Mustlased

Mall:Rahvanimed Mustlased ehk romad (varem eesti keeles ka romid; endanimetus rom, mitmus roma, 'mees; inimene') on India põhjapiirkondadest pärinev rändrahvas. Mustlased kuuluvad suurde mustlaskeelsesse rahvastikurühma. Euroopa mustlaste keel on suguluses sanskriti keelega ning sisaldab laensõnu teistest indoeuroopa jm keeltest.

Suurimad mustlaskogukonnad Euroopas asuvad Ungaris, Slovakkias ja Rumeenias. Arvatakse, et 15. sajandi alguses aeti hulk madalamasse kasti kuuluvaid hindusid Indiast välja, kes läksid maailma rändama ja keda hakati nimetama mustlasteks. Nad jaotusid peamiselt Venemaale, Hispaaniasse ja Ungarisse.

Mustlaste lipp.

Päritolu

Mustlaste algkodu asus Kesk-Indias (tänapäeva Rajastani provintsis), kust nad emigreerusid loode suunas mitte varem kui 11. sajandil.

Kultuur

Rändrahvana tegelesid mustlased peamiselt hobusekasvatusega, metallitöötlemisega ning rändkauplemisega. Peamised ametid olid katelsepad, hobuserautajad, korvipunujad, tellisepõletajad ja päevilised. Need tegevusalad on jälje jätnud mustlaste kultuuri ning seda ei ole mõjutanud ka hilisem tööstuse areng ning paiksem eluviis. Rahvuslik tants Hispaanias (kuna suurem rühm mustlasi rändas sinna) on flamenko, mis tekkis 15. sajandil. See on segatud hispaania, mauri, keldi ja araabia kultuuridega. Alguses oli flamenko kinnine, 19. sajandil jõudis see lavale. Teine suurem rühm rändas Venemaale. Nende tantsu tunneme vene mustlastantsuna. See on põhimõtteliselt sama, lihtsalt sellel ei ole oma konkreetset nimetust nagu on "flamenco". Kolmas suur rühm jõudis Ungarisse ja seal hakkas Ungari kultuuriga segunedes vohama Ungari mustlastants ja -kultuur. Hispaania mustlased musitseerivad kitarri ja rütmipillidega. Kõige esimene oli siiski laul, tants tuli kõige viimasena. Ungari mustlased kasutavad palju viiulit ja tamburiini.

Asperg, Baden-Württemberg. Vanematest eraldatud mustlaslapsed enne koonduslaagrisse saatmist, 22. mai, 1940.

Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialism

Teine maailmasõda oli Euroopa mustlaste elus suureks teelahkmeks. Saksamaa Natsionaalsotsialistliku režiimi ajal hävitati mustlasi samade põhjendustega nagu juute. Koonduslaagrites hukkus või lasti maha 150 000–200 000 mustlast. Pääsesid vaid need, kel õnnestus end varjata.

Mustlased Eestis

 Pikemalt artiklis Mustlased Eestis

Esimene teade mustlastest Eestis pärineb 1533. aasta 23. maist, mil mustlasele nimega Clawes anti Tallinnas turve, et ta saaks koguda enda kaitseks tõendeid, kuna ta olla löönud surnuks oma lellepoja Christofferi.

Püsivalt ilmusid mustlased Eestisse 17. sajandil. Nad põhjustasid meile harjumatute elukommetega palju sekeldusi ning neid püüti korduvalt välja ajada esiti linnadest, hiljem kogu maalt. See ei õnnestunud ning seetõttu püüti mustlasi kinnistada teatud paikadesse, et nad elaksid koos talupoegadega ja oleksid nende valve all. 1841. aastal koondati eestlaste hulgas rändlevad mustlased Laiuse kroonuvalla hingekirja. Tol korral kirja pandud mustlased kuulusid kuude sugukonda, kelle nimed olid Indus, Maddisson, Lama, Lakak, Guruni ja Welberk.

Genotsiid mustlaste vastu Eestis

Aastatel 1941–1943 mõrvati kõik Eesti mustlased, välja arvatud mõned üksikud, kellel õnnestus end varjata. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 776 mustlast. Pärast Eesti okupeerimist Saksamaa poolt arreteeriti nad kõik ja paigutati koonduslaagritesse.

Uurimine ja kajastus

Eesti mustlasi ja mustlaskeelt on uurinud keeleteadlane Paul Ariste. Temalt on ilmunud sel teemal rida artikleid, samuti 1940. aastal monograafia "Laiuse mustlased" ning postuumne artiklikogumik "Mustlaste raamat". Ariste tegevust kajastab Madis Arukase 2001. aastal valminud film "Paul Ariste kaks armastust: vadjalased ja mustlased". 2010. aastal valmis režissöör Vahur Laiapea film Eesti mustlastest "Mustlase missioon".

Nimetus eesti keeles

Traditsiooniline eestikeelne nimetus mustlased oli algselt halvustava alatooniga, kuid on hiljem muutunud neutraalseks, nagu kinnitab Eesti Keele Instituudi juht Urmas Sutrop. Euroopas võideldakse Sutropi sõnul mitmes keeles levinud sõnatüve Zigeuner/tsigan vastu; Euroopa Nõukogu soovitab kasutada omanimesid roma, sinti või kale. Inimõiguste Instituudi seisukoht on siiski, et mustlane ei ole neutraalne ning selle asemel tuleks öelda roma.

Kirjandus

• Risto Blomster "Eesti mustlased enne Teist maailmasõda. Lohetapja" Tartu, 1999, 9985-9214-1-0, Pro folkloristica, 1406-3808, 6, lk 36-41
• Kati Murutar "Päikeselapsed: [Eesti mustlaste elust ja kommetest]" Favoriit, 1406-2186, (1999) jaanuar, lk 36-39
• Paul Ariste "Laiuse mustlased" Acta Universitatis Tartuensis/Dorpatensis. B; 50.1: Tartu, 1940
• "Mustlased" Eesti Politseileht, 14. märts 1925, nr 11, lk 164–166. [1]
• H. V. "Mustlastest" Eesti Politseileht, 1. august 1925, nr 31, lk 466–467

[2]

• Mis teha mustlastega? Uus Eesti, 25. september 1938, nr 263, lk 4
• Eestis elab tuhat mustlast. Uus Eesti, 4. jaanuar 1936, nr 4, lk 7

Välislingid

• George Soros Haridus päästab tagakiusatud Eesti Päevaleht 10. jaanuar 2014
• Ülekanne loengust: mustlased Eestis - omad või võõrad? Postimees 9. detsember 2013 (Judit Strömpl)
• Vahur Koorits "Inimõiguslased: „mustlase” asemel tuleb öelda "roma"" EPL, 29. mai 2013
• Tiito Himma "Kuidas elavad eesti mustlased" Õhtuleht, 22. detsember 1997