Itaalia kuningriik (Napoleoni): erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
Resümee puudub
}}
 
'''Itaalia kuningriik''' ([[Itaalia keel|itaalia]] ''Regno d'Italia''; [[Prantsuse keel|prantsuse]] ''Royaume d'Italie'') oli täielikult [[Prantsuse revolutsioonisõdade Itaalia kampaaniad|revolutsioonilise Prantsusmaa]] mõjualune [[Napoleon I]] poolt [[Põhja-Itaalia]]s asutatud nimeliselt [[IseseisvusSuveräänsus|suveräänne riik]], mis lõppes viimase kaotuse ja langusega. Seda valitses kuningas Napoleoni eest läbi kogu olemasolu aja Napoleoni kasupoeg [[Eugène de Beauharnais]], kes teenis oma kasuisa [[asekuningas|asekuningana]].
 
== Põhiseaduslikud statuudid ==
Napoleon I krooniti [[Milano]] [[Milano toomkirik|toomkirikus]] 26. mail [[Lombardia raudkroon]]iga.
 
Napoleon I tiitel oli "PrantsusePrantslaste keiser ja Itaalia kuningas" ([[Prantsuse keel|prantsuse]] ''Empéreur des Français et Roi d'Italie''), mis näitas selle Itaalia kuningriigi tähtsust talle.
 
Kuigi vabariiklikku põhiseadust ametlikult kunagi ei tühistatud, asendas rida ''Põhiseaduslikke statuute'' selle täielikult.
 
Esimene neist kuulutati välja kaks päeva pärast kuningriigi sündi, 19. märtsil, kui ''Consulta'' kuulutas Napoleoni kuningaks ja kuulutas, et tema pojad on tema pärijad, isegi kuikuid Prantsuse ja Itaalia kroonid tuli pärast keisri surma eraldadalahutada.
 
Teine oli 29. märtsist ja reguleeris regentlust, kuningriigi kõrgemaid ametnikke ja vandeid.
Kõige tähtsam oli kolmas, mis kuulutati välja 5. juunil, kujutades endast kuningriigi tõelist põhiseadust: Napoleon oli riigipea ja omas täit valitsusvõimu; tema äraolekul asendas teda asekuningas Eugène de Beauharnais. ''Consulta'', seadusandlik nõukogu ja kõneisikud ühendati kõik Riiginõukogusse, mille arvamused olid vaid soovituslikud ja kuningale mitte siduvad.
 
Seadusandlik kogu, vana parlament, jäi teoorias alles, kuid pärast aastat 1805 ei kutsutud seda enam kokku; sisse viidikehtestati [[Napoleoni koodeks]].
 
Neljas statuut, mis otsustati 16. veebruaril 1806, märkismääras Eugène de Beauharnais' troonipärijaks.
 
Viies ja kuues statuut, 21. märtsist 1808, eraldasid ''Consulta'' Riiginõukogust ja nimetasid selle Senatiks, ülesandega informeerida kuningat kõige tähtsamate alamate soovidest.
* [[Siseminister]] oli alguses [[Ludovico Arborio di Breme]] ja siis, aastast 1809, [[Luigi Vaccari]];
* [[Välisminister]] oli [[Ferdinando Marescalchi]];
* [[JustiitsministerKohtuminister]] ja peakohtunik oli [[Giuseppe Luosi]];
* [[Riigivaraminister]] oli [[Antonio Veneri]] ja aastast 1811 [[Ambrogio Birago]];
* [[Rahandusminister]] oli [[Giuseppe Prina]];
[[Pilt:Napoleone 5 lire 76001838.jpg|thumb|right|140px|''5 lire'' münt,<BR>''Regno d'Italia'' (1812)]]
 
Kuningriik andis väljakehtestas uue rahvusvaluutavaluuta, mis asendas kohalikud ringlevad mündid: [[Itaalia liir]], sama suuruse, kaalu ja metalliga, kui [[Prantsuse frank]]. Müntimise otsustas Napoleon keiserliku dekreediga 21. märtsil 1806, uute müntide tootmine algas aastal 1807. Rahaühik oli [[hõbe]]liir, mis oli 5 [[gramm]]i raske. Olid veel mündid £2- (10 grammi hõbedat) ja £5- (25 grammi hõbedat) ningliirised väärismündidhõbemündid ning £20 (6,45 grammi [[kuld]]a)- ja £40 (12,9 grammi)-liirised kulda)kuldmündid. Liir jagunes 100 sendiks, ja olid mündid 1 sent (2,1 grammi [[vask]]e), 3 senti (6,3 grammi vaske) ja 10 senti (2 grammi odavatmadalaproovilist hõbedat), kuid järgides traditsiooni, oli veel jaotus 20 [[soldo]]ks, müntidega 1 soldo (10,5 grammi vaske, tegelikult 5 senti), 5 soldot (1,25 grammi hõbedat), 10 soldot (2,5 grammi hõbedat) ja 15 soldot (3,75 grammi hõbedat).
 
== Armee ==
Anonüümne kasutaja

Navigeerimismenüü