Illüüria provintsid
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2015) |
|
Provinces illyriennes 1809–1816 | |
 Lipp
| |
 Prantsuse keisririigi provintsid Illüürias ja Itaalias (1810) | |
| Osa | Prantsuse keisririigi autonoomne provints |
|---|---|
| Pealinn | Laybach |
| Peamised keeled | prantsuse, itaalia, saksa, sloveeni, serbohorvaadi |
Illüüria provintsid (prantsuse: Provinces illyriennes) oli lühiajaline Napoleoni Prantsuse keisririigi autonoomne provints, mis loodi aastal 1809 territooriumitel piki Aadria mere põhja- ja idarannikut, mis olid vallutatud Viienda koalitsiooni sõjas. Selle pealinnaks sai Ljubljana (Laybach). Nime "Illüüria" kasutati viitamiseks iidsetele illüüria hõimudele, kes kunagi piirkonnas elasid, ja tähistab Dalmaatsia ranniku, mis oli antiikajal tuntud Illüüriana, uusklassitsistlikku uusmärgistust.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Habsburgide monarhia Sloveeni maade esimene okupeerimine Prantsuse Revolutsiooniarmee poolt pärast Tarvisio lahingut 1797. aasta märtsis, mida juhtis kindral Napoleon Bonaparte, põhjustas suure rahvarahutuse. Prantsuse väed kindral Jean-Baptiste Bernadotte'i juhtimisel püüdsid rahustada mures ja hirmul rahvast, andes välja erilise avaliku teadaande, mis avaldati ka sloveeni keeles. Prantsuse armee tagasitõmbumise ajal peatusid kindral Bonaparte ja tema saatjaskond 28. aprillil 1797 Ljubljanas. Pärast 1805. aasta Austerlitzi lahingut ja Pressburgi rahu okupeerisid Prantsuse väed taas kord Sloveeni territooriumi osi. Prantsuse vägede varustamine ja järsud sõjamaksud olid okupeeritud territooriumite rahvastikule suureks koormaks. Provintsibrigaadide moodustamine 1808. aasta juunis ja ulatuslikud ettevalmistused uueks sõjaks ei peatanud Napoleoni Grande Arméed, mis lõi otsustavalt Austria vägesid Wagrami lahingus 6. juulil 1809.
Pärast Austria kaotust loodi Schönbrunni rahuga 14. oktoobril 1809 Illüüria provintsid, kui Austria keisririik loovutas Lääne- ("Ülem-") Kärnteni koos Lienziga Ida-Tiroolis, Kraini, Görzi ja Gradisca, Trieste vabalinna ja Istria margi territooriumid ning Horvaatia maad Sava jõest edelas Prantsuse keisririigile. Need Aadria mere põhja- ja idarannikul asunud territooriumid olid kokku sulatatud endistest Veneetsia Dalmaatsia ja Istria territooriumitest, mille Austria annekteeris 1797. aasta Campo Formio rahuga, ja endisest Ragusa vabariigist, mis kõik tuli aastal 1805 anda Napoleoni Itaalia kuningriigile ja aastal 1808 Illüüria provintsidele, mis oli Prantsusmaa osa.
Briti laevastik kehtestas Aadria merel blokaadi, mis jõustus Tilsiti rahuga (juuli 1807), mis pani kaubalaevastiku seisma, mõjutades kõige tõsisemalt Dalmaatsia sadamalinnade majandust. Prantsuse ja Itaalia ühendvägede püüe hõivata brittide käes olnud Dalmaatsia saart Vis'i (Lissa) nurjus 22. oktoobril 1810.
Augustis 1813 kuulutas Austria Prantsusmaale sõja. Austria väed kindral Franz Tomassichi juhtimisel tungisid Illüüria provintsidesse. Prantsuse armeesse värvatud Horvaatia väed vahetasid poolt. Zara (nüüd Zadar) alistus pärast 34-päevast piiramist 6. detsembril 1813 Austria vägedele. Dubrovnikis ajas ülestõus prantslased minema ja loodi ajutine Ragusa valitsus, lootuses taastada vabariik. See okupeeriti Austria vägede poolt 20. septembril 1813. Cattaro ala (nüüd Kotori laht) ja selle ümbrus okupeeriti aastal 1813 Montenegro vägede poolt, kes valdasid seda aastani 1814, kui Austria vägede ilmumine sundis Montenegro vürsti territooriumi 11. juunil Austriale üle andma. Britid taandusid okupeeritud Dalmaatsia saartelt juulis 1815, pärast Waterloo lahingut.
Haldus[muuda | muuda lähteteksti]
Pealinnaks tehti Laybach, s.o Ljubljana tänapäeva Sloveenias.
Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]
Ala koosnes esialgu 11 departemangust, kuigi jaotust ei jõustatud kunagi täielikult:
| Nimi | Keskus |
|---|---|
| Adelsberg | Adelsberg (Postojna) |
| Bouches-du-Cattaro | Cattaro (Kotor) |
| Croatie | Karlstadt (Karlovac) |
| Dalmatie | Zara (Zadar) |
| Fiume | Fiume (Rijeka) |
| Gorice | Gorice (Gorica) |
| Laybach | Laybach (Ljubljana) |
| Neustadt | Neustadt (Novo mesto) |
| Raguse | Raguse (Dubrovnik) |
| Trieste | Trieste (Trst) |
| Willach | Willach (Beljak) |
Aastal 1811 toimus Illüüria provintsides halduse ümberkorraldus, kui maa jagati esialgu neljaks (Laybach, Karlstadt, Trieste, Zara), 15. aprillil seitsmeks intendantuuriks. Iga intendantuur jagati edasi piirkondadeks:
| Nimi | Keskus | Piirkonnad | Endine departemang |
|---|---|---|---|
| Carinthie (Kärnten) |
Willach (Villach) | Willach Lienz |
Willach |
| Carniole (Krain) |
Laybach (Ljubljana) | Adelsberg (Postojna) Laybach Kraimbourg (Kranj) Neustadt (Novo mesto) |
Adelsberg, Laybach, Neustadt |
| Croatie civile (Tsiviil-Horvaatia) |
Karlstadt (Karlovac) |
Karlstadt Fiume (Rijeka) Lussinpiccolo (Mali Lošinj) |
Fiume, Croatie osad |
| Croatie militaire (Militaar-Horvaatia) |
Segna (Senj) | Croatie osad | |
| Istrie (Istria) |
Trieste | Trieste Gorice (Gorizia) Capodistria (Koper), Rovigno (Rovinj) |
Trieste ja Gorice |
| Dalmatie (Dalmaatsia) |
Zara (Zadar) | Zara Spalato (Split) Lesina (Hvar) Sebenico (Šibenik) Macarsca (Makarska) |
Dalmatie |
| Raguse | Raguse (Dubrovnik) | Raguse Cattaro (Kotor) Curzola (Korčula) |
Bouches-du-Cattaro ja Raguse |
Rajati kaks kaubanduskoda, Triestes ja Ragusas. Kirikuvalitsus korraldati ümber vastavalt uutele poliitilistele piiridele; rajati kaks peapiiskopkonda asukohtadega Ljubljanas ja Zaras, abipiiskopkondadega Gorizias, Capodistrias, Šibenikis, Spalatos ja Ragusas (1811).
Kindralkubernerid[muuda | muuda lähteteksti]
Kindralkuberneri juhitud Prantsuse administratsioon andis provintsides välja tsiviilõiguse (Code civil). Kindralkuberneri asukoht oli Laybach. Kindralkubernerid olid:
- Auguste de Marmont (8. oktoober 1809 – jaanuar 1811)
- Henri Gatien Bertrand (9. aprill 1811 – 21. veebruar 1812)
- Jean-Andoche Junot (21. veebruar 1812 – juuli 1813)
- Joseph Fouché (juuli 1813 – august 1813)
Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvaarv (1811) oli 460 116 Ljubljana intendantuuris, 381 000 Karlovaci intendantuuris, 357 857 Trieste intendantuuris ja 305 285 Zara intendantuuris, kokku 1 504 258 kogu Illüürias. Prantsuse määrus vabastas juudid; tegelikult tühistas määrus Habsburgide määruse, mis keelas juutidele asumise Krainis.
Sotsiaalne ja poliitiline korraldus[muuda | muuda lähteteksti]
Hoolimata sellest, et Illüüria provintside territooriumil ei rakendatud mitte kõiki Prantsuse seadusi, olid Illüüria ametnikud aruandekohustuslikud Pariisi ministeeriumitele ja ülemkohtule. Illüüria provintside elanikel oli Illüüria kodakondsus. Esialgu olid ametlikeks keelteks prantsuse, itaalia ja saksa, kuid aastal 1811 lisandus esimest korda ajaloos sloveeni.
Prantsuse keisririigi toodud peamiste muudatuste hulgas oli halduse põhjalik remont, koolisüsteemi muutmine – ülikoolide loomine ja sloveeni keele õppekeeleks tegemine – ning Napoleoni koodeksi (Prantsuse tsiviilkoodeks) ja kriminaalkoodeksi kasutuselevõtt.
Kuigi prantslased ei kaotanud feodalismi täielikult, tutvustas nende võim Illüüria provintside elanikele palju detailsemalt Prantsuse revolutsiooni ja tolleaegse kodanluse saavutusi. Nad algatasid võrdsuse seaduse ees, ajateenistuse ja ühtse maksusüsteemi, ning isegi kaotasid teatud maksusoodustusi, algatasid kaasaegse halduse, eraldasid riigi ja kiriku (tsiviilabielu, sündide tsiviilregistratsioon jne.) ning riigistasid kohtusüsteemi. Okupandid tegid esimest korda teoreetiliselt kõik kodanikud võrdseks seaduse ees.
Prantslased asutasid aastal 1810 ka ülikooli ("École centrale") (mis lõpetas tegevuse aastal 1813, kui Austria taastas kontrolli, kuid mille põhimäärust 4. juulist 1810, mis käskis reorganiseerida endised Austria lütseumid Ljubljanas ja Zaras ülikoolideks, peetakse nüüd Ljubljana ülikooli hartaks). Nad rajasid linnaservale esimese botaanikaaia, ehitasid tänavaid ümber ja tegid laste vaktsineerimise kohustuslikuks. Karlovacis, Horvaatia sõjaväe peakorteris, rajati aastal 1811 eriline prantsuskeelne sõjakool.
Keeleteadlane Jernej Kopitar ja luuletaja Valentin Vodnik suutsid võimudele selgitada, et Illüüria provintside tänapäevases sloveeni osas elavate asukate keel oli tegelikult sloveeni keel.
Kuigi Illüüria provintside ajal ei viidud haridusreformi täies ulatuses ellu, oli see siiski olulise sotsiaalse tähtsusega. Koolisüsteemi ümberkorraldamise kava pakkus Sloveeni alade alg- ja keskkoolides hariduseks sloveeni keelt. Illüüria provintsides oli 25 gümnaasiumi.
Teadaanded avaldati provintside ametlikus ajalehes Illüüria provintside ametlik telegraaf (Télégraphe officiel des Provinces Illyriennes). Ajalehe asutas Marmont. Aastal 1813 töötas Prantsuse autor Charles Nodier Ljubljanas kui ajalehe viimane toimetaja, seda märkimisväärselt uuendades, ja avaldas seda prantsuse, itaalia ja saksa keeles.
Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Prantsuse võim Illüüria provintsides oli lühiealine ja ei olnud rahva seas sama populaarne, aitas see oluliselt kaasa suuremale rahvuslikule eneseusule ja vabadusteadlikkusele, eriti Sloveeni maadel. Arvamus Napoleoni võimust ja Illüüria provintsidest muutus oluliselt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui liberaalsed Sloveeni intellektuaalid hakkasid kiitma prantslasi Austria võimu alt vabanemise eest.
Täna võib öelda, et Illüüria provintside lühike periood oli vabaduse, võrdsuse ja vendluse printsiipidest suurema teadlikkuse perioodi algus.
Pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Viini kongress kinnitas Austria valdusteks endised Illüüria provintsid. Aastal 1816 moodustati neist ilma Dalmaatsia ja Horvaatiata, kuid koos kogu Kärnteniga Illüüria kuningriik, mis ametlikult kaotati alles aastal 1849, kuigi Horvaatia piirkondade tsiviilhaldus oli juba aastal 1822 antud Ungarile.
Mälestus prantslastest ja keiser Napoleonist on põimitud sloveeni traditsioonidesse, rahvakunsti ja rahvalauludesse. Prantslaste kohalolek Sloveeni territooriumitel peegeldub ka Prantsuse päritolu perekonnanimedes ja hoonenimedes, freskodes ja maalides, millel kujutatud Prantsuse sõdureid, samuti rikkas kinnisvara kultuuripärandis (maanteed, sillad, purskkaevud).
Aastal 1929 peeti Ljubljanas suur riiklik tseremoonia, mille ajal püstitati Prantsuse Revolutsiooni väljakule monument Napoleonile ja Illüüriale. Seda filmis Janko Ravnik.