Zen

Zen-budismi Hiinasse tooja Bodhidharma. Yoshitoshi, 1887.

Zen-budismi eesliide zen tuleneb sanskritikeelsest sõnast dhyāna, mis tähendab mõtlust. Budismi levides Indiast Hiinasse tekkis hiina chan ja jaapani zen. Zen-budism (hiina ja jaapani keeles kirjutatakse mõtlusele keskenduv budismi suund põhimõtteliselt sama kanji-märgiga 禅 , mida võiks tõlkida: miski näitab ühte, osutab lihtsale) on üks mahajaana-budismi harusid.

Budismi paremaks mõistmiseks tuleks silmas pidada, et see Indiast alguse saanud maailmausund peab tähtsaimaks õiget eluviisi ja vaimseid praktikaid, mitte abstraktset filosoofiat või kvietismi. Budismis puudub õhtumaa mõtteloos religiooniga seostatav Jumala mõiste.

Chan'i Hiinasse toonud indialane Bodhidharma rõhutas dharma praktikas kõige olulisemana meele märkamist, mõtlust, sisemist distsipliini, jättes riitustele teisejärgulise koha. Aastaks 1000 pKr oli chan'ist saanud üks kahest Hiina tuntuimast budismi koolkonnast. Chan'i (zen'i) edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga. Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis Rinzai koolkonna, milles peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja virgumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Tänaseni elujõulises Rinzai koolkonnas on vali distsipliin ja kesksel kohal kōanide ehk mõistatuste lahendamine, näiteks "Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?" või "Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga ühe käega plaksutamine?" Rinzai koolkonnas on zazen'i, istumismõtluse praktikal samuti tähtis roll. Aga erinevalt Sōtō koolkonnast ei otsita ühegi mõtteta, lihtsalt istumist, vaid keskendutakse mõnele kindlale kōan'ile.

Jaapani munk Dōgen (1200–1253) asetas põhirõhu zazen'ile, istumismõtlusele , mille ta nimetas lihtsalt mõtluses istumiseks (shikantaza). Meditatsioonipraktika ühendamises inimese igapäevaelu ülesannetega on tema silmis võti meelerahu juurde. Dōgenilt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Tema poolt Hiinast Jaapanisse edasipärandatud zen-koolkonna nimetus on Sōtō shū (hiina 曹洞宗; pinyin: Cáodòng Zōng).

Zen toetub kahele jalale ehk tehnikale: kōan'id ja mõtluspraktika.

Zeni nurgakiviks on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Zen harjutab inimeses, kes sellega pühendunult tegeleb, spontaanse reaktsiooni täiuslikkuseni. Zeni meistrite loetelu, kes on silma paistnud täpsuse ja lihtsusega enda mõtete väljendamisel, on pikk. Zeni meistrid ehk õpetajad eelistavad isiklikku ja individuaalset paradoksaalloogikat tavatõdesid ja -väärtusi pakkuvale formaalloogikale, kuna see blokeerib niisuguse psüühilise funktsiooni meis nagu intuitsioon.

Tühjus, polek, ilmaolek, olemasolematus hiina Wú; jaapani Mu

Zen on levinud peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime chan, Koreas seon, Jaapanis zen. Nimi tuleneb sanskriti sõnast dhyāna 'meditatsioon, mõtlus'. Zen-budism pöörab tähelepanu tõe otsimisele filosofeerimise ehk filosoofilise meditatsiooni kaudu ning rõhutab seetõttu mediteerimist kui vajadust teel virgumisele. Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Jaapani zenil on erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kandepinna kui Hiinas või Koreas. 1960. aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetsu Teitarō Suzuki loengutele ja raamatutele.

Jaapanis oli zen-budism tugev võitluskunstide arengu mõjutaja ja kujundaja. Morihei Ueshiba oli mõjutatud taoismist ja zenist. Aikidōs on ühendatud taoismi ja zeni filosoofilisi ja religioosseid aspekte, mis omakorda juurdusid keerukasse uusšinto müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Psühhofüüsiline muundumine aikidō treeningute abil erineb psühhofüüsilisest muundumisest karates, kyūdōs ja teetseremoonias. Kõigil neil on ühine joon, mis on suunatud samale eesmärgile: sisendada õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastureaktsiooni käigus spontaansust ja austust asjade olemuse vastu sellistena, nagu nad on (shinnyo).

Shenxiu, chani koolkonna liider Hiinas

Zeni püüdlused ja põhimõtted

• Püüd säilitada meeles vaikust – mõelda sõnades ja arutlustes just sel määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist, unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).
• Tõelisuse eelistamine väljamõeldistele. See tähendab valmisolekut tunnistada elu tõelisust ilma seda moonutavate kaitsevõteteta.
• Hoolivus teiste olendite suhtes. Budism (ja zen sealhulgas) rõhutab teiste elusolendite suhtes tuntava hoolitsustarbe tähtsust – elava kaastunde ja osavõtlikkuse olemasolu, mis ei jäta kasutamata teiste olendite aitamise võimalusi.
• Toimimatu toimimine (wu-wei) – spontaansuse hindamine; elastsuse ja pehmuse eelistamine survele ja vägivallale.
• Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos, samuti seda, et usust osataks hingejõudu ja eluenergiat ammutada ning kogetaks ühtsust millegi kõrgemalolevaga, saamata sealjuures oma usuobjekti sõltlaseks.

• Kõikeläbistav kahtlus. Vankumatu usk budismi põhitõdedesse (näiteks kõigi olendite buda-algesse ehk virgumisvõimalusse) käib zenis käsikäes igihalja kriitilisusega väliste autoriteetide, dogmade, väärvaadete, terve mõistuse, väljamõeldiste jm sellise suhtes. Üks zeni põhimõte on: tapa kõik autoriteedid. Algajale mediteerijale antakse nõu saada vabaks ka siduvaist Buddhaga seotud kujutlustest ja mõtetest. „Kui sinu ette ilmub mediteerides (kujutluses) deemon, tapa see deemon, kui ilmub Buddha, tapa see Buddha!“

Meie raskused ei tule mitte sellest, et oleme omandanud võime teadvustatult tähelepanu suunata, vaid sellest, et oleme kaotanud võime hoomata selle taustal suuremat tagaplaani. Tähtis on, et suudaksime alati näha või vähemalt aimata kõige taga ka ühtsust.

• Kõhklematu edasiminek – siiruse ja otsekohesuse (nendes väljenduvad isiksuse loomulikkus ja terviklikkus) eelistamine keerutamisele ja teesklusele.
• Enesetäiustamine. Kes ei tööta lakkamatult enda kallal, libiseb arengus tagasi. Kui iidses Hiinas eeldas enesetäiustamise zen karmi askeesi või aastakümnepikkust harjutamist näiteks mingi käsiöö või kunsti omandamiseks, siis tänapäeval võiks enesetäiustamise sihiks võtta mis tahes teadmisi, oskusi, vilumust, meelekindlust, loomulike võimete arendamist tõotava ala. Keskendumist ja meelekontrolli ei pruugi harrastada üksnes pühakojas mediteerides, vaid mis tahes (ka head majanduslikku tulu andvas) tegevuses. Pole juhus, et zen-treening on kindla koha leidnud suurte Jaapani ettevõtete tippjuhtide väljaõppes.

Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus: raugematu sihile suundumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega. Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda. Kui zeni tundmaõppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innukalt.“ Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine. Kirgastumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki pingutusi. Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel).“ Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klammerdute tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest. Piisab sellest, et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta. Edu nimel ülepingutus on liigne, tarbetu taak. Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saavutada midagi erilist. Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas. Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada. Isegi kui püüdlesite vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel. Kaotada pole midagi. On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus.“

Küsinud psühhiaater zeni õpetajalt: “Kuidas sa tuled toime neurootikutega?” Zeni õpetaja vastas: “Ma viin nad punktini, kus nad ei saa enam ühtegi küsimust esitada.”

Zazen

Istumismõtlus

Shikantaza

Lihtsalt istumine. Ilma püüdleva keskendumiseta mitte millelegi.

Ajalugu

Zen-budismi rajajaks peetakse Bodhidharmat aastal 525.

Millal Chan jõudis või tekkis Hiinas, selle kohta on olemas mitu hinnangut. Kõige varem võis see juhtuda Liú Sòngi (420–479) ajal või hiljem Wèi dünastia ajal (386–534).

Pärimus räägib, et zen on pärit aegadest, mil Gautama Buddha saavutas valgustatuse.

Valgustumise idee ja traditsioon jätkus kaheksakümne kaheksas patriarhis, Zeni kujul realiseerus see õpetajas Bodhidharmas.

Zeni esmane pärinevusliin:

• Mahakashyapa
• Ananda
• Sanakavasa
• Upagupta (keiser Ašoka vaimne õpetaja)
• Dhritaka
• Michchaka
• Vasumitra (varaseima budismi kroonik ja ajaloolane)
• Buddhanandi
• Buddhamitra
• Parshva
• Punyayashas
• Ashvaghosha
• Kapimala
• Nagarjuna
• Kanadeva (Aryadeva)
• Rahulata
• Sanghanandi
• Gayasata
• Kumarata
• Jayata
• Vasubandhu (kirjutas Abhidharmakosha jne. Vijnanavada-koolkonna rajaja)
• Monorhita
• Haklena
• Aryasimha
• Basiasita
• Punyamitra
• Prajnatara
• Bodhidharma
• VI patriarh Huineng (638–713)

Vaata ka

• Bonsai

Kirjandus

• Anti Kidron, “Keskendumiskunst”. Valgus, Tallinn 1994, 212 lk.
• Daisetz Teitaro Suzuki, “Sissejuhatus zen-budismi”. Tõlkinud Valev Mirtem. Intuitiivteaduste Kool, Tallinn 1997, 40 lk.
• Erich Fromm, „Psühhoanalüüs ja zen-budism“. Tõlkinud Olavi Pesti; järelsõna: Olavi Pesti ja Anti Kidron. Mondo, Tallinn 2001, 102 lk.
• Sheng-Yen ja Dan Stevenson, „Härja jälgi mööda“. Tõlkinud Märt Läänemets. Tänapäev, Tallinn 2007, 376 lk. Chan-budismi tee tänapäeva Hiina õpetaja järgi.
• "Meel ongi Buddha. Mazu jutlused ja ütlused" . Hiina keelest tõlkinud Elli Feldberg. Tallinna Ülikooli kirjastus, 2013 ISBN 9789985587690.

Välislingid

• Sangharakshita ZENI PÕHIOLEMUS
• Zen (Autor Anti Kidron)