsioonide probleemile. Esiteks, kontrafaktuaalide puhul me vaatame rohkem seda, kuidas öeldakse, kui seda, mida öeldakse. Analüüsimustri, mida me otsime, määrab suuresti konditsionaali ehitus, mis võib lõpuks osutuda takistuseks. Võib-olla dispositsiooniväited, mis on kindlas kõneviisis ja lihtsa ehitusega, viivad parema analüüsiskeemini. Teiseks, Goodman kahtlustab, et dispositsioonide probleem ongi kontrafaktuaalide probleemist lihtsam. Asi on selles, et tavalised dispositsiooniväited vastavad sageli ebanormaalselt nõrkadele kontrafaktuaalidele. Tavaliselt arvatakse, et väide mingi kuiva halu kohta mingil ajal, et ta on kergesti süttiv, tähendab umbes, et kui teda oleks piisavalt kummutatud, oleks ta põlema läinud. Ent on kerge leida asjaolusid, millel dispositsiooniväide on tõene, aga kontrafaktuaal on väär (näiteks hapniku puudumine läheduses). Nii et dispositsiooniväitele vastab arg kontrafaktuaal, et kui kõik asjaolud oleks olnud soodsad ja teda oleks piisavalt kuumutatud, oleks ta põlema läinud. Jämedalt öeldes ütleb dispositsiooniväide ainult midagi asja "sisemise oleku" kohta, meie algne kontrafaktuaal ütleb lisaks midagi asjaolude kohta. Dispositsiooniväide on nõrgem. Võib-olla see erinevus polegi lasknud probleemi lahendada.

3. Dispositsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Asjal on peale vaadeldavate omaduste ja protsesside, mida ta läbi teeb, ka ähvardused ja lubadused. Tema dispositsioonid (võimed), näiteks paindlikkus, kergsüttivus, lahustuvus, on vähemalt sama olulised kui tema avalik käitumine, kuid tunduvad sellega võrreldes eeterlikud. Kas dispositsioonitermineid saab selgitada viitamata varjatud võimetele?

Dispositsioonipredikaate on rohkem, kui kiputakse arvama. Kui öeldakse, et miski on kõva või paindlik, siis räägitakse potentsiaalsusest: painduv asi on võimeline sobiva surve all painduma, kõva asi on võimeline vastu panema enamiku asjadega kulutamisele. Punane asi on võimeline teatud valguse käes teatud moel välja nägema, kuubikujuline asi on võimeline teatud riistadega teatud moel sobima. Peaaegu iga predikaat, millega arvatavalt kirjeldatakse asja püsivat objektiivset tunnusjoont, on dipositsiooniline. Mittedispositsioonilised predikaadid on need, mis kirjeldavad sündmusi: "paindub", "murdub", "põleb", "näeb punane välja". Selliste predikaatide rakendamisega öeldakse, et asjaga tegelikult midagi konkreetset juhtub, dispositsioonipredikaadi rakendamisega räägitakse ainult sellest, mis võib juhtuda. (Võib-olla see eristus on puhtsuhteline. Võib-olla predikaat "murdub" on fenomenalisti jaoks dispositsiooniline, ja võib-olla ükski predikaat ei ole igast vaatekohast nähaolev.)

Dispositsiooniprobleemi on pisut eksitav esitada probleemina, kuidas selgitada varjatud omadusi nähaolevate omaduste kaudu. Isegi neid nähaolevaid omadusi saab vaevalt pidada universumi elementideks, entiteetideks. On olemas kergesti süttivad ja põlevad asjad, kuid pole olemas entiteete kergesti süttiv ja põlev. Predikaadid "kergesti süttiv" või "põleb" on sõnad või sildid, mis rakenduvad teatud tegelikele asjadele, ja nende asjade klass on selle ekstensioon. Selliste predikaatide kasutamine ei tähenda, nagu need tähistaksid atribuutentiteete. (Predikaatide mittetähistavusest räägib Williard Van Orman Quine. Goodman tahab näidata, et dispositsioonipredikaatide probleem ei tule sellest, nagu nad erineksid nähaolevatest predikaatidest selle poolest, et nad ei tähista.) Predikaadid ainult osutavad asjadele, millele nad rakenduvad. Nii dispositsiooniline kui ka nähaolev predikaat on lihtsalt termin, mis rakendub tegelikele asjadele. Selle ekstensioonis ei pea olema midagi mittetegelikku.

Dispositsioonipredikaatide iseärasus seisneb selles, et paistab, et neid ei rakendata asjadele mitte tegelike, vaid võimalike sündmuste tõttu. Probleem seisneb selles, et selgitada, kuidas omistada asjadele dispositsioonipredikaate ainult tegelike sündmuste põhjal, kuid vastavuses tavatarvitusega või teadusliku tarvitusega.

Esimene ning lihtne lahendus oleks väita, et dispositsiooniline predikaat on lihtsalt asja ajaloo teatud aspektide kokkuvõtlik kirjeldus. See, et asi on painduv, tähendab, et ta paindub alati, kui ta sobiva surve alla panna. Aga on teada, mis raskused siin tekivad. Tuleb ju välja, et ka kõige jäigem asi on painduv, kui ta kunagi pole sobiva surve all olnud. Arvestamata jääb ka see, et asjad, mis muidu on painduvad, võivad teistes tingimustes (näiteks külma käes) olla jäigad. Dispositsioonitermin võib asjale rakenduda, kui vastav nähaolev termin üldse ei rakendu.

Tuttav ning vältimatu ettepanek on see: asi on painduv, isegi kui ta ei paindu, tingimusel, et ta painduks, kui ta oleks sobiva surve all. Aga siis me väljume tegelikult asetleidva piiridest, vaid hakkame rääkima fiktiivsetest sündmustest mingitel võimalikel tingimustel. Pealegi me nägime, et selline tõlkimine on sageli ebatäpne ning me ei võida midagi, kui me asendame dispositsioonide probleemi kontrafaktuaalide probleemiga. Otsime paljutõotavamat kurssi.

Konkreetse dispositsiooni (näiteks painduvus) korral võime alustada predikaatidest "painduv" ja "(on) sobiva surve all". Kui mõlemad korraga rakenduvad, siis rakendub "paindub sobiva surve all"; kui teine rakendub, esimene mitte, siis rakendub "ei paindu sobiva surve all". Lihtsuse mõttes võtame asjadeks mitte kaua kestvad füüsilised esemed, vaid nende nii lühikesed ajalised lõigud, et ükski ei kata mitut korda, mil ese on sobiva surve all. Ühtlasi lühendame "paindub sobiva surve all" väljendiks "painutub" ja "ei paindu sobiva surve all" väljendiks "ei painutu". Terminid "painutub" ja "ei painutu" on üksteist välistavad ning ammendavad kõik asjad, mis on sobiva surve all. Kumbki ei rakendu ühelegi asjale, mis ei ole sobiva surve all. Sobiva surve all olevad asjad jagavad nad kaheks ning nende vallas langevad nad kokku "painduva" ja "mittepainduvaga". Dispositsiooniterminid projitseerivadki selle dihhotoomia laiemale või isegi universaalsele asjade klassile. Näiteks predikaati "painduv" võib võtta predikaadi "painutub" laiendina või projektsioonina. Probleem seisneb selles, kuidas defineerida need projektsioonid ainult nähaolevate predikaatide kaudu.

On üldteada ja palju räägitud, et asja, mis ei ole surve all, nimetatakse painduvaks, kui ta on sama liiki nagu asjad, mis painutuvad. Kui sobiva surve all olevate asjade seas rakendub predikaat "painutub" nendele ja ainult nendele asjadele, mis on liiki L, siis predikaat "paindub" rakendub nendele ja ainult nendele asjadele, mis on liiki L (ükskõik kas neile survet rakendatakse). Väga lihtne, aga üldse mitte valgustav: tõepoolest, mis juhtudel täpselt on kaks asja sama liiki? Lihtsalt samasse klassi kuulumine ei ole piisav, sest kaks asja kuuluvad alati mingisse ühte ja samasse klassi. Ja see, et nad kuuluksid täpselt samadesse klassidesse, on kaugelt liiga palju nõutud, sest kaks asja ei kuulu kunagi täpselt samadesse klassidesse. Võib-olla siis samasse klassi kuulumine tähendab seda, et "olemuslikud" omadused on samad? Isegi kui eeldada olemuslike ja aktsidentaalsete omaduste erinevust, ei oleks sellest siin kuigivõrd kasu. Meie probleem on selgitus nähaolevate predikaatide kaudu, aga tuleks välja, et ainult dispositsioonilised predikaadid ongi olemuslikud ja kõik nähaolevad predikaadid on aktsidentaalsed. (Olemuslikke tunnuseid peetakse tavaliselt kestvateks, ja kestvate tunnuste predikaate peetaksegi tavaliselt dispositsioonilisteks. Kui tahta lahendada dispositsioonide probleem asjade mikrokosmilise ehitusega kaudu määratletud klasside abil, siis tekib sageli vigane ring, sest seda ehitust tuleb kirjeldada dispositsiooniterminite abil.)

Nii et asi pole mitte omaduse olemuslikkuses, vaid selles, kuidas see omadus on seotud nähaoleva omadusega, millest me alustame. Kui teatud teised nähaolevad omadused on painutumisega intiimses seoses, mitte ei ole nende juhuslikud saatjad, siis see, et asjal, mis ei ole surve all, need omadused on, on alus pidada seda asja painduvaks. Me saame defineerida predikaadi "painduv", kui leiame nähaoleva abipredikaadi, millel on sobiv seos predikaadiga "painutub" "põhjuslike" printsiipide ehk seaduste kaudu. Dispositsioonide probleem ongi määratleda see seos: iseloomustada niisugust suhet, et kui algne nähaolev predikaat "Q" on sellises suhtes teise nähaoleva predikaadiga või nähaolevate predikaatide konjunktsiooniga "A", siis "A"-d võib võrdsustada predikaadi "Q" dispositsioonilise vastega "Q-v". Aga see, millal niisugune "põhjuslik" seos on olemas või kuidas eristada seadusi juhuslikest tõdedest, on eriti raske probleem.

Siin on siiski pisut lootust. Üldise dispositsioonide probleemi lahendus ei anna automaatselt iga dispositsioonipredikaadi definitsiooni; selleks et leida abipredikaati, mis üldvormelile vastab, on tarvis lisaks eriteadmisi. Kui õnnekombel või rikkalike eriteadmiste najal peaks õnnestuma jõuda veendumusele, et nähaolev predikaat "P" rakendub kokkulangevalt painduvusega, siis saab võtta "P" painduvuse definitsiooniks (definiensiks), uurimata, mis laadi seos tal painduvusega on. Ühe dispositsioonipredikaadi defineerimine võib olla suur samm edasi, isegi kui üldist vormelit ei ole.

Mõned filosoofid väidavad, et katsed defineerida tavalisi füüsikalisi dispositsioonitermineid on filosoofiliselt ebamoraalsed. (Rudolf Carnap, "Testability and Meaning"; Abraham Kaplan, "Definition and Specification of Meaning"; Goodmani retsensioon Kaplani artiklile; Carl Hempel, Fundamentals of Concept Formation.) Teadlased selliseid termineid kunagi ei defineerivat, vaid täpsustavat nende tähendust sedamööda, kuidas uurimistöö edeneb. Et mitte teadlaste teguviisi valesti kujutada, pidavat ka filosoofid võtma need terminid postulaatide abil algterminiteks ning vajaduse korral uusi postulaate lisama. (Carnap jätab mulje, nagu saaks termineid kasutusele võtta veel ka taandamislausete abil, kuid sel juhul võetakse need kõrvaldamatuteks algmõisteteks.) See ei puuduta üldist dispositsioonide probleemi, vaid konkreetsete dispositsiooniterminite defineerimist, kuid Goodman ei saa ka sel puhul nõustuda. Goodman leiab, et filosoofia ei pea mitte kujutama teadlaste ja igapäevaelu toimimisviise, vaid eksplitseerima teadlaste ja igapäevaelu väljendeid. Eksplitseerimine peab terminite süsteemieelset tarvitust küll arvesse võtma, kuid ei pea jääma sellesse kinni, vaid peab taotlema maksimaalset sidusust ja liigendatust. Terminite defineerimist algmõisteks võtmise asemel õigustab piisavalt kokkuhoid ja terviklikkus, mis sellega saavutatakse. Nõue hoiduda terminite selgitamisel defineerimisest, kui teaduses või tavapraktikas ei defineerita, on nagu nõue, et filosoofia ei tohi olla sidus, kui reaalsus seda pole. Sama hästi võiks nõuda, et filosoofia ei tohiks olla ingliskeelne, kui reaalsus seda pole. Dispositsiooniterminite mittedefineerimises pole mingit voorust.

Mõnikord väidetakse, et kõige tavalisemategi dispositsiooniterminite on nii keeruline, et kui me neid teisiti sisse ei too kui defineerides, siis me kas peame nende sissetoomisest loobuma või jätma definitsioonid ajutisteks. Jäetakse aga kahe silma vahele, et iga kord, kui me oleme valmis tooma mingid dispositsioonipredikaadid sisse taandamispostulaatide abil, võib selle asemel tuua sisse piiratumad dispositsioonipredikaadid definitsioonide abil. Kui me näiteks otsustame, et teatud spektrimuster on mingite dispositsioonipredikaatide hea tunnus, kuid tahame jätta võimaluse teistele testidele seks puhuks, kui sobivat survet ei saa avaldada ja ka spektroskoopiat ei saa teha, siis võib defineerida predikaadid "surve all või spektroskoopias painduv asi" ja "surve all või spektroskoopias paindumatu asi". (Ka siin on kaua kestvate asjade asemel asjade lühikesed ajalised lõigud.) See projitseerib dihhotoomia "painutub – ei painutu" laiemale mitteuniversaalsele vallale, kusjuures predikaadid on täiesti kõrvaldatavad.

Lahendamata jääb aga probleem, millises suhtes on algsed nähaolevad predikaadid ja nähaolevad predikaadid, mille abil neid projitseeritakse. Sellest alajaotusest jäävad olulisteks üldise probleemi formuleering ning taipamine, et dispositsioonilised ja nähaolevad predikaadid on vaid sildid, mille abil liigitatakse tegelikke asju.

4. Võimalikud entiteedid[muuda | muuda lähteteksti]

Dispositsiooniväiteid saab võtta nii, et need räägivad tegelikest asjadest. Kuidas on lugu teiste väidetega, mis pealtnäha räägivad võimalikest entiteetidest?

Kasutame füsikalistliku asjakeele asemel fenomenalistlikku keelt, kus atomaarsed elemendid on kohad nägemisväljas, hetked fenomenilises ajas, minimaalsed fenomenilised värvused, helid jne (The Structure of Appearance). On hetki, mil nägemisväli on väiksem kui muidu, st seal on vähem fenomenilisi kohti – näiteks kui üks silm on kinni. Valime hetke t, mil nägemisväli on niimoodi kitsendatud, ja koha p, mis hetkel t ei ole kohal. Nii p kui ka t on tegelikud fenomenilised elemendid (see on ajavormitu väide), kuid ei ole olemas elementidest p ja t koosnevat aeg-kohta. Ometi peame sageli sellest fiktiivsest aeg-kohast rääkima. Seepärast peetakse legitiimseks ja võib-olla tunnetuslikult oluliseks ka küsimust, mis (võimalikku) värvi see aeg-koht on.

See näide näitab, kuidas tegeliku kogemuse lüngad täidetakse võimalike entiteetide koega. Fenomenalist on kohe silmitsi probleemiga, mida teha sääraste fiktiivsete või võimalike meelteandmetega. Goodmani arvates kipub fenomenalist asjata laskma tegelike meelteandmete kõrvale võimalikke meelteandmeid. Ta õpib küll seejuures lämbumist ja punastamist vältima, kuid kriitikud hõõruvad heameelest käsi.

Niisiis, ei ole olemas aeg-kohta koht-p-ajal-t ning iga väide, mis kinnitab, et selles aegkohas on mingi värvus, on väär. Kuidas sõnastada küsimust selle aegkoha värvuse kohta, toomata elemendina sisse fiktiivset aegkohta? Võib muidugi kasutada kontrafaktuaali vormi, kuid nagu nägime, on meile sellest vähe abi.

Kuigi ei ole olemas aegkohta p-ajal-t, on olemas tegelik entiteet, mis koosneb p-st ja t-st. Seda võiks käsitleda klassina {p, t}; Goodman käsitleb seda summaindiviidina (tervikuna) p+t (The Structure of Appearance). Et selle entiteedi osade vahel puudub teatud suhe, siis ta ei ole aegkoht, nii nagu ühe auto kere ja teise auto raami teiselpool tänavat ei ole kokku auto. See summaindiviid ei ole aegkoht. Kui räägitakse "fiktiivsest" või "võimalikust" aegkohast p+t, siis ei räägita mitte uuest mittetegelikust entiteedist, vaid öeldakse midagi uut entiteedi p+t kohta (sellele rakendatakse uut predikaati). Meil on tarvis vaadelda ühe rubriigi all kõiki aegkohti ning teatud teisi entiteete, sealhulgas p+t. Tavaline rubriik on predikaat "võimalik aegkoht". Võimalike aegkohtade klass on niisiis teatud tegelike entiteetide klass, mis sisaldab ka tegelike kohtaegade klassi.

Predikaadid "aegkoht" ja "võimalik aegkoht" on seega väga sarnases suhtes nagu predikaadid "painutub" ja "painduv"; väljendi "võimalik aegkoht" võiks põhimõtteliselt asendada väljendiga "aegkohtuv". Jällegi osutub oluliseks, kuidas projitseeritakse. Antud näite puhul on projitseerimine lihtne: "võimaliku aegkoha" võib defineerida nii, et see rakendub neile ja ainult neile entiteetidele, mis koosnevad ühest kohast ja ühest ajast. Vahel aga võime sedasama predikaati rakendada mõnel laiemal või kitsamal ning raskemini defineeritaval klassil. Ja ka näiteks küsimus, mis värvus on p+t-l (ehk milline värvuspredikaat tuleb projitseerida p+t-le), võib tekitada keerulisi projitseerimisprobleeme. Sellegipoolest on vähemalt visandatud viis, kuidas tõlgendada ümber pealtnäha osutamisi mittetegelikele meelteandmetele.

Kui p+t ei ole aegkoht, nii et sellel ei ole värvust, siis predikaat "aegkoht" rakendub ainult teatud teistele koha ja aja komplektidele. Predikaat "punane" rakendub ainult mõnedele neist. Elliptilist väidet, et p+t on punane, tuleb käsitleda nii, et see kätkeb kahte projektsiooni: see projitseerib predikaadi "aegkoht" kui ka predikaadi "punane" (õigemini nende teatud projektsioonid) tegelikule entiteedile p+t.

Mida teha juhtumiga, kus mitte ei täideta kogemuse lünki, vaid kirjeldatakse tegeliku kogemuse alternatiive? Oletame, et tegelikus aegkohas p1+t1 on roheline, aga kui ma oleksin pead natukene rohkem paremale pööranud (oletame, et vaatasin roheliste triipudega sinist seina), oleks minu nägemisväljal kohas p1 ajal t1 olnud hoopis sinine. Paistab, et hakkame rääkima uuest võimalikust kogemusest. Käsitlus on siiski paljuski sama. See, et p1+t1 on tegelikult roheline, aga on võimalik (teatud tingimustel C), et ka sinine, tähendab, et p1+t1-le omistatakse peale predikaadi "roheline" predikaat "C-sinistuv". (Predikaadid "C-sinistuv" ja "E-sinistuv" on nagu "vesilahustuv" ja "happes lahustuv".) Ka see predikaat projitseerib predikaadi "sinine" paljudele tegelikele entiteetidele. Analoogsed predikaadid on "F-punastuv", "E-valgestuv" jne.

Tuleme tagasi väidete juurde võimalike füüsikaliste sündmuste kohta. Kui öeldakse, et teatud asi k on painduv ajal s, siis tegelikult kirjeldatakse fiktiivset sündmust, mis toimub asjaga k ajal s. Tegelik sündmus, mis on asja k ajaline lõik, mis hõlmab aega s, ei ole painutumine; kui öeldakse, et see on võimalik painutumine, siis liigitatakse see dispositsioonipredikaadi "painduv" alla. Alati ei saa kasutada tuttavaid dispositsioonipredikaate, aga vajaduse korral saab leiutada uusi. Kui jutt on fiktiivsest rongiõnnetusest hüpoteetilises olukorras, kus üks rööbas on puudu, siis saab öelda, et rong oli tol hetkel "õnnetuslik", või täpsemalt "puuduva rööpa õnnetuslik".

Goodman räägibki neist võimalikest sündmustest, mis on mittetegelikud. Kui rong jääb hiljaks ja ma ütlen, et võib-olla juhtus selle rongiga õnnetus, siis ma ütlen lihtsalt, et ma ei tea, kas sellega juhtus õnnetus. Aga kui ma tean, et rong saabus õigel ajal sellega õnnetust ei juhtunud, siis tuleb minu juttu võimalikest õnnetustest tõlgendada teisiti. Viimast laadi lauseid on raskem tõlkida ja ainult need Goodmani siin huvitavadki.

Võib-olla tekivad uued raskused, kui räägitakse pealtnäha mittetegelikest kestvatest asjadest, mitte mittetegelikest sündmustest tegelike asjadega, aga ka sellist juttu saab tõlgendada teatud predikaatide rakendamisena teatud tegelikele asjadele. Keset Londonit saab paigutada fiktiivsed mäed, kui rakendada Londonile predikaadi "mägine" teatud projektsiooni. (Kuigi jutt on võimalikest entiteetidest üldiselt, ei ole tavaliselt juttu lihtsalt mingist väidetavast asjaolust, vaid sellest, mis juhtub teatud fiktiivsel asjaolul. Näiteks mäed me paigutaksime Londonisse tõenäoliselt mingi fiktiivse vulkaanilise aktiivsuse tagajärjena.)

Goodman ei püüa öelda, kuidas kindlaks teha, kas väited võimalike entiteetide kohta on tõesed või väärad, vaid püüab ette panna, kuidas tõlkida need väideteks tegelike asjade kohta. Kui see õnnestuks, siis oleks nende tõeväärtus lihtsalt faktiküsimus.

Me hakkame üldiselt aru saama, kuidas väited, mis ütlevad, et teatud võimalikud need-ja-need ei ole tegelikud need-ja-need, on lepitatavad õpetusega, et ainsad võimalikud entiteedid on tegelikud entiteedid.

Võib-olla "võimalike entiteetide predikaadid" ei ole lihtsalt nähaolevate predikaatide projektsioonid, vaid nende predikaatide ekstensioonid lõikuvad keerukamal moel. (Predikaat "painduv" on predikaadi "painutuv" lihtne projektsioon, sest kõik asjad, mis painutuvad, ja mõned asjad, mis ei painutu, on painduvad. Aga Goodman kasutab terminit "projektsioon" nii laialt, et "painduv" osutub ka predikaadi "paindub" projektsiooniks, kuigi mõned asjad, mis painduvad (näiteks ebatavalise surve all), ei ole painduvad. Või jälle, dispositsioonipredikaat "on oranž" on nähaoleva predikaadi "paistab oranž" projektsioon, kuigi mitte kõik, mis paistab oranž (näiteks kollases valguses), ei ole oranž. Nendes näidetes vastab "projektsioon" õigupoolest kahele sammule: kõigepealt kõrvaldatakse mõned juhtumid, mis kuuluvad algse nähaoleva predikaadi ekstensiooni, näiteks üleminek predikaadilt "paindub" predikaadile "painutub" ja predikaadilt "paistab oranž" predikaadile "paistab päevavalgel oranž"; seejärel lisatakse teised juhtumid, mis ei kuulu saadud kitsama nähaoleva predikaadi ekstensiooni, näiteks üleminek predikaadilt "painutub" predikaadile "painduv" ja predikaadilt "paistab päevavalges oranž" predikaadile "on oranž".) Tekib aga küsimus, kas piirdudes tegelike asjade predikaatidega, saab tegeliku kohta öelda kõike, mida tavaliselt peetakse jutuks võimaliku kohta. Lohutav on see, et erinevaid predikaatide ekstensioone on tohutu palju.

Goodman on tahtnud siin näidata, et jutt võimalikest elementidest ei pruugi tähendada tegeliku maailma piiridest väljumist. Me peame tegelikuks maailmaks selle ühte konkreetset kirjeldust. Võimalikeks maailmadeks me peame sama tõeseid kirjeldusi teiste terminite abil. Me oleme hakanud pidama tegelikku maailma üheks paljudest võimalikest maailmadest. Goodman ütleb, et kõik võimalikud maailmad on tegeliku maailma sees.

5. Hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]

Võimalikud protsessid ja võimalikud entiteedid haihtuvad. Näeme, et predikaadid, mida peetakse nende kohta käivateks, rakenduvad tegelikele asjadele, kuid nende ekstensioonidel on omapärane seos teatud nähaolevate predikaatide ekstensioonidega, tavaliselt on nad laiemad. Pealtnäha võimalike entiteetide kohta käiv predikaat lihtsalt katab rohkem samasuguseid maiseid asju, nii nagu lahtine vihmavari võrreldes kinnisega.

Üldisest dispositsioonide probleemist on saanud ka üldine võimalike entiteetide probleem. Kuidas antud nähaolev predikaat peab teiste predikaatidega seotud olema, et see, et need teised mingile asjale rakenduvad, oleks alus rakendada sellele asjale selle predikaadi laiemat vastet? Goodman nimetas seda projektsiooniprobleemiks, sest probleem on selles, kuidas saab nähaolevat predikaati, näiteks "põleb", laiemalt levitada, defineerides vastava predikaadi, näiteks "kergesti süttiv", mis katab asjad, mis põlevad, ja teatud muud asjad, kuid ei kata asju, mis ei lähe põlema.

See nähaolevatelt mittenähaolevatele juhtumitele projitseerimise probleem ei erine palju teadaolevalt mitteteadaolevale ja minevikust tulevikule üleminemise probleemist. Dispositsioonide probleem on kahtlaselt sarnane induktsiooniprobleemiga. Mõlemad on antud juhtumite hulgalt laiemale hulgale ülemineku probleemi aspektid. Samamoodi on oluline, millal, kuidas ja miks on see üleminek või laiendamine legitiimne.

Võimalik hääbub, minnes üle teiseks, väga keeruliseks probleemiks, mis on juba ammu une viinud. Lohutav on teada, et vähemalt võimalik ei kummita.

III Uus induktsioonimõistatus[muuda | muuda lähteteksti]

1. Vana probleem[muuda | muuda lähteteksti]

Induktsiooni probleemiga on asjad halvasti. Vana induktsiooniprobleem on lahendatud või hajutatud, kuid ilmnenud on uued probleemid, millest pole veel päriselt aru saadud.

David Hume juhtis tähelepanu sellele, et otsustused tuleviku ja mitteteadaolevate juhtumite kohta ei ole aruanded kogemusest ega järeldu loogiliselt sellest, mistõttu tekib nende kehtivuse probleem. Ennustused käivad selle kohta, mida pole veel vaadeldud. See, mis on juhtunud, ei sea loogilisi piiranguid sellele, mis hakkab juhtuma. Hume väitis, et tõsiasjade vahel pole paratamatuid seoseid. See väide on kõikidele rünnakutele vastu pidanud. Goodman kaldub nõustuma ning ka küsima, kas paratamatuid seoseid üldse olemas on.

Hume'i vastus küsimusele, kuidas ennustused on seotud minevikusündmustega, on värskendavalt mittekosmiline. Kui üht laadi sündmus järgneb kogemuses sageli teist laadi sündmusele, moodustub harjumus, mis juhib taas esimest laadi sündmust kohanud vaimu teist laadi sündmuse ideeni. Valitud ennustus on see, mis on kooskõlas varasema korrapäraga, sest korrapära on tekitanud harjumuse. Kriitikud ütlevad, et Hume seletus käib parimal juhul ennustuste allika kohta, mitte nende õiguspärasuse kohta. Tõeline küsimus pole mitte see, miks ennustus tehakse, vaid kuidas ennustust saab õigustada. Väidetakse, et Hume ei võtnud oma lahendust kuigi tõsiselt ning pidas ennustuste õiguspärasuse probleemi mittelahendatuks ja võib-olla üldse lahendamatuks. Nii on hakatud rääkima Hume'i probleemist, just nagu ta oleks selle esitanud vastuseta küsimusena. Goodman seda ei usu. Ta leiab, et Hume sai kesksest küsimusest aru ning pidas oma vastust enam-vähem rahuldavaks. Ta peab Hume'i vastust mõistlikuks ja asjakohaseks, kuigi mitte täiesti rahuldavaks. Ta protestib valdava arusaama vastu, et induktsiooni õigustamise probleemi, kui see on nii teravalt lahutatud induktsiooni asetleidmise kirjeldamise probleemist, võib õigusega nimetada Hume'i probleemiks.

Goodmani meelest on induktsiooni õigustamise probleemi üle palju asjatult vaieldud. Tavaliselt öeldakse, et kuidagi peab induktsiooni olema võimalik üldistada, nii et meil on tarvis üldist looduse ühetaolisuse printsiipi, ning hakkab siis uurima, kuidas seda printsiipi õigustada. Nüüd ta väsib ning ütleb, et seda printsiipi tuleb lihtsalt eeldada, või hakkab mingit peent õigustust leiutama. Ent see leiutis rahuldab harva kedagi teist. Ja lihtsalt eeldamine on veider ja kallis hind õigustamise eest, sest eeldus vajab veel rohkem õigustust kui ennustused ise.

2. Vana probleemi hajutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud kriitikud on kahtlustanud, et selle probleemiga on midagi valesti. Milles see õigustus peaks seisnema? Kui küsimus on selles, kust me teame, et teatud ennustused osutuvad õigeks, siis vastus on, et me ei teagi. Kui küsimus on selles, kuidas tõeseid ja vääri ennustusi ette eristada, siis ei otsita mitte filosoofilist selgitust, vaid ettenägemist. Ei aita ka see, kui öelda, et me tahame näidata, et või miks teatud ennustused on tõenäolised. Kui jutt on sellest, kuidas ennustus on seotud tulevaste täringuvisete sagedusjaotustega, siis seda me ei tea. Kui aga tõenäolisel ennustusel pole järgnevalt juhtuvaga mingit pistmist, siis jääb küsimus, mis mõttes ta on paremini õigustatud kui ebatõenäoline ennustus. Tõeline probleem ei saa seisneda kättesaamatu teadmise hankimises ega sellise teadmise seletamises, mida meil ei olegi. Kuidas me õigustame deduktsiooni? Näidates, et see vastab deduktiivse järeldamise üldistele reeglitele. Kui vastab, siis arutlus on õigustatud ehk kehtiv, isegi kui järeldus on väär. Kui arutlus rikub mõnd reeglit, on ta kehtetu, isegi kui järeldus on tõene. Deduktiivse järelduse õigustamine ei nõua seega nende faktide teadmist, mille kohta ta käib. Kui on näidatud, et deduktiivne arutlus vastab loogilise järeldamise reeglitele, siis tavaliselt peame seda õigustatuks, küsimata, mis neid reegleid õigustab. Analoogselt on induktiivse järeldamise õigustamise põhiülesanne näidata, et see vastab induktiivse järeldamise reeglitele. See teeb asja palju selgemaks.

Tõsi küll, ka reegleid endid tuleb kuidagi õigustada. Deduktsiooni kehtivus nõuab vastavust kehtivatele reeglitele, mitte ükskõik millistele. Kuidas reeglite kehtivust kindlaks teha? Mõnede filosoofide järgi on need reeglid enesestmõistetav aksioom, teised püüavad näidata, et need põhinevad inimvaimu loomusel. Goodman aga leiab, et deduktiivse järeldamise printsiipe õigustab nende vastavus omaksvõetud deduktiivsele praktikale. Nende kehtivus tugineb kooskõlale konkreetsete deduktiivsete tuletuskäikudega, mida me tegelikult teeme ja heaks kiidame. Üldisi reegleid õigustab nende vastavus kehtivatele tuletuskäikudele. Reeglit parandatakse, kui ta toob endaga kaasa tuletuskäike, mida me ei soovi omaks võtta; tuletuskäik lükatakse tagasi, kui ta rikub reeglit, mida me ei soovi parandada. See on vooruslik ring. Õigustamine seisneb reeglite ja aktsepteeritud järelduste omavahelises kohandamises.

Sama käib ka induktsiooni kohta. Ka induktiivset järeldamist õigustab vastavus üldistele reeglitele ning üldisi reegleid vastavus aktsepteeritud üldistele järeldamistele. Nüüd me ei nõua enam tagatisi sellele, mida meil pole, ega otsi võtit teadmise juurde, mida pole võimalik hankida. Range vahetegemine induktsiooni õigustamise ja tavalise induktsioonipraktika kirjeldamise vahel moonutab probleemi. Tegeldes sellega, kuidas aktsepteeritud induktiivseid otsustusi tavaliselt tehakse, tegeleski Hume induktsiooni kehtivuse küsimusega. Hume'i jaoks seisneski ennustuste kehtivus selles, et see pärineb harjumusest ja kehastab seega mineviku korrapära. Hume'i vastus oli ebatäielik ja võib-olla mitte täiesti õige, kuid see ei läinud märgist mööda. Induktsiooniprobleem ei ole mitte tõestamise probleem, vaid probleem, kuidas määratleda kehtivate ja mittekehtivate ennustuste erinevust.

Induktiivse järeldamise kohta ei ole niisuguseid täpseid ja tunnustatud reegleid nagu deduktiivse järeldamise kohta. Traktaadid tõenäosusest jätavad tavaliselt teatud fundamentaalsed küsimused puutumata. Alles hiljuti on hakatud süstemaatiliselt töötama "kinnitusteooria konstruktiivse ülesande" kallal.

3. Kinnitusteooria konstruktiivne ülesanne[muuda | muuda lähteteksti]

Kehtivate ja kehtetute induktiivsete järeldamiste vahelist erinevust defineerivate reeglite formuleerimine on suuresti nagu ülesanne defineerida mingi termin, millel on väljakujunenud tarvitus. Püüame koostada juba arusaadud sõnadest väljendi, mis rakendub tuntud objektidele, mida standardtarvitus nimetab (näiteks) puuks, ega rakendu objektidele, mida standardtarvitus puuks ei nimeta. Ettepanek, mis emba-kumba tingimust ilmselt rikub, jäetakse kõrvale; definitsioon, mis mõlemad testid läbi teeb, võidakse omaks võtta ning seda võidakse kasutada, et otsustada juhtumeid, mida tegelik tarvitus ei ole otsustanud. Tarvitus kujundab definitsiooni, definitsioon suunab tarvitust.

See kohandumine on küll keerulisem. Mõnikord lubatakse mugavuse või teoreetilise kasu huvides meelega definitsioonil tavatarvitusega vastuollu minna, näiteks arvatakse vaalad kalade hulgast välja. Samamoodi võime otsustada, et mõned järeldamised, mida tavaliselt peetakse kehtivaks, ei ole kehtivad, või ümberpöördult. Definitsioon võib tavatarvitust muuta või laiendada. (The Structure of Appearance.) Carl Hempel ("A Purely Syntactical Definition of Confirmation", "Studies in the Logic of Confirmation") on tegelnud kinnituse või kehtiva induktsiooni defineerimisega. Nii nagu deduktiivne loogika tegeleb põhiliselt väidetevahelise järeldumissuhtega, mis on sõltumatu nende väidete tõesusest või väärusest, tegeleb Hempeli induktiivne loogika põhiliselt väidetevahelise kinnitussuhtega. Probleem on defineerida väidetevaheline suhe, mis on väidete vahel siis ja ainult siis, kui saab öelda, et esimene neist kinnitab teist mingil astmel.

Kas mitte induktsioon ei tööta täpselt vastupidi deduktsioonile? Mõned tõendväited, mis toetavad induktiivselt mõnd üldist hüpoteesi, on selle järeldused. Kas ehk kinnitamisseos sisaldab järeldamisseose pöördseost, nii et deduktsiooniseadused ümberpööratud kujul oleks induktsiooniseaduste seas? Vaatame, kuhu see viib. Eeldame, et see, mis kinnitab antud väidet, kinnitab ka kõike, mis sellest väitest järeldub. (Goodman ei väida, et see on möödapääsmatu nõue kinnituse definitsioonile. Et tervemõistuslikud eeldused koos võetuna viivad kiiresti absurdini, siis mõnedest tuleb loobuda. Eri teoreetikud otsustavad erinevalt, millistest loobuda. Neil erinevustel pole siin tähtsust.) See eeldus koos ettepandud printsiibiga viib tulemuseni, et kõik väited kinnitavad üksteist. Tõepoolest, väide järeldub oma konjunktsioonist mis tahes teise väitega, järelikult kinnitab seda konjunktsiooni. Konjunktsioonist aga järeldub ka too teine väide. Nii et iga väide kinnitab mis tahes väidet. Asi on selles, et mitte kõik üldise hüpoteesi järeldused ei kinnita seda. Heterogeensete väidete konjunktsiooni toetab küll iga väide nendest. (Iga väidet "toetavad" kõik selle üksikjuhud, kuid (otsene faktiline) toetus on ainult üks tegur kinnituses. Seda on uurinud John G. Kemeny ja Paul Oppenheim ("Degree of Factual Support"). Goodmanit huvitavad siin põhiliselt teatud teised tegurid.) Ent seda laadi toetus ei ole kinnitus, sest ühe komponendi kindlakstegemine ei suurenda tervikväite usaldusväärsust niisugusel viisil, et see antaks edasi teistele komponentväidetele. Hüpoteesi kinnitamine leiab aset üksnes siis, kui antud üksikjuht suurendab hüpoteesi usaldusväärsust sel kombel, et see kandub üle teistele üksikjuhtumitele. Hüpoteesi heakskiitmine käib õigupoolest juhuslikult kaasas ennustamisega – uute juhtude üle otsustamisega vanade põhjal.

Hempel märgib, et hüpoteesi kinnitab tõeliselt ainult väide, mis on selle üksikjuht selles mõttes, et sellest ei järeldu mitte hüpotees ise, vaid selle relativisatsioon ehk ahend selles väites mainitud entiteetide klassile. Selle üldisuskvantorite ja olemasolukvantorite piirkonda ahendatakse selle klassi elementidele. Seda, mida hüpotees ütleb kõigi asjade kohta, ütleb tõendväide ühe asja (või ühe asjade enniku) kohta. See katab selle, et ühe vasetüki elektrijuhtivus kinnitab vase elektrijuhtivust, ning välistab selle, et heterogeense konjunktsiooni iga komponent kinnitab seda konjunktsiooni. Nii saame lahti järeldusest, et iga väide kinnitab iga väidet.

On uusi raskusi, sealhulgas ronga paradoks. Väide, et see paberileht ei ole must ega ronk, kinnitab hüpoteesi, et mittemustad asjad on mitterongad. Kuid see hüpotees on loogiliselt samaväärne hüpoteesiga, et kõik rongad on mustad. Tuleb välja, et see, et antud objekt ei ole must ega ronk, kinnitab hüpoteesi, et kõik rongad on mustad. Asi on selles, et vaikimisi ja lubamatult viidatakse tõenditele, mida näites ei väideta. Väide, et antud objekt ei ole must ega ronk, kinnitab omaette võetuna nii hüpoteesi, et kõik mitterongad on mittemustad, kui ka hüpoteesi, et kõik mittemustad on mitterongad. Esimest hüpoteesi me kaldume ignoreerima, sest me teame teiste tõendite põhjal, et see on väär. Aga meil tuleb eeldada, et selliseid tõendeid ei ole. Siis saab kinnituse ka veel tugevam hüpotees, et miski ei ole ei must ega ronk. Siis pole enam ime, et niisugustel kunstlikel tingimustel saab kinnituse ka hüpotees, et kõik rongad on mustad. Ja sama hästi on kinnitatud ka hüpotees, et ükski ronk ei ole must. (Israel Scheffer, Anatomy of Inquiry.)

Meie definitsioon eksib ka selles, et ta ei sunni arvesse võtma kõiki väidetud tõendeid. Loomulik on mõelda, et kui kaks ühitatavat tõendiväidet kinnitavad kahte hüpoteesi, siis nende väidete konjunktsioon peaks kinnitama hüpoteeside konjunktsiooni. Oletame, et meie tõendid koosnevad väitest, et üks teatud asi on must, ja väitest, et üks teine asi ei ole must. Siis meie definitsiooni järgi esimene väide kinnitab seda, et kõik asjad on mustad, ja teine seda, et kõik asjad on mittemustad. Nende tõendväidete konjunktsioon kinnitab siis seda, et kõik asjad on nii mustad kui ka mittemustad. See anomaalia nõuab meie definitsiooni drastilist muutmist. Antud tõendid ei kinnita mitte seda, milleni me jõuame eraldi tõendeid üldistades, vaid seda, milleni me jõuame üldistades väidetud tõendite kogumit. Parandatud definitsiooni põhiidee on see, et teatud klauslitega on see, mida väidetakse kitsa tõendväidete universumi kohta, kinnitatakse kogu diskursusuniversumi kohta. Ülaltoodud vastunäitest saame nüüd jagu. Sõnastust tuleb küll täpsustada, sest mõnesid väiteid, mis on tõendiuniversumi kohta tõesed, näiteks et on olemas ainult üks must asi, ei kinnitata kogu universumi kohta. Hempeli süsteem võtab neid asju arvesse.

Keegi ei arva, nagu kinnitusteooria oleks lõpule viidud. Kirjeldatud sammud näitavad, kuidas asjad edenevad, kui õigustamisprobleem asendatakse defineerimisprobleemiga. Päevavalgele tulevad ja vastuse saavad tähtsad küsimused, mis on märkamata jäänud. Tekib lootus, et järelejäänud küsimused leiavad aja jooksul sarnase lahenduse. Ent tulemas on uus tõsine häda.

4. Uus induktsioonimõistatus[muuda | muuda lähteteksti]

See, kas üksikjuht kinnitab hüpoteesi, oleneb peale hüpoteesi süntaktilise kuju olulisel määral selle teistest tunnusjoontest. See, et antud vasetükk juhib elektrit, kinnitab hüpoteesi, et igasugune vask juhib elektrit; see hüpotees on seadusesarnane väide. See, et antud mees, kes praegu siin toas on, on kolmas poeg, ei kinnita hüpoteesi, et kõik siin toas olevad mehed on kolmandad pojad; see hüpotees on juhuslik üldisus. Ainult seadusesarnast väidet saab üksikjuht kinnitada sõltumata selle tõestusest või väärusest või tähtsusest; juhuslikku väidet ei saa. Niisiis tuleb otsida, kuidas eristada seadusesarnaseid väiteid juhuslikest.

Niikaua kuni tundub, et tuleb lihtsalt leida viis, kuidas välistada üksikud veidrad ja soovimatud juhtumid, mida meie kinnituse definitsioon sisse laseb, võib tunduda, et suurt probleemi ei ole. On täiesti mõistetav, et definitsioonis leidub väikseid vigu, mis tuleb kannatlikult kõrvaldada. Aga mõned edasised näited näitavad, et raskus on palju tõsisem.

Oletame, et kõik smaragdid, mida on vaadeldud enne teatud aega t on rohelised. Siis ajal t kinnitavad meie vaatlused hüpoteesi, et kõik smaragdid on rohelised; ja see on vastavuses meie kinnituse hüpoteesiga. Goodman toob nüüd sisse predikaadi "ronine" (grue), mis rakendub kõigile asjadele, mida on vaadeldud enne hetke t, parajasti siis, kui need on rohelised, ja teistele asjadele parajasti siis, kui need on sinised. Siis ajal t on kõik senised vaatlused kinnitanud hüpoteesi, et kõik smaragdid on ronised. Seega on samade vaatlustega ühtviisi kinnitatud nii hüpotees, et kõik edaspidi vaadeldavad smaragdid on rohelised, kui ka hüpotees, et kõik edaspidi vaadeldavad smaragdid on ronised, seega sinised. Me teame küll väga hästi, milline neist ühitamatutest ennustustest on tegelikult kinnitatud, aga meie praeguse definitsiooni järgi on mõlemad ühevõrra hästi kinnitatud. Pruugib meil ainult leida sobiv predikaat, ja me saame samade vaatluste põhjal ennustada teiste smaragdide, ja üldse ükskõik mille kohta, mida iganes. (Näiteks seda, et kõik hiljem vaadeldavad roosid on sinised. Olgu "smaroos" predikaat, mis rakendub parajasti enne aega t vaadeldud smaragdidele ja hiljem vaadeldud roosidele. See, et kõik seni vaadeldud smaroosid on ronised, kinnitab hüpoteesi, et kõik smaroosid on ronised, seega kõik hiljem vaadeldavad roosid on sinised.) Ainult seadusesarnaste hüpoteeside alla subsumeeritud ennustused on tõeliselt kinnitatud, kuid meil ei ole veel kriteeriumi, mille abil seadusesarnasust kindlaks teha. Nüüd näeme, et ilma seadusesarnasuse kriteeriumita ei piirdu raskused meie definitsiooniga üksikute soovimatute juhtudega, vaid on täiesti kasutu, ses ta ei välista peaaegu mitte midagi. Jõuame jälle selleni, et kõik kinnitab kõike. Kui me sellest raskusest üle ei saa, pole meil oma definitsiooniga midagi peale hakata.

Seda raskust sageli pisendatakse, sest tundub, nagu oleks sellega lihtne toime tulla. Näiteks arvatakse mõnikord, et see sarnaneb ronga paradoksiga: me kasutame vaikimisi ja lubamatult infot, mida väidetud tõendites pole. Näiteks infot, et ühe materjali eri proovid on tavaliselt elektrijuhtivuse poolest ühesugused, ja infot, et eri mehed auditooriumis ei ole tavaliselt vanemate vendade arvu poolest ühesugused. On küll tõsi, et säärast infot on salamisi sisse toodud, kuid see ei lahenda asja nagu ronga paradoksi puhul. Seal oli asi selles, et kui kogu info välja tuua, siis meie definitsioon võtab kohe arvesse selle mõju kinnitusele. Kui aga nendes teistes näidetes salamisi sisse toodud info välja tuua, siis see meie definitsiooni järgi kinnitust ei mõjuta. Et meie definitsioon on tundetu selliste tõendite mõju suhtes kinnitusele, siis ei saa juhuslikest hüpoteesidest tingitud raskust olematuks seletada viitega sellele, et infot on salamisi sisse toodud.

Paljutõotavam on püüda seletada asja nende tõendite mõju kaudu mitte otseselt kõnealusele hüpoteesile, kaudselt teiste hüpoteeside kaudu, mida need tõendid vastavalt meie definitsioonile kinnitavad. Meie info teiste materjalide kohta kinnitab meie definitsiooni järgi selliseid hüpoteese nagu: kõik rauatükid juhivad elektrit, ükski kummitükk ei juhi elektrit jne; ja need hüpoteesid annavad hüpoteesile, et kõik vasetükid juhivad elektrit, (ja ka hüpoteesile, et ükski vasetükk ei juhi elektrit) seadusesarnasuse, st alluvuse kinnitamisele otseste positiivsete üksikjuhtudega, kui neid leitakse. Teiselt poolt, meie info teiste loengupublikute kohta kõigutab paljusid hüpoteese, mille järgi kõik mehed mingis publikus on kolmandad pojad või et ükski ei ole. Ja see võtab igasuguse seadusesarnasuse hüpoteesilt, et kõik mehed selles auditooriumis on kolmandad pojad (või et ükski ei ole). Siis tuleb muidugi täpsustada, missugustel asjaoludel on hüpoteeside vahel niisugune seos.

Niisiis tuleb määratleda asjakohane hüpoteeside sarnasuse kriteerium. Tõendid hüpoteesi kasuks, et raud juhib elektrit, suurendavad selle hüpoteesi seadusesarnasust, et tsirkoonium juhib elektrit, kuid neil pole sellist mõju hüpoteesile, et kõik asjad minu laual juhivad elektrit. Milles on erinevus? Esimesed kaks hüpoteesi mahuvad laiema hüpoteesi H alla: iga samast materjalist asjade klass on elektrijuhtivuse poolest ühetaoline. Esimene ja kolmas mahuvad ainult mõne sellise hüpoteesi K alla: iga niisuguste asjade klass, mis on kas samast materjalist või on kõik ühe laua peal, on elektrijuhtivuse poolest ühetaoline. Tähtis erinevus on see, et tõendid väite kasuks, mis ütleb, et ühel klassidest, mida katab H, on teatud omadus, suurendavad iga niisuguse väite usaldusväärsust, mis ütleb, et mõnel teisel niisugusel klassil on see omadus; K puhul aga midagi niisugust ei ole. Aga see tähendab lihtsalt, et H on seadusesarnane ja K mitte. Tekib jälle probleem, kuidas seadusesarnastel ja juhuslikel hüpoteesidel vahet teha.

Kõige populaarsem strateegia lähtub sellest, et paistab, et juhuslikud hüpoteesid sisaldavad tavaliselt ruumilisi või ajalisi piiranguid või osutamist konkreetsele indiviidile. Väga sageli arvatakse, et täielik üldisus on seadusesarnasuse piisav tingimus, kuid seda täielikku üldisust ei ole kerge defineerida. Ilmselt ei piisa sellest, kui hüpotees ei räägi konkreetsest asjast või kohast. Hüpotees, et kõik smaragdid on ronised, seda ei tee. Ja seal, kus mõnda konkreetset asja mainitakse, võib selle asja asemele panna mõne predikaadi, mis rakendub ainult sellele asjale. Võidakse arvata, et tuleb ka välistada kõik hüpoteesid, mis on samaväärsed hüpoteesidega, mis ei maini konkreetseid asju. Aga kui välistada ainult hüpoteesid, mille kõik ekvivalendid mainivad asju, siis pole midagi välistada. Ja kui välistada kõik hüpoteesid, mille mõni ekvivalent mainib mingit asja, siis ei ole midagi välistatud, sest isegi hüpoteesil "Igasugune rohi on roheline" on ekvivalent "Igasugune rohi Londonis või mujal on roheline."

Edasi on proovitud välistada teatud laadi predikaadid. Ettepaneku järgi on süntaktiliselt üldine hüpotees seadusesarnane, kui ta on "puhtkvalitatiivne" ehk "mittepositsiooniline" (Goodman, "A Query of Confirmation"; Rudolf Carnap, "On the Application of Inductive Logic"; Goodman, "On Infirmities of Confirmation Theory"; Carnap, "Reply to Nelson Goodman"). See ei anna midagi, kui puhtkvalitatiivse predikaadi all mõistetakse predikaati, mis on samaväärne mingi väljendiga, mis konkreetseid indiviide ei maini, või pole samaväärne ühegi väljendiga, mis mõnda mainib, sest siis tekivad jälle vanad raskused. Paistab, et väidetakse hoopis, et vähemalt piisavalt lihtsa predikaadi puhul saab selle tähenduse otsese uurimise teel kindlaks teha, kas ta on puhtkvalitatiivne. Goodmanile tundub, et see on väär, isegi kui jätta kõrvale predikaadi tähenduse mõiste ebaselgus. Ta ei oska öelda, kas mingi predikaat on kvalitatiivne või positsiooniline, kui just mitte tekitada vigast ringi, küsides, kas predikaat "käitub hästi", st kas seda kasutavad lihtsad süntaktiliselt üldised hüpoteesid on seadusesarnased. Väidetakse vastu, et on selge, et "roheline" ja "sinine" on puhtkvalitatiivsed predikaadid, "ronine" ja "siheline" ('on vaadeldud enne aega t ja on sinine või pole vaadeldud enne aega t ja on roheline') aga mitte, sest viimase kahe tähendus sisaldab viidet konkreetsele ajahetkele. Goodman nõustub, et esimesed kaks käituvad hästi ja teised kaks käituvad halvasti. Kuid ta ei nõustu argumendiga selle kasuks, et esimesed on puhtkvalitatiivsed, teised mitte. "Sinist" ja "rohelist" saab selgitada "ronise" ja "sihelise" ning ajalise termini kaudu, näiteks "roheline" rakendub smaragdidele, mida on vaadeldud enne aega t, parajasti siis, kui need on ronised, ja teistele smaragdidele parajasti siis, kui need on sihelised. Nii et kvalitatiivsus on suhteline ja ainult selle abil predikaate kaheks jaotada ei saa.

Võidakse küsida, milleks muretseda selliste eksootiliste predikaatide nagu "ronine" pärast või üldse juhuslike hüpoteeside pärast, sest vaevalt neid ennustamiseks kasutatakse. Võib-olla piisab sellest, kui meie definitsioon töötab tavaliste hüpoteeside jaoks? Selles mõttes küll, et meil polegi igapäevaelus ega teaduses tarvis definitsiooni, induktsiooniteooriat ega tunnetusfilosoofiat. Aga kui me otsime teooriat, siis me ei saa anomaaliatest mööda vaadata, viidates sellele, et praktikas on need välditavad. Kuigi vaadeldud veidrad juhtumid on praktikas haruldased, näitavad need haiguse sümptomeid.

Mis eristab seadusesarnaseid ehk kinnitatavaid hüpoteese juhuslikest ehk mittekinnitatavatest hüpoteesidest? Ei ole vastust ega paljutõotavat ideed. See on peamine raskus rahuldava kinnitusteooria väljatöötamisel. Seda probleemi nimetab Goodman uueks induktsioonimõistatuseks.

5. Läbiv projektsiooniprobleem[muuda | muuda lähteteksti]

Induktsiooni õigustamise probleem on asendatud kinnituse defineerimise probleemiga, ning jäänud on kinnitatavate ja mittekinnitatavate hüpoteeside eristamise probleem. Algne induktsiooniga seotud raskus tulenes äratundmisest, et ükskõik millele võib järgneda ükskõik mis. Püüdes kinnitust defineerida järeldumisseose pöördseose kaudu, jõudsime sarnase raskuseni, et selle definitsiooni kohaselt kinnitab iga väide mis tahes väidet. Pärast definitsiooni drastilist muutmist jõudsime ikka sama raskuseni. Kehtivaid ja kehtetuid induktiivseid järeldamisi niiviisi eristada ei saa.

Hume'i teooria ebaadekvaatsus ei seisne mitte selles, et see on kirjeldav, vaid selles, et tema kirjeldus ei ole täpne. Tal jääb kahe silma vahele, et mitte iga korrapära ei tekita harjumusi ning mitte kõikidel korrapäradel põhinevad ennustused ei ole kehtivad. Korrapära rohelisuses kinnitab ennustust edasiste juhtude kohta, korrapära ronisuses aga mitte. Oluline on öelda, millistel korrapäradel põhinevad ennustused kehtivad.

Praeguses kinnitusteoorias on meil definitsioon, mis on adekvaatne teatud juhtudel, mida seni saab iseloomustada ainult neid, mille puhul see definitsioon on adekvaatne. Teooria töötab siis, kui ta töötab.

Öeldu kehtib ka üldisema projektsiooniteooria kohta. Terve kobara probleeme dispositsioonide ja võimalikkuse kohta saab taandada sellele projektsiooniprobleemile. Uus induktsioonimõistatus on laiemalt projitseeritavate ja mitteprojitseeritavate hüpoteeside eristamise probleem.

Goodman jõuab järeldusele, et seadusesarnaseid ehk projitseeritavaid hüpoteese ei saa eristada puhtsüntaktiliselt ega isegi selle järgi, et need on kuidagi tähenduse poolest puhtalt üldised. Ainuke lootus on probleem uuesti läbi vaadata ja otsida uut vaatenurka.

IV Projektsiooniteooria väljavaated[muuda | muuda lähteteksti]

1. Uus vaade probleemile[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnituse probleem ehk kehtiva projektsiooni probleem seisneb selles, et defineerida teatud suhe tõend- ehk baasjuhtude ning hüpoteeside, ennustuste või projektsioonide vahel. Et hoolimata pingutustest pole lahendust leitud, siis võib küsida, kas me ikka veel mõistame selle ülesande olemust valesti. Goodmani arvates see nii ongi: oleme hakanud pidama nõutava tulemuse sõnastust selle tulemuse saamiseks lubatud vahendite liiga kitsendatud sõnastuseks. Me tahame ju täpset ja üldist viisi, kuidas öelda, milliseid hüpoteese antud tõendid kinnitavad või milliseid ennustusi saab nende põhjal kehtivalt teha. Nii et iga konkreetne juhtum puudutab tõendite seost hüpoteesiga. Kuid see ei tähenda, nagu meil ei oleks selle seose kindlakstegemiseks muud materjali peale tõendite ja hüpoteeside. Kuigi kinnitamine on tõendite ja hüpoteeside vaheline suhe, ei tähenda see, et selle seose definitsioon ei tohi viidata millelegi muule peale nende tõendite ja hüpoteeside. Kui me hakkame kindlaks tegema, kas antud projektsioon antud baasist on kehtiv, on meil palju muid asjassepuutuvaid teadmisi ja me kasutame neid. Jutt ei ole mitte täiendavatest tõendiväidetest, vaid teadmistest tegelikult tehtud varasemate ennustuste ja nende tulemuste kohta. See, kas need ennustused, olgu siis õnnestunud või ebaõnnestunud, olid kehtivad, jääb küsimärgi alla; kuid see, et neid on tehtud, ja see, missugune oli tulemus, on õiguspäraselt kasutadaolev teave.

Selle teabe õige kasutamine nõuab muidugi hoolikust. Kindlasti ei saa nõustuda naiivse arvamusega, et induktsiooni teevad kehtivaks lihtsalt selle varasemad õnnestumised. Sageli väidetakse, et probleemi lahendamiseks tuleb lihtsalt tunnistada, et tuleviku ennustamist hüpoteesi varasemate üksikjuhtude põhjal õigustab see, et varasemad ennustused selle hüpoteesi järgi on õnnestunud. Kriitikud märgivad, et kõik küsimused varasemate juhtumite põhjal tulevaste juhtumite ennustamise kehtivuse kohta tõstatavad ka küsimuse varasemate õnnestumiste põhjal tulevaste õnnestumiste ennustamise kehtivuse kohta. Kuid see, et õiguspäraselt kasutadaolevat teavet on ebakohaselt kasutatud, ei tohiks panna meid sellest teabest loobuma. Praeguses täbaras olukorras ei saa me endale lubada jätta end ilma mis tahes ausatest vahenditest, millest võib ehk abi olla.

Goodmani arvates tuleb seetõttu tunnistada, et meie ülesanne on defineerida tõendite ja hüpoteesi vaheline kinnituse või kehtiva projektsiooni seos kõige selle kaudu, mis ei tekita vigast ringi, vastab muudele nõuetele, mida me esitame vastuvõetavate seletusele, ja millest on mõistlik arvata, et see on käepärast, kui tekib induktiivse kehtivuse küsimus. Siia kuuluvad muu hulgas mõned teadmised varasemate ennustuste ning nende õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kohta. Goodman arvab, et väga harva, kui üldse, on keegi tahtnud otseselt keelata nende teadmiste kasutamist meie probleemiga tegelemisel. Lihtsalt pikaajaline harjumus pidada neid teadmisi asjassepuutumatuteks on pannud meid neid peaaegu täielikult ignoreerima. Goodman soovitab võtta asja nii, et meil on kaasas teadmiste või aktsepteeritud väidete pagas, mida tohib lahenduse leidmisel kasutada.

Nüüd näeb probleem teistmoodi välja. Kehtiv projektsioon või projitseeritavus tuleb defineerida tegelike projektsioonide põhjal. See on tüüpiline dispositsioonide probleem. Antud on nähaolev predikaat "projitseeritud" ja teatud muu teave, defineerida tuleb dispositsioonipredikaat "projitseeritav". Nagu nägime, taandub see predikaadi "projitseeritud" projitseerimise probleemile. See võib alguses hirmutada, sest tundub, nagu ei saaks projektsiooniprobleemiga enne tegelda, kui see on juba lahendatud – nagu tuleks selleks, et predikaati "projitseeritud" kehtivalt projitseerida, kõigepealt defineerida kehtiv projektsioon. Kuid asi pole tegelikult nii hull. Meie lõppeesmärk on kehtiv projektsioon ehk projitseeritavus täielikult ära defineerida. Kuid seda võib vaadelda ka konkreetse projitseeritavuse probleemina: konkreetse predikaadi "projitseeritud" projitseerimise probleemina ehk konkreetse dispositsioonipredikaadi "projitseeritav" defineerimise probleemina. Nagu juba märgitud, pole põhjust, miks me ei võiks püüda lahendada konkreetset dispositsiooniprobleemi, enne kui üldine probleem on lahendatud. Ja predikaadi "projitseeritav" defineerimise probleemi puhul on panused kõrged, sest kui meil õnnestub see lahendada, siis me lahendame sellega üldise probleemi. Üldine dispositsioonide probleem ongi õigupoolest taandatud konkreetse predikaadi "projitseeritud" projitseerimise probleemile.

Piltlikult öeldes arvas Hume, et korrapärad, mida vaim täheldab, panevad teda liikuma, nii et ta teeb ennustusi kooskõlas nende korrapäradega. Nüüd jäi talle probleem teha vahet seaduspärasustel, mis panevad ennustusi tegema, ja nendel, mis ei pane. Goodman aga arvab, et vaim liigub juba algusest peale, teeb spontaanseid ennustusi paljudes suundades ning tasapisi õgvendab oma ennustamisprotsesse ja suunab neid õigesse sängi. Ta ei küsi mitte seda, kuidas ennustusi tegema hakatakse, vaid seda, kuidas need jagatakse kehtivateks ja kehtetuteks.

2. Tegelikud projektsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnituse või tõese projektsiooni probleem seisneb väidete või alus juhtumite ning hüpoteeside omavahelise suhte defineerimises. On vaja üldist aga samas täpset viisi, mille põhjal öelda, et hüpotees, mis tahes antavate tõenditega, kehtib. Kuigi probleem seisneb väidete ja hüpoteeside omavahelise suhte defineerimises, siis lahenduse defineerimine ei pea sõltuma ainult neist kahest aspektist. Oluliseks informatsiooniks on veel eelmised, juba tehtud projektsioonid ja nende tulemused, olenemata sellest, kas need tulemused olid tõesed või mitte. Varem ei ole neid eelteadmisi antud probleemi lahendamisel rakendatud. Seega ei peitu uus lahendus mitte projektsiooniteooria probleemi ümbersõnastamises vaid pigem selle ümberorienteerumises: lahendusele ei läheneta mitte tühjade kätega vaid juba mingite eelteadmistega eelmistest tulemustest. Sellise väikese vaatevinkli muudatusega võib probleemi lahendust seletada kui projektsiooni või ennustatavuse defineerimist läbi olemasolevate projektsioonide. See võib tunduda lahendamatu olukord: võtta juba olemasolev predikaat „projitseeritud“ ning teatud muu informatsioon, et selle põhjal defineerida predikaat „projitseeritav“. Samas on see „projitseeritav“ predikaat seletatav jällegi „projitseeritud“ predikaadiga. Sellele probleemile võib läheneda kaugemalt ehk esmalt ära lahendada spetsiifiline probleem. Kui me lahendame probleemi predikaadiga „projitseeritav“ siis võib olla, et leiame ka lahenduse suuremale küsimusele, mis eelneva seletuse järgi on taandunud küsimusele, kuidas seletada predikaati „projitseeritav“ läbi predikaadi „projitseeritud“.

Läbi Hume maailmapildi võiks sama küsimust seletada järgmiselt:

Inimese meel hakkab tegema ennustusi vastavalt regulaarsetele kogemustele. Selline lähenemine jättis õhku küsimuse, et kuidas mõned regulaarsed kogemused lükkavad inimeste meeltes käima ennustamise protsessi ja teised kogemused mitte.

Goodman näeb aga inimese meelt olevas pidevas liikumises, mis genereerib pidevalt spontaanseid ennustusi, parandab neid järk-järgult ja suunab õigetesse kohtadesse. Seega on küsimus mitte selles, et milline kogemus lükkab käima ennustamise protsessi vaid selles, kuidas olemasolevaid ennustusi liigendada tõesteks ja mitte tõesteks.