Embūte vald
| Embūte vald | |
|---|---|
|
| |
| läti Embūtes pagasts | |
|
| |
| Pindala: 117,4 km² | |
Elanikke: 286 (1.01.2024)[1]  | |
| Rahvastikutihedus: 2,4 in/km² | |
| Keskus: Vībiņi | |
 |
.jpg)
Embūte vald (läti keeles Embūtes pagasts) on vald Lätis Lõuna-Kuramaa piirkonnas. Vald piirneb sama piirkonna Vaiņode, Kalvene ja Priekule vallaga, Kuldīga piirkonna Nīkrāce vallaga ning Salduse piirkonna Nīgrande vallaga.
Valla pindala on 117,4 km². 2011. aasta seisuga elas seal 386 inimest. Aastal 2011 elas vallas 337 lätlast, 13 venelast, 2 valgevenelast, 8 ukrainlast, 1 poolakats ja 22 leedulast.[2] Valla keskuseks on Vībiņi küla. Vallamaja asub aadressil Uzvaras iela 6, vallavanem on Indra Fjodorova.[3]
Valla alad jäid kunagi kuralaste Bandava muinasmaakonda, lõunapoolne osa ka Ceklise muinasmaakonda. Hiljem asus seal Embūte kihelkond. Embūte vald moodustati Esimese maailmasõja ajal Embūte (Amboten), Bakūze (Backhusen), Vībiņi (Wibingen) ja Dēsele mõisa (Desseln) maad. Aastal 1920. läbi viidud agraareeformi ajal kuulus Embūte mõisale 1273 hektarit maad, Bakūze mõisale 594 hektarit maad, Vībiņi mõisale 376 hektarit maad ja Dēsele mõisale 465 hektarit maad.[4] Aastal 1935 oli valla pindala 80,5 km² ja seal oli 1337 elanikku.[5] Toona oli valla keskus Embūte.
Aastal 1945 moodustati vallas Embūte ja Dēsele külanõukogu, aastal 1949 vald likvideeriti. Aastal 1951 liideti Embūte külanõukoguga Dēsele külanõukogu, aastal 1961 osa likvideeritavast Asīte külanõukogust. Aastal 1977 liideti külanõukoguga osa Vaiņode külanõukogu alasid.[6] Aastal 1990 muudeti külanõukogu vallaks. Aastatel 2009–2021 kuulus vald Vaiņode piirkonda.
Suuremad jõed on Dzelda jõgi ja Lētīža. Suurim järv on Sepene järv (67 ha). Vald asub Lääne-Kuramaa kõrgustikul. Kõrgeim koht asub Asīte ja Embūte vahelisel mõhnal, mis on ümbritsevast alast 60-80 meetrit kõrgem. Kõrgeim tipp on Krievukalns (189,5 m).
Kultuurimälestistest on riikliku kaitse all Embūte linnamägi, Embūte piiskopilinnus ja hiiepaik Embūte Ohvrimägi.[7] Kohaliku kaitse all on Padambji muinaskalmed ehk Kalmemägi, Sproģi muinaskalmed, Vībiņi mõisa muinaskalmed, Tulči linnamägi ja linnamägi Vēreskalns.[8]
Looduskaitse all on Drieki saar, Drieki tamm, Embūte jäärakud, Indulise ja Ārija tamm, Kļaviņase saar, Bakūze mõisa vaher, Bakūze mõisa saared, Bakūze mõisa hiidsaar, Ogļukalnsi paljand (paljandub juura ajastu pruunsüsi), Ošenieki pärn, Graviņase saared, Ohvritamm ja Nīgrande valla piiril asuv Lētīža hiidrahn, lisaks veel arvukalt nimetuid põlispuid. Vallas asub Embūte looduspark, valla loodeosa jääb osaliselt Blažģa järve hoiualale.[9]
Vallas on kolm küla. Valla keskuses Vībiņis (vidējciems ) oli 2021. aastal 228 elanikku. Muud külad on staatusega mazciems: Dēsele 14 elanikuga aastal 2005 ja Dinsdurbe 14 elanikuga aastal 2015. Ülejäänud elanikud elasid külade koosseisu mitte kuuluvates taludes.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā), vaadatud 19.06.2024.
- ↑ Ethnic composition of Latvia 2011
- ↑ Vaiņodes novads
- ↑ Latviešu konversācijas vārdnīca. IV. sējums. Rīga : Anša Gulbja izdevniecība. 7425. sleja.
- ↑ Latvijas pagasti. Enciklopēdija. Rīga : A/S Preses nams. 2001—2002. ISBN 9984-00-412-0.
- ↑ Okupētās Latvijas administratīvi teritoriālais iedalījums. Latvijas Valsts arhīvu ģenerāldirekcija. Rīga, 1997. ISBN 9984-9256-0-9
- ↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2021. Vaadatud 7. mail 2021.
- ↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2021. Vaadatud 7. mail 2021.
- ↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
- ↑ Vietvārdu datubāze. Latvijas Ģeotelpiskās informācijas aģentūra.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Embūte vald – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis