Luksemburgi hertsogkond

	Herzogtum Lëtzebuerg (lb); Herzogtum Luxemburg (de); Duché de Luxembourg (fr); Luksemburgi hertsogkond 1353–1482
	Lipp
	Luksemburg Madalmaades, 1350
Valitsusvorm	vasall
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Luxembourg

Luksemburgi hertsogkond (letseburgi keeles Lëtzebuerg, saksa keeles Luxemburg) oli Saksa-Rooma riigi osariik, iidne Luksemburgide aadlisuguvõsa kodumaa. Luksemburgid, nüüd tegelikult teada kui Limburgi hertsogid, said üheks kõige tähtsamaks poliitiliseks jõuks 14. sajandil, võisteldes Habsburgidega ülemvõimu eest Kesk-Euroopas. Nad olid Přemysliidide pärijad Tšehhi kuningriigis, ka troonijärglased Ungari kuningriigis ja andsid neli Saksa-Rooma keisrit, kuni nende meesliin hääbus ja Habsburgid said palad endale, nagu kaks dünastiat aastal 1364 Brünni lepinguga tegelikult kokku leppisid.

Aastal 1411 kaotas Luksemburgi Sigismund hertsogkonna oma vennatütrele Elisabethile võla katteks. Elisabeth müüs hiljem hertsogkonna Burgundia hertsogile Philippe Heale Valois-Burgundia dünastiast, kes maksis talle ära aastaks 1444. Burgundia hertsogid olid varem omandanud mitmeid muid valdusi Madalmaades, sealhulgas Flandria, Artois, Hainaut, Brabant, Zeeland, Holland ja Namur; Luksemburgi ja neid muid Burgundia valdusi Madalmaades kutsuti sel ajal (1384–1482) üheskoos Burgundia Madalmaadeks. Burgundia hertsogite meesliin suri välja aastal 1477, kui Philippe'i poeg Charles Südi sai surma Nancy lahingus, jättes pärijaks oma ainsa lapse Marie. Pärast tema surma abiellus Marie ertshertsog Maximilian I-ga Habsburgide dünastiast, kellest hiljem sai Saksa-Rooma keiser; pärast seda läksid Burgundia Madalmaad Habsburgide võimu alla, nii algas Habsburgide Madalmaade periood (1482–1581).

Kui Saksa-Rooma keiser Karl V (kes oli ka Hispaania kuningas Carlos I) aastal 1555 troonist loobus, läksid Habsburgide Madalmaad tema pojale, Hispaania kuningale Felipe II-le. Hollandi mässu või Kaheksakümneaastase sõja ajal lõid seitse põhjapoolset Habsburgide Madalmaade provintsi Hispaaniast lahku, moodustasid aastal 1581 Hollandi Vabariigi, samas kümme lõunapoolset provintsi (sealhulgas Luksemburg) jäid aastani 1714 Hispaania võimu alla ja olid sel perioodil tuntud kui Hispaania Madalmaad (1556–1714) (või Lõuna-Madalmaad, milline nimi jätkus ka pärast provintside Austria võimu alla minemist aastal 1714). Hispaania pärilussõda (1700–13), mis võideldi pärast Hispaania Habsburgide väljasuremist aastal 1700, andis Hispaania Madalmaad aastal 1714 Austria Habsburgide monarhia võimu alla, sellega algas Austria Madalmaade periood (1714–1795). Ala jäi Austria võimu alla Prantsuse revolutsioonini, kui Prantsusmaa selle 1795. aastal üle võttis.

Luksemburg kaotas aastal 1813 väikese osa oma territooriumist Preisimaale. Pärast Napoleoni kaotust Waterloo lahingus aastal 1815 ülendati Luksemburg suurhertsogkonnaks ja läks Willem I võimu alla, kes oli ka esimene kuningas äsja loodud Madalmaade ühendkuningriigis (mis hõlmas tänapäeva Belgiat kuni selle lahkulöömiseni Hollandist aastal 1830). Tekkinud personaalunioon Luksemburgi trooni ja Hollandi trooni vahel jätkus aastani 1890. Erinevalt Hollandist oli Luksemburg siiski osa 1815. aastal loodud Saksa Liidust ja Preisi kuningriigi garnison paiknes siin. Pärast seda, kui Belgia saavutas aastal 1830 Hollandist sõltumatuse, jaotati Luksemburg aastal 1839, kus suurem läänepoolne osa suurhertsogkonnast läks Belgiale, nii et suurhertsogkond koosnes nüüd vaid väiksemast idapoolsest osast. Personaalunioon Luksemburgi trooni ja Hollandi trooni vahel jätkus kuni Willem III surmani aastal 1890, kui Hollandi troon läks tema tütrele Wilhelminale, samas Luksemburgi troon läks Adolphe'ile.

Preisi-Austria sõjaga 1866 vabanes Luksemburg Saksa Liidu koosseisust. 1867 sõlmitud Londoni rahulepinguga kuulutati Luksemburg iseseisvaks riigiks Madalmaade Ühendkuningriigi koosseisus.