Aikidō

Allikas: Vikipeedia
合氣道.svg
Morihei Ueshiba, aikido looja.

Aikidō [aikidoo] (jaapani keeles 合気道 või vanemas kirjapildis 合氣道) on kaasaegne jaapani võitluskunst, mis loodi Morihei Ueshiba(1883-1969) poolt erinevate vanade budo-koolide põhjal 20. sajandi alguses.

  • - ai - liitmine, ühendus, kooskõla
  • - ki - hing, eluenergia, meel, kavatsus
  • - dō - tee, rada, meetod, viis


Mis on Aikido[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui vaadata seda budoala kitsalt füüsilisel tasandil on aikido võitluskunst, mis sisaldab endas põhiliselt heiteid, kukutamisi, liigeste lukke, erinevaid sidumistehnikaid aga ka hoiatavaid lööke (atemi). Tehnikad on tuletatud aiki jiu-jitsu’st (jūjutsu) jo-jutsust ja kenjutsu liikumistest (vt. ka kendo kohta). Aikidod harjutades, püüame vabaneda vastase kuvandist oma meeles. Me õpime kasutama ründaja oma liikumisenergiat, sellega liitudes või heidame uke endast eemale. Aikido ei ole staatiline kunst - liikumisele ja liigutuste dünaamilisusele pööratakse suurt tähelepanu.

Treenigul võivad harjutajad leida aikido’st kõike seda, mida nad on otsinud; olgu see siis rakendatavad enesekaitse tehnikad, vaimne eneseleidmine, füüsiline tervis või meelerahu. Muidugi kulub selleks palju aega ja vaeva. O-Sensei rõhutas aikido moraalseid, eetilisi ja hingelisi külgi, pannes seejuures fookusesse harmoonia ja rahu arendamise, nii kitsamas, kui ka laiemas tähenduses. Üks võimalus tõlkida mõiste ‘aikido’ eesti keelde on ‘kooskõla (leidva) meele tee’. See on nii ka tänapäeva aikido’s, kuigi eri stiilid rõhutavad aikido-meele vaimset, religiooset aspekti erineval määral. Olgugi et idee võitluskunstist, mis püüdleb rahu ja armastava (Jah, just seda sõna kasutas M. Ueshiba aikido-südame iseloomustamiseks oma viimastel eluaastatel) harmoonia poole võib tunduda paradoksaalsena, on see aikido keskne kontseptsioon.

Sõna aikido`t tähistavad (kanjimärgid) on üles ehitatud hiina kirjasüsteemi ehituskividest. Väike sisevaade:

Ai - harmoonia ai tähendab sobivust, millegagi kooskõlas olemist. Kui seda kanjit etümoloogiliselt uurida, võib tõlgendada umbes nii: alumised jooned kujutavad suud või näiteks teekannu avaust. Ülemised kolm joont moodustavad kaane kuju. Nende kahe seose abil näidatakse piltlikult kahe vastandlikku (tühja ja täisoleva, nõgusa ja kumera) nähtuse või asja omavahelisele vastavusele. Nagu potile sobib kaan täpselt peale või kork pudelile, sulgurina avause ees. Ei saa aga unustada, et tegemist on vana keele ähmase algusajaga ja sellest tulenevat pole mingeid tõendeid ainuõigest seletusviisist. Seega on selline tõlgendus ainult üks võimalik etümoloogilne seletusviis.

Ki - hingus, meel, kavatsus. Ki-märk tuleb hiina ideogrammist, mis varasemal ajal oli lihtsam: 气 Qi - aur või ka õhk... 氣: Ülemised kolm joont märgivad riisipotist tõusvaid aurupilvi. See märk 米 tähistab riisi. Need märgid kokku moodustavad semiootilise sümboli, mis osutabki aurule, hingamisele või elujõule (soe toit) ja nii ka kaudsemalt tahtele, kavatsusele.

Do - tee, suund, rada Märgi parempoolsed nn kirde-osad kujutavad inimese peas olevaid juukseidja nägu silmadega. Radikaaliks on vasakult alla jooksev jalgade tee...jalgrada. Siis kokkuvõttes: jalad viivad sinna, kuhu pea juhib... kujutluspilt mööda teed kõndivast inimesest. Do on selle kanji on-yomi, hiinapärane hääldus, mis tähistabgi teed, rada või kulgemist üldises tähenduses. Laiendatult võib see tähendada ka meetodit, viisi, arenguteed või kogu eluteed.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]