Noam Chomsky

Allikas: Vikipeedia
Noam Chomsky 2004. aastal

Avram Noam Chomsky (sündis 7. detsembril 1928) on USA keeleteadlane, filosoof, kognitiivteadlane, loogik, poliitikakommentaator ja aktivist. Chomskyt on kirjeldatud kui "kaasaegse lingvistika isa",[1] samuti on tal oluline koht analüütilises filosoofias.[2] Ta on lingvistika emeriitprofessor Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT).

Chomsky on kirjutanud üle saja raamatu ja ta on üks tsiteeritumaid humanitaarteadlasi.[3] Ta on andnud suure panuse teoreetilisse lingvistikasse oma tööga generatiivse grammatika alal. Tema töö on mõjutanud tehisintellekti uuringuid, kognitiivteadusi, arvutiteadust, loogikat, matemaatikat, muusikateooriat, politoloogiat, programmeerimiskeelte teooriat ja psühholoogiat.

Lisaks oma mõjukatele keeleteadusealastele töödele on Chomsky laialt tuntud poliitilise aktivistina ja USA välispoliitika ühe häälekaima riigisisese kriitikuna. Ta on ennast määratlenud kui libertaarne sotsialist ning anarhosündikalismi pooldaja.

Ta elab Lexingtonis, Massachusettsis ja reisib tihti, et esineda lingvistika- ja poliitikaalaste loengutega.

Lapsepõlv 1928-1945[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chomsky sündis keskklassi Aškenazi juudi perre Philadelphias. Chomsky isa töötas religioosse juudi kooli direktorina. Chomskyle ja ta vennale õpetati lapsepõlves heebrea keelt ja perekonnas arutati sionismi poliitilisi teooriaid. Chomsky on kirjeldanud oma vanemaid kui vasaktsentristliku maailmapildiga "tavalisi Roosevelti Demokraate", kuid ta puutus kokku ka radikaalsemate vasakpoolsete vaadetega läbi teiste sugulaste, kelle hulgas oli mitmeid ametiühingutegelasi [4] Chomsky onule kuulus New Yorgis ajalehekiosk, mille juures vasakpoolsetel juutidel oli kombeks päevateemasid arutamas käia.[5] Sugulastel linnas külas käies tavatses Chomsky ka vasakpoolset ja anarhistlikku kirjandust müüvaid raamatupoode külastada, et rahuldada oma huvi poliitiliste raamatute vastu. Ta on hiljem öelnud, et anarhismi avastamine oli "õnnelik õnnetus", mis lasi areneda ta kriitikameelel teiste vasakpoolsete ideoloogiate, s.t. marksismi-leninismi, suhtes.[6] Juba 10-aastaselt kirjutas Chomsky oma esimese artikli. Artikkel rääkis fašismi levikust pärast Barcelona langemist Hispaania kodusõjas.[7]

Ülikool 1945-1955[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta õppis lingvistikat Pennsylvania Ülikoolis, kust sai nii bakalaureuse-, magistri- kui doktorikraadi.

16-aastaselt alustas Chomsky õpinguid Pennsylvania Ülikoolis, kus teda huvitas araabia keel. Oma õpinguid rahastas ta heebrea keelt õpetades.[8] Bakalaureuse töö kirjutas Chomsky heebrea keele morfofoneemikast. Magistrantuuris jätkas Chomsky bakalaureusetöö teema arendamist ja sai magistrikraadi 1951. aastal.[9] Doktoriõpingute ajal sai ta andekusepõhise Society of Fellows stipendiumi raames 1951-1955 aastatel Harvardi Ülikoolis uurimistööd teha.[10] Doktorikraadi sai ta 1955. aastal Pennsylvania Ülikoolist. Doktoritöös esitles ta oma mõtteid transformatsioonilisest grammatikast. Uurimistulemused avaldati 1975 aastal raamatuna "The Logical Structure of Linguistic Theory".[11]

1949. aastal abiellus Chomsky Carol Doris Schatziga. Et paar kaalus Iisraeli kolimist, veetsid nad 1953. aastal 6 nädalat HaZore'a kibbutzis. Kuigi Chomskyle seal meeldis, jälestas ta juudi rahvuslust ja araablastevastast rassismi ning poolehoidu Stalinile, mis Chomsky arvates kibbutzi vasakpoolsete liikmete seas levinud oli.[12]

New Yorki külastades käis Chomsky sageli läbi ka juutide tehtava anarhistliku suunitlusega ajakirja Freie Arbeiter Stimme kontorist. Talle meeldisid ajakirja kaastöötaja Rudolf Rockeri artiklid, tänu millele ta tutvus anarhismi ja klassikalise liberalismi vahelise sidemega.[13] Poliitilistest mõtlejatest luges Chomsky veel anarhist Diego Abad de Santilláni, demokraatlike sotsialistide George Orwelli, Bertrand Russelli ja Dwight Macdonaldi ning marksistide Karl Liebknechti, Karl Korcshi ja Rosa Luxemburgi töid.[14] Lugemise põhjal jõudis ta veendumusele, et anarhosündikalism on suund, mille poole ühiskond võiks liikuda. Teda paelusid Hispaania kodusõja ajal moodustatud anarhosündikalistlikud kommuunid, millest Orwell kirjutas raamatus "Kummardus Katalooniale" .[15] Ta luges innukalt vasakpoolset ajakirja Politics märkides, et see oli tema anarhiahuviga kooskõlas ja arendas seda ka edasi.[16] Samuti luges ta ajakirja Living Marxism. Kuigi Chomsky ei olnud nõus marksismi aluspõhjaga, mõjutas teda sündikaalne kommunism (council communism). Teda huvitasid Stalini-vastase marksistliku-leninistliku grupi Leninistide Liiga (Leninist League) ideed ja ta jagas nende vaateid, et Teise maailmasõja taga seisid Lääne kapitalistid ja Nõukogude Liidu "riigikapitalistid", kes tahtsid selle abil Euroopa proletariaati maha suruda.[17]

Varasem karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1955. aastal alustas Chomsky tööd Massachusettsi Tehnikainstituudis (MIT) jagades end mehhaanilise tõlke projekti ning lingvistika ja filosoofia õpetamise vahel.[18][19]

Ta on hiljem MIT-i kirjeldanud kui "suhteliselt vaba ja avameelset kohta, mis oli avatud eksperimenteerimisele ja kus ei olnud jäiku nõudeid. See sobis täiuslikult minusugusele idiosünkraatlike huvide ja tööga inimesele".[20]

1957. aastal avaldas ta oma esimese lingvistikaalase raamatu "Süntaktilised struktuurid" ("Syntactic Structures"), mis vastandus tol ajal domineerinud Harrise ja Bloomfieldi mõtetele. Raamatu avaldamisele järgnenud reaktsioon ulatus ükskõiksusest vaenulikkuseni, teos tekitas lahkarvamusi ja kutsus distsipliinis esile "olulise murrangu".[21] Keeleteadlane John Lyons on hiljem märkinud, et see "viis keele teaduslikus uurimises läbi revolutsiooni".[22] 1957-58 oli Chomsky külalisprofessor New Yorgi Columbia Ülikooli juures ja 1958-59 töötas Princetoni Ülikooli juures.

1959. aastal tõmbas tähelepanu Chomsky ajakirjas Language ilmunud arvustus B.F. Skinneri 1957. aastal ilmunud raamatule "Verbal Behaviour".[23] Arvustuses väitis Chomsky, et Skinner ei pööranud lingvistika juures tähelepanu inimeste loomingulisusele. 1961. aastal sai Chomsky MIT-is võõrkeelte ja lingvistika professoriks saades seega tenuuri (kindel, püsiv, jääv akadeemiline töökoht).[24] Ta jätkas oma lingvistikaalast tööd ja ilmusid raamatud "Aspects of the Theory of Syntax" (1965), "Topics in the Theory of Generative Grammar" (1966) ja "Cartesian Linguistics: A Chapter in the History of Linguistic Thought" (1966). Koos Morris Hallega toimetas ta Studies in Language nimelist raamatusarja.[25] 1960ndatel andis ta tunde mitmes Kalifornia õppeasutuses. California Ülikoolis, Berkeleys peetud loengute põhjal anti 1968. aastal välja "Language and Mind".[26]

Tuntuse kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vietnami sõja vastane aktivism: 1967-1975[muuda | redigeeri lähteteksti]

1967. aastal sekkus Chomsky esimest korda USA välispoliitikat käsitlevasse avalikku debatti. Veebruaris avaldas ta ajakirjas The New York Review of Books mõjuka essee pealkirjaga "The Responsibility of Intellectuals", milles kritiseeris riigi sekkumist Vietnami sõtta.[27] 1969 ilmus Chomsky esimene poliitiline raamat "American Power and the New Mandarins", sellele järgnesid "At War with Asia" (1970), "Problems of Knowledge and Freedom" (1971) ja "For Reasons of State" (1973). Kuigi Chomskyt hakati seostama uusvasakpoolsusega, ei hoolinud ta kuigi palju tähtsatest uusvasakpoolsetest intellektuaalidest Herbert Marcusest ja Erich Frommist ja eelistas intellektuaalide seltskonnale aktivistide oma.[28]

Lisaks kriitilistele kirjutistele hakkas Chomsky aktiivselt osalema vasakpoolses aktivismis. 1967. aastal keeldus ta makse maksmast avaldades niimoodi avalikult toetust värbamisest keeldunud üliõpilastele. Samal aastal ta arreteeriti kuna osales Pentagoni juures toimunud sõjavastastel protestiloengutel.[29] Ta toetas tudengite protestiliikumist ja pidas mitmeid loenguid aktivistidest tudengitele. Samas pidas ta küsitavaks 1968. aasta üliõpilasprotestide eesmärke[30]. Koos kolleeg Louis Kampfiga hakkas ta MIT-is bakalaureusetaseme üliõpilastele andma kursusi poliitikast, mis olid sõltumatud konservatiivse suunitlusega politoloogia osakonnast.[31] Chomsky avalikud sõnavõtud olid tihti vastuolulised, eriti siis kui ta kritiseeris Iisraeli valitsuse ja sõjaväe tegusid.[32] Ta poliitilisi vaateid tegid maha nii parempoolsete kui tsentristide esindajad. Sõjavastase aktivismi tõttu teda vahistati mitmel korral ja president Richard Nixon lisas ta oma vaenlaste nimekirja.[33]

Vaatamata surveavaldustele keeldus MIT Chomskyt vallandamast ta olulise lingvistikaalase töö tõttu.[34] 1967 sai Chomsky audoktori kraadi Londoni Ülikoolist, 1970 Chicago Ülikoolist, 1971 Loyola Ülikoolist, Swarthmore College’ist ja Bard College’ist, 1972 Delhi Ülikoolist ja 1973 Massachusettsi Ülikoolist. 1974 valis Briti Akadeemia ta oma välismaiseks liikmeks (corresponding fellow). 1971. aastal viis Chomsky läbi teleintervjuu prantsuse filosoofi Michel Foucault’ga. Ta oli Foucault’ mõtetega laias laastus nõus, kuid kritiseeris postmodernismi ja prantsuse filosoofiat üldiselt.[35] 1972 avaldati raamat "Studies on Semantics in Generative Grammar".

Chomsky ja meedia: 1976-1989[muuda | redigeeri lähteteksti]

1979. aastal ilmus Chomsky ja Edward S. Hermani kaheosaline teos "The Political Economy of Human Rights", milles autorid võrdlesid, kuidas USA meedia kajastas Kambodža genotsiidi ja genotsiidi, mille Indoneesia korraldas Ida-Timoris. Chomsky ja Herman väitsid, et kuna Indoneesia on USA liitlane, siis Ühendriikide meedia ei teinud Ida-Timori olukorrast välja ja keskenduti USA vaenlase Kambodža tegude kajastamisele.[36] Järgmisel aastal ilmus ajakirjas Times Higher Education Supplement Steven Lukase artikkel, mis süüdistas Chomskyt oma anarhistlike ideaalide reetmises ja Kambodža juhi Pol Poti apologeediks hakkamises. Chomsky ei vastanud süüdistusele ja ütles, et ta kriitikud avaldasid tema kohta valesid, et ta mainet kahjustada. [37]

Kuigi Chomsky on avalikult kritiseerinud natsismi ja totalitarismi, viis ta usk sõnavabadusse teda kaitsma prantsuse ajaloolase Robert Faurissoni õigust Holokausti eitada. Faurissoni eest kostmine kohtas laialdast hukkamõistu. Prantsuse ajakirjandus süüdistas Chomskyt ennast Holokausti eitamises ja keeldus avaldamast ta vastuväiteid. Skandaal kahjustas Chomsky mainet ja karjääri.[38]

Kasvanud poliitiline aktivism 1990 - tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990ndatel oli Chomsky poliitiliselt aktiivsem kui varem.[39] Ta ulatuslik kriitika USA välispoliitika ja Ühendriikide võimu legitiimsuse aadressil on põhjustanud vaidlusi. Chomsky on saanud ka tapmisähvardusi.[40]

Lingvistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chomsky lingvistika teooria põhiväide on, et keelestruktuuri aluseks olevad põhimõtted on inimajus bioloogiliselt määratud ja geneetiliselt edasi antavad.[41] Ta väidab, et olenemata sotsiokultuurilistest erinevustest jagavad kõik inimesed samu lingvistilisi alusstruktuure.[42]

Chomsky lingvistika vaidlustab strukturaalse lingvistika ja toob lingvistikasse transformatsioonilise grammatika. Selle lähenemise järgi on lausungil süntaks, mida iseloomustab formaalne grammatika – kontekstivaba grammatika, mida laiendavad transformatsioonilised reeglid.

Võimalik, et Chomsky olulisim panus lingvistikasse on väide, et formaalse grammatika abil keeleliste teadmiste modelleerimine aitab seletada keele ’produktiivsust’ ehk ’loomingulisust’ – see tähendab, et keele formaalse grammatika abil saab seletada keelekasutaja võimet toota ja tõlgendada lõputul hulgal lausungeid, sealhulgas täiesti uusi lausungeid, kasutades seejuures piiratud hulgal grammatilisi reegleid ja termineid.

Levinud on eksiarvamus, et Chomsky tõestas, nagu oleks keel täielikult kaasasündinud, ja et ta avastas "universaalse grammatika" (UG). Chomsky vaid märkis, et kuigi täpselt sama lingvistilise infoga keskkonnas viibivad inimlaps ja kassipoeg on mõlemad võimelised induktiivseks arutluseks, siis inimene omandab alati oskuse keelt produtseerida ja sellest aru saada, samas kui kassipoeg ei omanda kumbagi oskust. Chomsky andis sellele inimesel olemas olevale ja kassil puuduvale keeleõppeks relevantsele omadusele nime keele omandamise aparaat (language acquisition device; LAD) ja teatas, et lingvistide üks ülesandeid peaks olema kindlaks määrata, mis täpselt LAD on ja milliseid piiranguid see võimalike inimkeelte sortimendile kehtestab. Universaalseid omadusi, mis nendest piirangutest tuleneks nimetatakse tihti ’universaalseks grammatikaks’.[43] Kuigi Chomsky lõi universaalse grammatika teooria uskudes, et keel on omane vaid inimestele, on paljud erinevates laboratooriumites läbi viidud uuringud näidanud, et ka mitmed ahviliigid (nt šimpansid[44], gorillad,[45] orangutanid) on võimelised keelt omandama. Seega on suurematel ahvidel vähemalt osaliselt olemas vaimsed funktsioonid, mis võivad LAD-le aluseks olla.

Chomsky mõtetel on olnud suur mõju laste keele omandamisega tegelevatele uurijatele, kuigi selles valdkonnas on mitmeid uurijaid (nt Elizabeth Bates[46] või Michael Tomasello)[47], kes Chomsky teooriatele vastu vaidlevad ja pooldavad hoopis emergentistlikke (emergentist) või konnektsionistlikke (connectionist) teooriaid. Need seletavad keelt ajus olevate üldiste töötlusmehhanismide kaudu, mis suhtlevad ulatusliku ja keerulise sotsiaalse keskkonnaga, milles keelt kasutatakse ja õpitakse.

Generatiivne grammatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chomsky lähenemine süntaksile (tuntud kui generatiivne grammatika) uurib grammatikat kui keele kasutajate kasutuses olevat teadmiste kogumit.[48] Alates 1960ndatest on Chomsky väitnud, et see teadmine on suures osas kaasasündinud, ja et lastel tarvitseb ära õppida vaid oma emakeelt iseloomustavad teatud kohalikud jooned. Kaasasündinud lingvistilisi teadmisi nimetatakse tihti universaalseks grammatikaks. Chomsky jaoks on UG veenvaimaks tõendiks fakt, et lastel võtab oma emakeele edukas äraõppimine väga vähe aega. Lisaks väidab ta, et on väga suur vahe lapsi ümbritsevate lingvistiliste stiimulite ja nende omandatava rikkaliku lingvistilise teadmise vahel ("poverty of stimulus" argument). Universaalne grammatika aitab sellest lõhest üle saada.

Chomsky lingvistikaalased teooriad on olnud ülimalt mõjukad, kuid samas on neid ka kritiseeritud. Generatiivset grammatikat on korduvalt süüdistatud anglotsentrismis ja eurotsentrismis. On öeldud, et generatiivse grammatika traditsiooni järgivad lingvistid teevad oma järeldusi Universaalsest Grammatikast väga väikese valimi põhjal, mõnikord ka vaid ühe keele põhjal. Algselt väljendus eurotsentrism inglise keele uurimise ületähtsustamises, kuid nüüdseks on Chomsky traditsioone järgivad lingvistilised analüüsid pööranud tähelepanu sadadele erinevatele keeltele.[49][50] Kriitikud väidavad sellegipoolest jätkuvalt, et Chomsky lingvistika formalismid on anglotsentristlikud ega kajasta teiste keelte omadusi.[51] Chomsky lähenemist on seega kritiseeritud kui lingvistilise imperialismi vormi.[52] Lisaks toetub Chomsky lingvistika keele emakeelena rääkijate intuitsioonidele selles suhtes, et millised laused nende keeltes on hästi moodustatud. See on esile kutsunud metodoloogia kriitikat. Näiteks on öeldud, et Chomsky järgijate teooriad ei ole psühholoogiliselt usutavad.

Tänapäeval jaguneb generatiivne grammatika mitmeks eri haruks. Grammatilisi raamistikke nagu põhja-juhitav fraasistruktuurigrammatika (ka peajuhitav fraasistruktuurigrammatika; head-driven phrase structure grammar), leksikaalfunktsionaalne grammatika (ka leksikaalne funktsionaalne grammatika; lexical functional grammar) ja kombinatoorne kategooriline grammatika (combinatory categorical grammar) võib vaadelda laias laastus Chomskyt järgivana ja orientatsioonilt generatiivsena, kuid samas võib nende teostuses leida olulisi erinevusi.

Chomsky hierarhia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chomsky uuris eri tüüpi formaalkeeli, ja seda, kas neis on võimalik väljendada inimkeele põhiomadusi. Chomsky hierarhia jaotab formaalgrammatikad väljendusrikkuse kasvamise järgi klassidesse või gruppidesse – iga järgnev klass suudab genereerida eelnevast laiema kogumi formaalkeeli. Huvitaval kombel väitis Chomsky, et mõnede inimkeele aspektide modelleerimine nõuab keerulisemat grammatikat (mõõdupuuks on Chomsky hierarhia) kui on vajalik teiste modelleerimise puhul. Näiteks kuigi regulaarne keel on piisavalt võimekas suutmaks modelleerida inglise keele morfoloogiat, ei suuda see modelleerida inglise keele süntaksit. Lisaks lingvistikale kasutatakse Chomsky hierarhiat ka arvutiteaduses (nt kompilaatorite loomise juures).[53]

Poliitilised vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chomsky poliitilised vaated ei ole aja jooksul kuigi palju muutunud. Ta ideoloogiline seisukoht keskendub "inimolendi libertaarse ja loomingulise loomuse toitmisele"[54] ja ta on oma uskumuste kohta öelnud, et need on "üsna traditsiooniliselt anarhistlikud, juurtega Valgustusajastus ja klassikalises liberalismis".[55] Ta on ülistanud libertaarset sotsialismi ja on end kirjeldanud kui anarhosündikalisti.[56] Ta on rahu ja demokraatia kampaania (Campaign for Peace and Democracy) liige ja kuulub rahvusvahelisse maailma industriaaltöötajate ühingusse (Industrial Workers of the World).[57] Ka on ta Rahvusvahelise Osalusühiskonna Organisatsiooni (International Organization for a Participatory Society) üleminekukomitee liige. Viimati mainitud organisatsioonil ta näeb potentsiaali "ühendada paljusid algatusi üle kogu maailma ja vormida neist võimas ja tulemuslik jõud".[58] Chomsky pooldab rahva võitlust suurema demokraatia nimel. Ta on väljendanud oma vastumeelt valitseva eliidi suhtes, sealhulgas on ta IMF, Maailmapanga ja üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) vastu.[59]

Chomsky järgi on võim (authority), kui see pole põhjendatud, oma olemuselt mittelegitiimne ja võimu põhjendatuse tõendamiskohustus lasub neil, kelle käes võim on. Kui võimu vajalikkust ei suudeta tõestada, tuleks kõnealune võim laiali saata. Võim võimu nimel on olemuselt õigustamatu. Chomsky näide legitiimsest võimust on täiskasvanu, kes takistab väikelast keset liiklust ringi uitamast.[60] Ta ei näe erilist moraalset vahet traditsioonilise orjuse ja enese omanikule rentimise ehk 'palgaorjuse' vahel. Chomsky kohaselt on palgaorjus rünnak inimese terviklikkuse vastu ja õõnestab indiviidi vabadust. Chomsky usub, et töötajad peaksid ise oma töökohta omama ja kontrollima.[61]

Chomsky on kriitiline nii ameerika riigikapitalistliku süsteemi kui sotsialismi autoritaarsete harude suhtes.[62] Ta väidab, et libertaarsotsialistlikud väärtused on need väärtused, mille abil klassikalist liberalismi tänapäeva arenenud tööstuslikku konteksti tuua,[63] ja et ühiskond peaks olema hästiorganiseeritud ja põhinema kogukondade ja töökohtade demokraatlikul kontrollil elu üle.

Chomsky on häälekalt kritiseerinud USA välispoliitikat. Ta näeb topeltstandardeid välispoliitikas, mis küll jutlustab demokraatiast ja vabadusest, kuid samal ajal teeb koostööd ebademokraatlike ja repressiivsete organisatsioonide ja riikidega. Ta ütleb, et Augusto Pinocheti aegse Tšiili sarnaste riikide toetamine toob kaasa massiivseid inimõiguste rikkumisi. Ta on korduvalt väitnud, et USA sekkumine teiste riikide ellu – näiteks salajane abi Nicaragua contradele – meenutab terrorismi.[64]

Chomsky pooldab sõnavabadust ja on vastu tsensuurile. Ta on öelnud, et "mis puudutab sõnavabadust, siis on põhimõtteliselt kaks seisukohta: sa kas kaitsed seda jõuliselt ka vaatkohtade puhul, mida sa vihkad, või sa lükkad selle tagasi ja eelistad stalinistlikke/fašistlikke norme".[65] Chomsky keeldub enda laimajaid kohtusse kaebamast ja eelistab laimule vastata läbi ajalehtedes avaldatavate avalike kirjade. Nick Cohen on Chomskyt kritiseerinud, et ta teeb Lääne valitsuste, eriti USA kohta tihti liigselt kriitilisi avaldusi, ja et ta väidetavalt keeldub oma spekulatsioone tagasi võtmast ka siis kui päevavalgele tulevad faktid, mis ta väited ümber lükkavad.[66]

Mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chomsky teooriad on olnud olulised lingvistikas, kuid ka poliitilised teisitimõtlejad vaatavad teda kui inspiratsiooniallikat. Chomsky hierarhiat õpetatakse tihti arvutiteaduse aluskursustel kuna see annab mõningast aimdust formaalkeelte tüüpidest. Hierarhia on pakkunud huvi ka matemaatikuile. Lisaks on mõningaid evolutsioonipsühholoogia väiteid tuletatud Chomsky uurimistööle viidates.

Chomsky on oma töö eest saanud hulgaliselt audoktorikraade ja autasusid. 2004. aastal valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks.


Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

en:Noam Chomsky bibliography

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Thomas Tymoczko, Jim Henle, James M. Henle, Sweet Reason: A Field Guide to Modern Logic, Birkhäuser, 2000, p. 101.
  2. Zoltán Gendler Szabó "Noam Chomsky", Dictionary of Modern American Philosophers, 1860–1960, toim. Ernest Lepore (2004)
  3. http://web.mit.edu/newsoffice/1992/citation-0415.html "Chomsky is Citation Champ". MIT News Office. 15.04.1992.
  4. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 9-14.
  5. Harry Kreisler (22.03.2002). "Activism, Anarchism, and Power: Conversation with Noam Chomsky". Conversations with History. Institute of International Studies, UC Berkeley.
  6. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 17-19.
  7. John Lyons (1978). Noam Chomsky (revised edition). Harmondsworth: Penguin Books. ISBN 978-0-140-04370-9.p. xv.
  8. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 45.
  9. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 51-52
  10. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 79.
  11. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 83-85.
  12. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 82
  13. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 24.
  14. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 24-25.
  15. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 26.
  16. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 34-35.
  17. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 43-44.
  18. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 86-87.
  19. John Lyons (1978). Noam Chomsky (revised edition). Harmondsworth: Penguin Books. ISBN 978-0-140-04370-9.p. xv.
  20. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 87.
  21. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 88-91.
  22. John Lyons (1978). Noam Chomsky (revised edition). Harmondsworth: Penguin Books. ISBN 978-0-140-04370-9.p. 1.
  23. Noam Chomsky (1959). "Reviews: Verbal behavior by B. F. Skinner". Language 35 (1): 26–58.JSTOR 411334
  24. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p.101-102.
  25. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 104.
  26. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 122.
  27. Noam Comsky (1967). "The Responsibility of Intellectuals". The New York Review of Books 8 (3).
  28. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 134-135.
  29. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 127-129.
  30. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 121-122,131.
  31. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 121.
  32. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 167.
  33. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 124.
  34. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 143.
  35. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 192-195.
  36. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 187.
  37. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 187-189.
  38. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 185.
  39. Robert F. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 214.
  40. Nigel Farndale (06.07. 2010). "Noam Chomsky interview". The Telegraph.
  41. John Lyons (1978). Noam Chomsky (revised edition). Harmondsworth: Penguin Books. ISBN 978-0-140-04370-9. p. 4.
  42. John Lyons (1978). Noam Chomsky (revised edition). Harmondsworth: Penguin Books. ISBN 978-0-140-04370-9.p. 7.
  43. Noam Chomsky. "The 'Chomskyan Era' (Excerpted from The Architecture of Language)". Chomsky.info.
  44. Plooij, F. X. (1978). "Some basic traits of language in wild chimpanzees?". In A. Lock, toim., Action, Gesture and Symbol: The Emergence of Language (pp. 111–131). London: Academic Press.ISBN 978-0-124-54050-7.
  45. Francine Patterson & Eugene Linden (1981). The Education of Koko. New York, NY: Holt, Rinehart & Winston. ISBN 978-0-030-46101-9.
  46. Elman, Jeffery L.; Bates, Elizabeth A.; Johnson, Mark H.; Karmiloff-Smith, Annette; Parisi, Domenico; Plunkett, Kim (1996). Rethinking Innateness: Connectionist Perspective on Development. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-05052-4.
  47. Tomasello, Michael (2003). Constructing a Language: A Usage-Based Theory of Language Acquisition. Cambridge, MA: Harvard University Press. ISBN 978-0-674-01030-7.
  48. Noam Chomsky (1965). Aspects of the Theory of Syntax. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-53007-1.
  49. http://dspace.mit.edu/handle/1721.1/15215 Cheng-Teh James Huang (1982). Logical relations in Chinese and the theory of grammar. MIT PhD dissertation.
  50. http://people.umass.edu/bhatt/papers/mscil.pdf Rajesh Bhatt (1997). Matching Effects and the Syntax-Morphology Interface: Evidence from Hindi Correlatives. MIT Working Papers in Linguistics 31.
  51. Evans & Levinson 2009, Lingua 120 (Detsember 2010): 2651–2758
  52. Peter Mühlhäusler (1996). Linguistic Ecology: Language Change and Linguistic Imperialism in the Pacific Region. London: Routledge. pp. 330–1
  53. Martin Davis. Computability, complexity, and languages: Fundamentals of theoretical computer science. Boston: Academic, Harcourt, Brace, 1994: 327
  54. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 95.
  55. (1996). Perspectives on Power. Montréal: Black Rose. ISBN 978-1-551-64048-8. P. 71.
  56. Eessõnas raamatule: Rudolph Rocker. Anarcho-Syndicalism: Theory and Practice. AK Press. p. ii. 2004.
  57. 'Industrial Workers of the World' – IWW Biography
  58. http://zcomm.org/znet/
  59. Barsky (1997). Noam Chomsky: A Life of Dissent. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-02418-1. p. 211.
  60. "Anarchism 101 with Noam Chomsky". Youtube.com. 10.10.2007.
  61. http://globetrotter.berkeley.edu/people2/Chomsky/chomsky-con2.html "Conversation with Noam Chomsky, p. 2 of 5". Globetrotter.berkeley.edu.
  62. Noam Chomsky (07.04.2011)"The State-Corporate Complex: A Threat to Freedom and Survival".
  63. Noam Chomsky (1970). "Government in the Future". Loeng.
  64. Noam Chomsky (18.10.2001). "The New War Against Terror"
  65. Chomsky, Noam; Pateman, Barry (2005). Chomsky on anarchism. AK Press. p. 167. ISBN 978-1-904859-20-8.
  66. Nick Cohen (2007). What's Left?: How Liberals Lost Their Way. Harper Collins. pp. 14, 155–62, 164–8 , 170 , 179–80, 258. ISBN 978-0-00-722969-7.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]