Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon

Euroopa Parlamendi komisjonisaal Brüsselis

Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon (PETI) on üks Euroopa Parlamendi kahekümnest alalisest komisjonist, mis vastutab petitsioonide läbivaatamise ja järelmeetmete rakendamise algatamise eest ning võimaldab kodanikel panustada ELi õigusloometöösse, muutes institutsioonide tööd läbipaistvamaks ja vastutustundlikumaks. Komisjon regulaarselt juhib tähelepanu ja tegeleb probleemide lahendamisega ELi õiguse rakendamisel.

Komisjoni eesmärgid ja töökord

Euroopa Liidu kodanikel ja elanikel on õigus esitada Euroopa Parlamendile petitsioone, mis tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklitest 20, 24 ja 227 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 44. Petitsioonikomisjon koosneb 35 parlamendiliikmest ning seda juhivad esimees ja neli aseesimeest. Petitsioonikomisjoni peamiseks ülesandeks on otsida petitsioonide esitajate nimel kohtuväliseid lahendusi. Seega see aitab kodanikel kasutada oma põhiõigusi ja nõuetekohaselt kohaldada põhiõiguste hartas ja lepingutes sätestatud väärtusi ning põhimõtteid. PETI suurendab oma osa selliste demokraatia põhimõtete arendamises nagu kodanike osaluse suurendamine ELi otsustusprotsessis ja läbipaistvuse parandamine.

PETI liikmete ülesannete hulka kuuluvad iga petitsiooni vastuvõetavuse kontrollimine, selle sisu analüüsimine ja meetmete võtmine. Meetmed hõlmavad sageli dialoogi teiste Euroopa Parlamendi komisjonide ja ELi institutsioonidega, eelkõige Euroopa Komisjoniga, kes on kutsutud kõnealust teemat uurima või oma arvamust avaldama. Lisaks PETI-l on võimalus konsulteerida riiklike asutuste või alaliste esindustega, korraldada teabekogumiskülastusi ja koostada algatusraporteid. Koostöö liikmesriikide, Euroopa Komisjoni, Euroopa Ombudsmani ja teiste organitega aitab tagada ELi õiguse mõtte ja sätete täieliku järgimise. Komisjoniliikmed vastavad petitsioonide esitajatele järelduste või soovitustega. Samuti nad saavad soovitada esitajatel pöörduda teiste institutsioonide või organite poole.

Petitsioonikomisjoni koosseis 2019-2024

Nimi	Positsioon	Riik	Rühm	Pilt
Dolors Montserrat	Esimees	Hispaania	ERP
Tatjana Ždanoka	Aseesimees	Läti	GREENS/EFA
Yana Toom	Aseesimees	Eesti	RE
Ryszard Czarnecki	Aseesimees	Poola	EKR
Cristina Maestre Martín de Almagro	Aseesimees	Hispaania	S&D

Petitsioonikomisjoni eelmise koosseisu (2014-2019) esimees oli Cecilia Wikström (Rootsi) ning aseesimehed olid Rosa Estaràs Ferragut (Hispaania), Roberta Metsola (Malta), Marlene Mizzi (Malta) ja Pál Csáky (Slovakkia).

Töökord

Komisjoni töö korraldamiseks on välja töötatud PETI suunised, milleks on ühine reeglistik komisjoni töö struktureerimiseks ja koostöö edendamiseks teiste komisjonide, institutsioonide, liikmesriikide ja riikide parlamentidega. Need ei piira petitsioonikomisjoni tööd käsitleva Euroopa Parlamendi kodukorra IX jaotise ega muude kodukorra sätete kohaldamist ega ole komitee liikmetele ega sekretariaadile siduvad.

Komisjoni tööd juhib esimees ja petitsioonide menetlemine üldjuhul toimub koosolekutel. Koos sekretariaadi abiga teeb esimees ettepaneku koosoleku päevakorra kinnitamiseks ja esitab seda koordinaatoritele heakskiitmiseks. Koordinaatorid lõplikult otsustavad, millises järjekorras menetletakse päevakorda lisatud punkte. Kui koordinaatorite ja komisjoni koosoleku vahel jääb vähem kui 15 kalendripäeva, siis otsustavad koordinaatorid päevakorra kohta kirjaliku menetluse teel.

Komisjoni koosoleku päevakorra koostamisel lähtutakse mitmekesisuse printsiibist ja petitsioonide sisuliseks arutamiseks antakse piisavalt aega. Kui ühel koosolekul on mitu sarnast teemat, siis neid koondatakse kokku. Eriti juhul kui samal teemal petitsioone esitatakse erinevatest liikmesriikidest.

Komisjoni koosolek algab petitsioonide arutamisega, kuhu kutsutakse ka esitajaid. Seejärel tutvustatakse asjatundjate arvamust raporti kujul. Peale seda toimub ühine arutelu ja vaadatakse teisi päevakorrapunkte läbi. Arvamuste ja raportite projekte lisatakse päevakorda vastavalt ajakavale arvestades arvamuse koostajate või raportööride ajalisi võimalusi. Arvamused lisatakse päevakorda üksnes arvamuse projekti läbivaatamiseks ja hääletuseks. Raportite puhul võib raportööri taotlusel päevakorda lisada ka arvamuste vahetuse ilma dokumendita ja muudatusettepanekute läbivaatamise.

Fraktsioonid ja koordinaatorid võivad paluda teatava petitsiooni lisamist komisjoni päevakorda. Sellised taotlused tuleb koos põhjendusega esitada sekretariaadile ning nende kohta teevad otsuse koordinaatorid.

Selleks, et koosolekuid oleks võimalik tulemuslikult planeerida ning petitsioonide esitajate teavitamiseks oleks piisavalt aega, tuleb taotlused esitada ligikaudu kaks kuud enne soovitavat koosolekut. Koordinaatorid kiidavad heaks komisjoni koosoleku päevakorra ja sealhulgas nende petitsioonide esitajate loetelu, kes eeldatavasti koosolekul osalevad. Kõiki petitsioonide esitajaid teavitatakse, kui nende petitsioon arutamiseks päevakorda lisatakse.

Komisjoni ajalugu

Petitsioonide esitamise õigusel on pikad traditsioonid, kuna seda peetakse ajaloos üheks esimeseks kodanikele antud poliitiliseks õiguseks. Selle algne eesmärk oli võimaldada võimulolijatel säilitada suhe valitsetava kogukonnaga ning tekitada kogukonna liikmetele võimaluse pöörduda oma murega valitsejate poole, et kättemaksu kartmata kaitsta oma õigusi. Inglise õiguste petitsioonis (English Petition of Rights) (1628) ja Inglise Bill of Rights’is (1689) sätestati esmakordselt sõnaselgelt petitsioonide esitamise õigust seaduses.

Uusajal võeti see õigus kasutusele mitmete riikide põhiseadustes. Euroopa tasandil deklareeris Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ) ühisassamblee oma pädevuse vastu võtta liikmesriikide kodanike kaebusi ja ettepanekuid ning sätestas menetlusreeglid petitsioonide esitamiseks ja läbivaatamiseks. Alates Rooma lepingu alusel asutamisest 1958. aastal kuni 1979. aastani sai Euroopa Parlamentaarne Assamblee, mis 1962. aastast nimetati ümber Euroopa Parlamendiks, 128 avaldust.

Maastrichti lepinguga 1992. aastal ametlikult integreeriti petitsioonide esitamise õigust ELi aluslepingutesse, mis kohustas Euroopa Parlamenti asutama spetsiaalse petitsioonikomisjoni kodanike kaebuste ja petitsioonide läbivaatamiseks.

Petitsioonid ja nende esitamine

Petitsiooniga võivad komisjoni poole pöörduda:

• Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud;
• Euroopa Liidu liikmesriigi elanikud;
• Juriidilised isikud, kui nende registrijärgne asukoht asub Euroopa Liidu liikmesriigis.

Esitada võib nii üksikisikuna või koos teiste kodanike või isikutega. Petitsioon peab käsitlema liidu tegevusvaldkonda kuuluvat küsimust - aluslepingutes sätestatud õigused, keskkonnaküsimused, tarbijakaitse, isikute vaba liikumine jms. Kui petitsiooni teema ei kuulu ELi tegevusvaldkonda, jäetakse see lubatavaks tunnistamata. Petitsioon võib seisneda kaebuses, nõudes või tähelepanekus, mis puudutab ELi õiguse kohaldamisega seotud probleeme, või ka palves, et Euroopa Parlament võtaks teatud küsimuses seisukoha. Näiteks 2016. aasta petitsioonis nr 0900/2016 nõuti meetmeid hargmaise naftaettevõtja vastu, kes väidetavalt eitab kliimamuutusi. Samuti on esitatud petitsioon nr 1088/2016, kus juhiti tähelepanu USA seaduste ekstraterritoriaalsete mõjude kohta ELis.

Petitsiooni esitamiseks on olemas elektrooniline portaal, kus on vaja eelnevalt registreeruda. Samas on võimalik petitsioon esitada ka vabas vormis paberil kirja teel. Avaldus peaks sisaldama kõiki teemaga seotud fakte, olema terviklik ning kirjutatud selgelt ja loetavalt. Petitsioon peab olema ühes ELi ametlikus keeles. Avaldus peab puudutama otseselt petitsiooni esitajat, seda tingimust aga tõlgendatakse väga laialt.

Oma iga-aastases raportis toob petitsioonikomisjon välja nii statistika kui ka levinuimad küsimused. 2019. aastal sai komisjon 1357 petitsiooni, mis oli 11% rohkem kui 2018. aastal. Esitatud petitsioonidest ¾ olid veebiportaalis ja ¼ posti teel. Juba esitatud petitsioone toetas läbi portaali 28 075 kasutajat. 30% petitsioonidest ei tunnistatud lubatavaks. Peamised küsimused olid seotud keskkonnaga, põhiõigustega, Brexitiga, loomade heaolu ja puuetega. Näiteks väljendati petitsioonides muret tuumaelektrijaamade ohutuse ja Brexiti mõju kodanikuõigustele pärast, juhiti tähelepanu ELi institutsioonide läbipaistmatusele ja sooviti loomkatsete keelustamist.

Tuntud petitsioonid

Populaarsed petitsioonid 2020. aastal

Petitsioon nr 1072/2020 mitmesuguste pigmentide allesjätmise kohta määruses (EÜ) nr 1907/2006

Petitsioon kogus 53 222 toetajat. Petitsiooni esitaja väidab, et Pigment Blue 15:3 ja Pigment Green 7 kogu ELi hõlmav keelustamine avaldaks pikaajalist negatiivset mõju Euroopa tätoveerijate majanduslikule konkurentsivõimele võrreldes sama teenuse osutajatega väljaspool ELi ning ohustaks selle sektori olemasolu. Tarbijad võivad hakata kasutama välismaal asuvate teenuseosutajate teenuseid või minna üle illegaalsete teenusepakkujate juurde.

Petitsioonikomisjon tunnistas avalduse lubatavaks 23. detsembril 2020 ning palus Euroopa Komisjonil anda teavet. ELi tegevusvaldkondadega seostuvateks teemadeks loeti tarbija õigused, kultuur ja pärand, siseturg, konkurents ja tervis. Komisjon vastas 8. märtsil 2021 ning oma vastuses selgitas, et juba määruse muutmisel arvestati ka praegu esitatud argumentidega, kuid hetkel ei ole petitsioonis uusi argumente esitatud. Keelatavaid pigmente loetakse endiselt potentsiaalselt ohtlikeks aineteks.

Petitsioon nr 0627/2020 perekonna õiguste ja vabaduste rikkumise kohta hariduse valdkonnas

Petitsioon kogus 16 782 toetajat. Petitsiooni esitas Hispaania kodanik P. Garcia katoliiklike vanemate riikliku konföderatsiooni (CONCAPA) nimel ning selles väljendatakse muret haridusvabaduse rikkumise pärast Hispaanias. Asjapuutuvateks ELi tegevusvaldkondadeks on haridus ja põhiõigused.

Petitsioon on seotud Hispaania valitsuse kavandatud otsusega võtta vastu meetmeid, mis eelistavad üldhariduskoole erakoolide asemel. Viimaseid on seni osalt toetatud riigi poolt.

Petitsioonikomisjon tunnistas avalduse lubatavaks 17. septembril 2020 ning Euroopa Komisjonil paluti anda teavet. Vastus saadi 17. märtsil 2021, kus komisjon tõi analüüsis välja, et ei suudetud tuvastada ühtegi ELi õiguse sätte rikkumist, mille põhjal saaks antud juhul meetmeid võtta. Hispaania ei ole rakendanud siinkohal ELi õigust ning komisjonil ei ole õigust tõlgendada Hispaania põhiseadust, millele avalduse esitaja viitab.

Tuntud Eesti petitsioonid

Petitsioon 0767/2020 5G tehnoloogia võimalike terviseriskide kohta ja Eestis 5G võrgu kasutuselevõtu peatamise kohta

Eesti kodanik Martin Neiman esitas 8. juulil 2020 petitsiooni, millega nõudis peatada 5G võrgu kasutuselevõtt Eestis. Esitaja põhjendas oma petitsiooni sellega, et 5G kordades suurendab kiirgust võrreldes 2G, 3G ja 4G telekommunikatsioonivõrkude kiirgusega ning juhtis ka tähelepanu, et kõrgsageduslik kiirgus kahjustab kõiki elusorganisme ja põhjustab mitmekümneid erinevat haigust. Esitaja viitas muuhulgas ka Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse uuringutele ning 5G-vastase võitluse eestvõitlejate seisukohtadele. Lisaks oli ta veendunud, et 5G-võrkude rajamise eesmärk on hävitada elanikkonda ja palus Euroopa Parlamendilt abi, et sundida Eesti valitsust keelama 5G võrgu kasutamine Eesti territooriumil. Petitsiooni pole leidnud toetust.

Petitsioon 1069/2019 veepoliitika direktiivi väidetava rikkumise kohta Eestis asuva Ülemiste järve majandamisel

Eesti kodanik Eve Fink mittetulundusühingu Eesti Roheline Liikumise nimel esitas 28. oktoobril 2019 petitsiooni ja väitis, et Eesti veeseadusega rikutakse veedirektiivi 2000/60/EÜ ja direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta ning ELi toimimise lepingu artikleid 191–193. Vastavalt veedirektiivile on osa järvest kaitseala. Eesti veeseaduse § 28 lg 5 kohaselt lubatakse vähendada Ülemiste järve sanitaarkaitseala ühe osa pindala seoses ehitustöödega joogivee võtmiseks kasutatava järve kaldal. Esitaja pöörab tähelepanu, et liikmesriikidel on lubatud võtta veevarude kaitseks rangemaid meetmeid. Antud juhul aga leevendas Eesti joogivee suhtes kehtivaid õigusnorme, võrreldes vastavate ELi normidega. Petitsiooni toetas 90 inimest.

Komisjon leidis, et ei ole alust arvata, et Eesti veeseadus ei vasta nimetatud küsimuses veepoliitika raamdirektiivile 2000/60/EÜ või joogiveedirektiivile 98/83/EÜ ning Ülemiste järve sanitaarkaitseala vähendamise lubamise puhul ei ole tegemist ELi õiguse süstemaatilise rikkumise üldise tavaga ning lõpetas petitsiooni menetlemise.

Petitsioonid „määratlemata kodakondsusega“ elanike õiguste kohta

Petitsioonikomisjon on viimaste aastate jooksul läbi vaadanud 4 petitsiooni, mis on seotud "määratlemata kodakondsusega" isikute õigustega nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

2013. aastal esitas Eesti kodanik Whybra Richard petitsiooni 1164/2013 Eesti etniliste venelaste diskrimineerimise kohta. Esitaja elas Ühendkuningriigis koos oma abikaasaga ning tundis muret, et tema ema, kellel on välismaalase pass, ei saa talle külla tulla. Tuginedes sellele asjaolule tegi ta järelduse, et Eesti etnilisi venelasi koheldakse kui teise klassi kodanikke. Petitsiooni esitaja palus Euroopa Parlamendil lõpetada diskrimineerimist ja inimõiguste rikkumist.

2016. aastal esitas Eesti elanik Sergei Stepanov koos 19 552 allkirjaga petitsiooni 0747/2016 Eesti ja Läti elanike, kes ei ole ELi kodanikud, valimis- ja poliitiliste õiguste kohta. Sisulise arutamisel ajal aga selgus, et petitsioon oli algatatud hoopis Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi büroo poolt. Petitsioonis taunitakse Eestis ja Lätis elavate kodakondsuseta isikute olukorda, sest neil ei ole õigust hääletada Euroopa Parlamendi valimistel. Komisjoni koosoleku ajal esitaja asemel esines kirjanik Kaur Kender. Oma hinnangu Eestis ja Lätis valitseva olukorra kohta andis Zürichi Ülikooli doktor Susanne Tönsmann, kes ütles, et kodakondsuseta inimeste olemasolu põhjused on nii psühholoogilised kui ka ajaloolised ning mõned inimesed ei mõista, et Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt ning nende jaoks kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras võib tunduda solvanguna. Londoni Ülikooli kolledži õigusteadlane, lätlane Martins Paparinskis aga ütles, et see teema on väga tundlik. «Praegune Euroopa ja rahvusvaheline õigus jätab poliitilised otsused liikmesriikide langetada. Ma arvan, et sinna see debatt ka kuulub ja see leiab ka aset,» oli ekspert seisukohal. Kaur Kender jõudis aga järelduseni, et Eesti vanglad on täis venekeelseid elanikke ja kodakondsuseta isikuid, sest nendel puuduvad igasugused õigused. Tema põhjendas oma seisukohta ka väitega, et kodakondsuseta isikud peavad makse makse, aga ei saa reisida või omada poliitilise õigusi. Oma sõnavõtu ta lõpetas USAs kehtiva põhimõttega, mis sätestab, et ilma maksudeta pole ka esindust ning palus võimaldada "halli passi" omanikele anda Eesti kodakondsust. Sama seisukohta on jaganud ka Euroopa Parlamendi Läti liige Miroslavs Mitrofanovs. Arutelul osalesid Eesti poolt ka Urmas Paet ja Ivari Padar, kes ei olnud petitsioonikomisjoni liige, kuid tema andis otsustava hääle, et võtta petitsiooni arutamist päevakorrast maha. Padar tõi välja, et Eestis on 80 000 kodakondsuseta inimest, kellel on võimalik see naturalisatsiooni korras saada. Euroopa Komisjon on arvamusel, et neil puudub alus sellesse küsimusse sekkumiseks.

2018. aastal esitas Eesti kodanik A.T. petitsiooni 0389/2018 „määratlemata kodakondsusega“ elanike õiguste kohta Eestis, mis oli 2021. aasta aprilli seisuga toetuse avaldamiseks avatud. Esitaja sõnul moodustavad „määratlemata kodakondsusega“ isikud 7% Eesti elanikkonnast ning nende õigusi süstemaatiliselt rikutakse. Tema arvamusel Eestisse saabuvatel või elavatel EL kodanikel on rohkem õigusi ja vabadusi kui nendel, kellel puudub kodakondsus. Ta lisas, et ELi toimimise lepingu artikli 49 järgi ei kehti kodakondsuseta isikute suhtes asutamisvabadus ning nad ei saa ka vabalt liikuda. Samuti ei laiene nendele viisade raamkokkuleppe kohane vastastikkuse põhimõte ja nad saavad külastada ainult 15 riiki väljaspool Schengeni ala. Mittekodanikud ei saa väidetavalt kasutada ka õigusi, mis on sätestatud Brüsseli IIa määruses, milles käsitletakse abieluasjadega seotud kohtuasju. Ta palus uurida petitsioonis mainitud isikute õigusliku staatuse ja seisukohta kohta. Samal aastal esitas Eesti kodanik S. R. petitsiooni 0383/2018 Eesti „määratlemata kodakondsusega“ elanike õiguste ja direktiivi 2003/109/EÜ rakendamise kohta Soomes. Tema väitis, et Eestis on ranged kodakondsuse andmise normid ning nende tõttu 7% elanikkonnast ei saa Eesti kodakondsust. Tema püüdis saada Soomes ELi pikaajalise elanikuna tööluba, kuid jäi sellest ilma ja väidab, et Soome ei ole korrektselt kohaldanud direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta.

Üldiselt leidis Komisjon petitsioonidele 0389/2018 ja 0383/2018 vastamisel, et igal liikmesriigil on õigus kujundada kodakondsuse saamise ja äravõtmise tingimusi, kuid määratlemata kodakondsusega elanike olukord on tundlik teema, millele tuleb tähelepanu pöörata. Siiski märgiti, et Eesti muutis 1. jaanuarist 2016 oma kodakondsusseadust, mis lihtsustab kodakondsuse saamist naturalisatsiooni korral pikaajalistele elanikele ning Eesti elanikud kasutavad sellist võimalust. Brüsseli IIa määruse artikli 6 arutamisel leiti, et tegemist on konkreetse eelisega, ja seotud liikmesriigi kodakondsusega, kuid ei välista võimalust kohaldada liikmesriigi kohtualluvuse norme enamikul juhtudel, kui see tingimus ei ole riigisisese õigussüsteemiga ette nähtud. Kokkuvõttes leidis komisjon, et tal ei ole nende juhtumite puhul põhjust sekkuda.

Petitsioon 0764/2017 Tšernobõli tuumaelektrijaama õnnetuse likvideerijate rahalise toetuse kohta

Eesti kodanik Sergey Neprimerov esitas 8. augustil 2017 petitsiooni koos 25 allkirjaga, milles avaldas muret likvideerijate rahalise toetuse määramise kohta Eestis. Petitsiooni esitamist on toetanud Euroopa Parlamendi Eesti liige Yana Toom. Esitaja väitis, et sellise toetuse saamiseks peab taotleja vastama õigusaktides sätestatud rahvusnõuetele ning tema arvamusel rahvuse alusel rahalise abi määramine on diskrimineeriv. Seda toetust peavad saama kõik õnnetuse likvideerijad. Peale petitsiooni esitamist otsustas Vabariigi Valitsus teha Riigikogule ettepaneku seaduse muutmise osas, mille alusel saaksid ka määratlemata kodakondsuseta isikud taotleda samasugust toetust. Riigikogu on hääletanud selliste muudatuste poolt ning sotsiaalhoolekande seaduse § 140¹ lg 3 p 2 järgi saavad alates 2018. aastast kodakondsuseta isikud taotleda sotsiaaltoetust tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijale Eesti kodanikega samadel alustel.

Euroopa Komisjoni ka vastas petitsioonile ning märkis, et pädevus üksikisikute kaitseks sekkuda on piiratud ELi õiguse kohaldamisalaga. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjonil õigust sekkuda liikmesriikide kodakondsuse poliitikasse (välja arvatud juhul kui liikmesriik rikuks oma pädevuse teostamisel ELi õigust). Ühtlasi soovitas komisjon pöörduda oma murega Euroopa Nõukogu Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, aga siis kui muid õiguskatisevahendeid ei jää. Samuti märkis komisjon, et määrus (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta) ka ei rakendu antud kaasuses, sest esitajad elavad Eestis ega ole sotsiaalkindlustuse vallas seotud ühegi teise liikmesriigiga.

Petitsioon 1360/2015 taksojuhtide keelenõuete kohta Eestis

Eesti kodanik Valeri Fedjusin esitas 4. jaanuaril 2016 petitsiooni koos 434 allkirjaga, milles kaebas asjaolu üle, et taksojuhtidel peab ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõude määruse § 7 lg 1 p 10 järgi eesti keele oskus olema vähemalt B1 tasemel. Esitaja ei ole nõus selle normiga, sest leiab, et teatud piirkonnas (nagu Narva) peamiselt elab vene keelt kõnelev elanikkond ja ka kohalikud ei oska eesti keelt. Ta toetab oma väiteid sellega, et EL määrus nr 492/2011 (töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires) artikli 3 alusel lubatakse liikmesriikidel sätestada töötaotlustele piiranguid keeleoskuse nõudeid ainult siis kui täidetava töökoha laad seda eeldab. Esitaja oli seisukohal, et keelelised nõuded on ebaproportsionaalsed ja piiravad tööjõu vaba liikumist.

Eesti ametiasutused vastasid petitsioonile ja märkisid, et B1 eesti keele nõudeid kehtestati tarbijate kaitse huvides. Taksojuht peab suutma selgelt ja arusaadavalt vastama klientide küsimustele, arvestama soovidega ja aru saama palvetest ning ohu korral tagada turvalisust. Komisjon on leidnud, et esitaja on vääralt aru saanud määruse 492/2011 artikli 3 lõike 1 sisust. Vastavalt viimasele taandele, ei kohaldata nimetatud sätet keeleoskusega seotud tingimuste suhtes, mis esitatakse täidetava töökoha laadi tõttu. Euroopa Kohus on leidnud, et igasugune keelenõue peab olema mõistlik ja vajalik antud töö tegemiseks ning nimetatud nõuet ei tohi kasutada ettekäändena teistest liikmesriikidest pärit tööliste väljatõrjumiseks. Kokkuvõttes leidis komisjon, et tarbijate kaitse ja ohutuse huvides on keelenõuete kehtestamine õiguspärased ja proportsionaalsed.