Embūte piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia

Kaart Embūte piiskopilinnus (saksa keeles Bischofsburg Amboten) oli Kuramaa piiskopkonna piiskopi linnus, mis tänapäeval jääb Vaiņode piirkonda (Wainoden) Embūte valda ja Embute külasse ja asus Lanka jõe vasakul kaldal, maanteede P106 ja P116 teeristis[1]. Vene tsaaririigiaegse jaotuse järgi jäi Embuta Kuramaa kubermangu Aizpute ülemhauptmannschafti (maakonna) Aizpute hauptmannschaftkonda (Hasenpoth)[2].

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1253 – Amboten[3]
  • 1539 – Anboten[4],
  • 1556 – Anboten[5]
Vaade Embūte piiskopilinnuse värava äärse suurtükitorni põhjaseinale loodest novembris 2001

Asukoht ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Embute oli Kuramaa piiskopkonna kõige lõunapoolsem piiskopilinnus, veel rohkem lõuna pool võis asuda vaid mõne piiskopivasalli kindlustatud mõisahoone – näiteks Gramzdas (Gramzden). Koos ordu käes oleva Grobinaga (Grobin) oli Embute üleülde sakslastele kuuluva Kuramaa üks kõige lõunapoolsemaid linnuseid. Linnus asetseb Lanka jõe keskjooksul ja selle vasakkaldal ligi 150*150 m suuruse poolsaare moodustava jõelooke sees. Jõgi voolab seal sügavas ürgorus, mille kaldad ja selle ääres olevad lähemad künkad küündivad orupõhjast kuni 50 m kõrgusele. Jõepinnast on linnusekünka kõrgus u 10–15 meetrit, absoluutkõrgus merepinnast küündib 110–115 meetrini ning jõelookes ühineb Lanka jõega ka sellesse kagu poolt suubuv Ošķe või Bakūze oja. Jõgi moodustab linnusekünka ümber peaaegu saare ja on veskitammidega tiikideks ülespaisutatav, millega sai siis linnusele tekitada tõhusa veekaitse. Lanka jõgi voolab otsejoones 13 km kaugusel vasakult Ventasse, kuid muudab teekonnal teiste jõgedega ühinedes veel mitu korda nime – Dzelda, Šķērvelis. Umbes pool kilomeetrit põhja suunas jääb Lanka jõe paremale kaldale kurelaste Embute muinaslinnus, mis asetseb umbes 20 m kõrgusel samuti põhja-lõunasuunalisel ovaalsel künkal. Piiskopilinnuse künka juures saavad kokku 3 vana ühendusteed – lääne poolt Priekulest (17 km) tulev maantee saab seal kokku kirdest Skrundast (23 km) ja idast Nīgrandest tuleva maanteega. Tegemist oli Kuramaa lõunapoolsete maade ühendusteega[6]. Piirkonna maastik on seal maaliline ja seda kutsutakse ka "Kuramaa Šveitsiks".

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Muinasajal olnud haldusjaotuse järgi asetses hilisema piiskopilinnuse lähedal, sellest 400 m põhja pool paiknev Embute muinaslinnus kurelaste Bandava maakonna lõunaosas ja oli tõenäoliselt ka seal asunud kihelkonna keskus[7]. Bandava maakond asetses keset Kuramaad Venta jõe (Windau) mõlemal kaldal. On olemas legend mille järgi oli see ühe kurelaste vanema Indulise linnus. Legendi järgi armastanud teineteist vanem Indulis ja Kuldiga komtuuri tütar Aria, ning sealkandis toimunud seetõttu XIII sajandil traagilised sündmused[8]. Tänu künklikule maastikule on seal linnuste ehituseks palju sobivaid paiku; ühte muinasaegset Embute lähistel, sealt lääne pool Dzelde (saksa Dselde) jõe läänekaldal asetsevat maalinna on uurinud ka baltisaksa ajaloolased[9]

Linnus keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Embūte mõisale ja linnusemäele kirdest Skrundasse minevalt maanteelt u 1827 aastal, näha on ka piiskopilinnuse müürivaremeid. Joonistus Filippo Paulucci albumist (1830)

1237 on esimest korda kirjalikes allikates kõneldud Embute ümbruskonnast, kui paavsti legaat Modena Wilhelm jaotas Kuramaa piirkonna kolmeks kiriklikuks dötsieesiks – Kuramaa, Liivimaa ja Semigallia omaks. Embute jäi Kuramaale.

1242 sai taas pärast lühikest vaheaega Liivi ordu maameistriks noor ja energiline Dietrich von Grüningen, kes pidi uuesti vallutama Kuramaa sakslastele pärast Mõõgavendade ordule 1236. aastal hävitavalt lõppenud Saule lahingut.

1243 on Embutet esmamainitud vanemas riimkroonikas kui kurelaste asulat ja strateegiliselt tähtsat keskust. Samal aastal vallutasid Liivi ordu väed Embute ja suundusid edasi Kuldiga (Goldingen) peale. Kroonika jutustuse järgi kindlustasid ristirüütlid ennast Embutas kurelaste linnuses, ristisid kohalikud ning panid neile peale maksud ja koormised. 1243–1244 viis järjekorras 2. Liivi ordu maameister Grüningen läbi Kuramaa vallutamise. Piirkonna alistamiseks koondas Grüningen oma aja kohta suured jõud: kohale olid kutsutud liivlased, lätlased, Taani Põhja-Eesti vasallid, Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna vasallid (Das her was lanc und breit...). Koguneti Riias ja suunduti mööda mereäärt Kuramaale. Umbkaudu perioodil 1611–1617 kirjapandud Fabriciuse Liivimaa ajaloo lühikroonika kirjutab, et kohe peale kurelaste alistamist suure väega asus Grüningen piirkonda sakslastele kindlustama ja alustas kolme linnuse ehitust: Kuldiga, Vindavi (Ventspilsi) ja Embute. Ordumeister olevat mehitanud kohe ka linnused (ehitusjärgus) kaitsjatega. Samal ajal läbi viidud vägivaldne ristimine põhjustas aga palju ohvreid nii kurelaste, kui ka sakslaste seas[10].

1244 korraldas Kuramaale sissetungi Leedu vürst Mindaugas, tahtes ristirüütlitest ette jõuda ja Kuramaad enda valduste hulka allutada. Lisaks pöördusid abi saamiseks Mindaugase poole ka osad ristimisega mitterahulolevad kurelased. Sõjakäik oli siiski kiiruga ja kehvasti organiseeritud, vägi korralikult väljaõpetamata ning Embute all sai Mindaugas lüüa, suutmata vallutada ristirüütlite ja kurelaste ühendmaleva poolt kaitstavat linnust. Kuna leedulaste vägi ei suutnud rünnata sakslaste uuemaid moodsaid kivilinnuseid, siis suunati löök kurelaste puitlinnuste pihta. Kokku olevat Mindaugas sel sõjakäigul kaotanud ligi 30 000 meest[11]. Fabriciuse kroonika kirjutab selle kohta, et Grüningen, saanud teada Mindaugase plaanidest, varitses leedulasi koos oma maamarssali ja sõjaväega Embute lähedal metsas ja kui viimased ehitatava linnuse juurde jõudsid ("...tahtsid linnusesse tungida..."), ründasid neid selja tagant ja lõid Mindaugase põgenema, tappes üle 1500 leedulase. Orduvendadest hukkus tapluses Embute all 4 meest ja lisaks 10 abilist[12].

Kuramaa diötsieesi (piiskopkonna) vapi rekonstruktsioon

1245. aastat peavad osad ajaloolased Embute linnuse asutamisajaks ja meister Grüningeni selle asutajaks. Pärast leedulaste rünnaku tagasilöömist tundub koha kindlustamisvajadus olevat igati loogiline. Ilmselt võis ordumeister paiga välja valida ja kindlaks määrata, kuid ehitamise alustamises ei saa kindel olla. Tollal pandi alus veel mitmetele ordulinnustele Kuramaal ja ressurssi ei pruukinud kõikjale jätkuda. Kõige olulisem oli sisemaal asuva Kuldiga ordulinnuse, kui Kuramaa orduvalduste keskuse, väljaehitamine. Lepingute järgi kurelastega pidid kurelaste vanad puitlinnused neile alles jääma, kuid sakslased võisid sinna kõrvale rajada oma kivilinnuse. Esialgu jäid kurelaste vanad linnused siiski ühiskasutusse. See oli ka otstarbekas – ohu korral sai veel vanasse kantsi kiiresti varjule tõmbuda ja seal sai ehituseks tarvilikke varusid varjul hoida.

1251–1263 juhtis Kuramaa piiskopkonda Heinrich von Lützelburg. Tema ajal anti Põhja-Kuramaal toomkapiitlile kuuluva Dundaga piiskopilinnuse (Dondangen) piirkonnast Embute linnuse ehituse finantseerimiseks ära kahe küla sissetulekud.

1253. aasta maadejagamislepingu järgi langes Embute piirkond Kuramaa piiskopi kätte, kuid ilmselt koostöös orduga linnuse ehitamine jätkus ja ordu sai seda edaspidigi aeg-ajalt kasutada[13], kui maa lõunaosas asuvat Leedu vastast operatsioonibaasi. Kuramaa piiskopkond jagunes 3 lahustükiks: Piltene-Dundaga, Saka-Cirava ja Aizpute-Embute.

1260, enne saatuslikku Durbe lahingut, hõivasid ja kasutasid orduväed jälle Embute vana puitlinnust.

1263–1266 käsutas Liivi ordut järjekorras 9. maameister Konrad von Mandern, keda osad ajaloolased peavad 1265 Embute rajajaks või ehitajaks[14]. Võimalik, et tema ajal lõpetati piiskopilinnuse ehitus selle algsel kujul, mis oli saanud kesta juba ligi paarkümmend aastat. 1263 sai piiskopiametisse Saksa ordusse kuuluv Edmund von Werth – tema ajal pandi alus mitmetele piiskopkonna kivilinnustele.

1290, 9. mail Riias koostatud üriku järgi loovutas Kuramaa piiskop Edmund von Werth ordumeister Haltile Embute linnuse ja lisaks 2/3 oma Kuramaal asuvate lauamõisate sissetulekutest selle linnuse ülalpidamiseks oma äraolekuajal. Lisaks, kuna ordu pidi linnust edasi ehitama ja tugevdama, sai viimane tagatiseks ka 90 haakenit piiskopi maad Nurmuižas (Normes)[15]. Üle 30 aasta Kuramaa piiskopi ametit pidanud Werth kuulus küll Saksa ordusse, kuid elas Liivimaa ristisõdade ajal enamjaolt turvaliselt Saksamaal ja käis Kuramaal "asju ajamas" vaid 3-4 korral. Samal aastal seadis piiskop Werth piiskopkonnas sisse korra, mille järgi maade tuludest 1/3 läheb kapiitlile ja 2/3 piiskopile. Piiskopkond jagunes samuti 3 lahusmaatükiks, ning igas lahustükis oli nii kapiitli kui ka piiskopi valdusi, mis tekitas teinekord umbmäärasust ja segadust. Võimalik, et piiskop andis Embute ordule kasutada või rendile ka seetõttu, võis kolida tõenäoliselt põhjapoolsel lahustükil Venta jõe paremkaldal valminud avaramasse Piltene piiskopilinnusesse (Pilten). Viimane oli ohtlikust Leedu piirist üle 80 km põhja pool, nö. ohutumas "tagala sügavuses" ja lisaks kaitses seda suunda võimas Kuldiga ordulinnus. Kuni selle ajani resideerisid piiskopid algul Meemeli (Klaipeda) ja seejärel Embuta linnuses. Veel samal aastal saadeti ordumeister Halti teadmisel 2 orduvenda Vindavi ordulinnusest Embutesse[16]. Werth ise viibis veel aasta Kuramaal, asutas Piltenes toomkapiitli ja lahkus siis jäädavalt Liivimaalt Saksa ordule kuuluvasse Alden Bieseni ordulinnusesse (linnuskloostri hospidali), kus ta ka 1292 aasta detsembris suri.

Linnus ehitati 13. ja 14. sajandil ühtlasi kaitseks ka Leedu suurvürstiriigi eest.

XIII sajandi lõpus, kui Kuldiga komtuur naasis edukalt röövretkelt Leedust, siis jaotati Embute linnuse juures sõjasaaki. Ka piiskopid külastasid siiski Embutet tihti edasi[17].

1300 kaebas vastne piiskop Burkhard, et Kuldiga asekomtuur oli 200 mehega tunginud Embute piirkonda, rüüstanud seda ja suundunud siis Liibavisse (Liepaja), kus lõhkunud maha toomkapiitli linnuse ja võtnud seejärel paiga enda valdusse. Samuti ühe teise kaebuse järgi "tunginud orduteenrid kallale piiskopkonna inimestele, röövinud neilt Embutesse püha armulaua jaoks saadetud veini ja joonud selle ära..."[18] Kuna Kuramaa piiskopkond oli inkorporeeritud tegelikult Saksa ordusse – kapiitli liikmed olid orduvennad ja ainult piiskop oli teinekord mujalt valitav, siis enamjaolt valitses erinevalt muudest Liivimaa konföderatsiooni piirkondadest Kuramaal ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel rahu ja suuremaid tülisid tuli harva ette.

Alates tulirelvade ilmumise ajastu algusest XV sajandil ehitati Embutesse linnuse põhjakülge värava kaitseks kummalegi poole ümarad suurtükitornid.

Eestis, Suislepas asuv Krüdeneride marmorist vapp. Hõbedasel vapikilbil asetseb kolm punast palki (kaitserinnatist), kiivri küljes ülal on peegel

1424 on mainitud kirjalikes allikates Embute linnusepiirkonda (borchsokinge), 1456 lihtsalt Embute piirkonda[19].

XV sajandi II poolel jaotati piiskopkond 8 linnuse ja mõisa ametkonnaks: Aizpute, Arlava, Cirava, Embute, Dundaga, Piltene, Puza ja Valtaiki.

1483 on ürikutes räägitud Embute kirikukihelkonnast[20]. Praegused kirikuvaremed, mis võivad pärineda Kuramaa hertsogiriigi ajal ümberehitatud keskaegsest kirikust, asetsevad üle linnuse vallikraavitiigi (veskitiigi) 300 m linnuse asukohast läänes.

1486. aasta kohta on mainitud, et piiskopi vasallile Thomas von Ambotenile kuulub ka Bakūze mõis, mis jääb 5 km Embutest idakagusse.

1537 või 1544 sai Embute linnuse oma hallata piiskopi vasall ja Aizpute hauptmann Heiking. XVI sajandil resideeris Embutes ka piirkonna foogt.

1556–1561, Liivi sõja aegses kroonikas on Embutet nimetatud, kui Kuramaa piiskopkonna väiksemate losside hulka kuuluvat linnust. Tolleaegsed sõjasündmused Kuramaale ei jõudnud, Embute jäi nö. tagalasse[21].

1560 ostis Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopilt Johann IV von Münchhausenilt kogu piiskopkonna ja andis selle oma vennale hertsog Magnusele. Samas oli alanud ka Liivi sõda ja mõjukad piiskopkonna vasallid – Heikingid, Korffid, Krüdenerid – üritasid lagunevast Liivimaa konfõderatsioonist endile samuti tükke omandada. Embute oli selle viimase valitseja Heikingi valduses.

Kuramaa hertsogite Kettlerite vapp

1576 aastal Heiking suri ja Embute linnus läks Krüdeneride kätte. See ei meeldinud Korffidele, ning ühel ööl ründasid viimased linnust, ajades sealt Krüdeneri minema. Ilmselt lähtus rünnak kõige lähemal asuvast Korffide mõisast – 17 km kaugusel asuvast Priekule vasallilinnusest (Preekuln). Piltene viimane piiskop Magnus käskis Korffil Embute Krüdenerile tagasi anda, kuid Korff pöördus abi otsides Poola kuninga poole[22].

1583, 31. mail piiskop Magnus suri ja Poola ning Taani vahel puhkes lühike nn Piltene piiskopkonna pärilussõda. Taani huve esindasid seal osad kohalikud mõisamehed. Poolakad reageerisid kiiresti, kolonel Oborskij koos oma vägedega hõivas Embute ja andis linnuse Korfile üle. Kuid mõni kuu hiljem, 21. augustil annetas Poola kuningas Stefan Bathory linnuse sõjaliste teenete eest hoopis oma vasalli, Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri pojale Wilhelmile[23].

Linnuseala ja -ehitised uusajal ja hiljem[muuda | muuda lähteteksti]

Mirbachide aadliperekonna vapp

1585 loobus Taani rahalise kompensatsiooni eest ametlikult Poola-Leedu kasuks Kuramaa piiskopkonnast (Piltene), kuna viimast oli raske hallata ja keeruline kaitsta: see oli väike, tükeldatud ja asus kaugel. Samal aastal muutis Stefan Bathory ka pärimisõigust: Embute võis saada omale ka Wilhelmi vend.

1595 kinnitas Poola kuningas Kettleritele Embute valdused ja andis neile õiguse ka seda müüa või rendile anda.

1611 sai Wilhelmilt Embute omale Johann von Kettler. 1617 moodustati endise piiskopkonna baasil Piltene ringkond, mis ei jäänud Kuramaa hertsogiriigi, vaid läks otse Poola riigi alluvusse. Linnusest ja mõisast oli saanud eravaldus[24].

1653 müüs Johann Embute 50 000 floriini eest Poola armee kolonelleitnandile Emmerich von Mirbachile (1631–1661), kellelt see läks tema pojale Fromholdile (suri 1710). Arvatakse, et sellal ehitatigi linnus ümber mõisahooneks. Vanu linnusekive jätkus ilmselt ka muudeks ehitusteks, 1684 pühitseti taas sisse Embute kivikirik.

Lõplikult purustati linnus ilmselt Põhjasõja ajal 1702. XVIII sajandi inventariseerimisaktis on öeldud, et linnusest on osaliselt alles vaid väliskaitsemüür[25] ja väravatornid. Linnuses sees olevat alles ka üks õlgkatusega majandushoone. XVIII sajandi alguses rajati linnuse eluhoone vundamendile Embūte mõisa (saksa keeles Schloss Ambothen) hilisem häärber[26].

1725. aastaks, kui suri Fromholdi poeg Georg Johann von Mirbach, oli "Embute mõisa härrastemaja, nagu ka kõik muud ehitised äärmiselt viletsas seisukorras". Sõjajärgne aeg oli olnud vaene ja ka paljud mõisnikud tulid majanduslikult vaevalt ots otsaga kokku. Mõisal olid suured võlad. Tasapisi majanduslik olukord siiski paranes, 1736 ja 1762 suudeti panditud kõrvalmõisad vabaks osta[27].

1762 sai Embute omanikuks Johann Ewald von Mirbach. Embute mõisakompleksist ja Jagsmanni kõrvalmõisast moodustati majoraatmõis. Alustati remondi- ja taastamistöid.

1824 päris mõisa Johann Gustav Christoph von Mirbach, kes suri 1844. Tema ajal moderniseeriti ja ehitati linnusealal olevat mõisat veelkord ümber. Sellest ajast olemas Hermann Friedrich Waeberi joonistus, mis asub Riias, Läti Akadeemilises Raamatukogus[28].

1827 aastast pärineb Karl Willongi pilt Embute mõisast markii Filippo Paulucci albumis, kus on näha künkal asuv mõisahoone ja selle ees asuvad veel küllaltki ulatuslikud linnusevaremed, mida ümbritsevad majandushooned ja veskitiik[29].

1846 ostis Embute omale Otto von der Osten-Sacken. Käivitusid samuti suured ümberehitustööd, seda eriti sisekujunduses. Millalgi XIX sajandil laiendati ka mõisahoonet – põhja poole tehti juurdeehitus, lammutades selleks maha vana värava idapoolse suurtükitorni.

Vaade kunagiselt linnuseõuelt põhja suunas väravate asukohale. Paremal mõisahäärberi varemed. September 2012

Mõisnike mälestustes XIX sajandi lõpust on üles tähendatud, et mõisa peahoones puudus veevärk ja hoone juures ka kaev, ning vett tuli tuua vaatides vankriga lähedalasuvast tiigist või allikast. Tänu järsult kõrgenevale sissesõiduteele värava juures oli see eriti talvel keeruline ja hobustele kaunis piinarikas ettevõtmine. Parun Walter von Kosküll, Embute ajutine valitseja tollal, kirjutab oma memuaarides, et "tegemist on väga ilusa ja väärtusliku mõisaga, mille härrastemaja on ürgvana nn kindlustatud mõisahoone ja see asetseb ühel järsuveerulisel künkal ning ohutuse mõttes oleks targem künka all hobustelt maha tulla ja jalgsi üles mõisaõuele kõndida"[30].

1910 müüs parun Osten-Sacken Embute lossi Hans von Hahnile.

1919. või 1920.[31] aastal põles mõisa härrastemaja maha, jäi varemetesse ning hakkas varisema. Lossi viimaseks käsutajaks jäi Hansu lesk, kes lahkus koos väikese pojaga Saksamaale. Rahvasuus on säilinud legend, et lesknaine laskis pärast lahkumist 1920. aasta kevadel mõisahoone suurest kibestumisest süüdata, kuid vanad fotod tõendavad, et mõisa peahoone põles maha juba mais 1919 – ilmselt tänu tollastele sõjasündmustele Bermont-Avalovi vägede taganemisel. Arvatavasti põlengu tõttu ja kartusest noore Läti Vabariigi plaanitava maareformi ees, mis jätnuks leskproua elatistest praktiliselt ilma, lahkuski paruness Maria von Hahn Saksamaale. Mõisahoone jäi peremeheta ja seda enam ei taastatud.

Juba 1921 otsustas riigivõim siiski, et tänu ainulaadsele ja kaunile paigale ja maastikele, ning kuna lossi ümbritsevad heinamaad olid suhteliselt väheväärtusliku mullastikuga, siis mõisasüdant kruntideks ei tükeldata. 50 ha maatükk mõisa ümbert jäi Läti riigi nn. tagavaramaade hulka ja võeti tollal 1935 aastaks ainulaadse otsusena isegi riikliku kaitse alla.

1928. aastast pärineval fotol on mõisahäärberi sisehoovipoolsed seinad veel enamjaolt püsti, kuid juba tugevalt võsasse kasvanud[32].

II maailmasõja lõpusündmused puudutasid ka Embutet. 1944. aasta 31. oktoobril hõivasid nõukogude tankid Embute ja Dinsdurbe. Arvatakse, et just siis hävis Embute linnusekünka kõrval olev kihelkonnakirik. Nn. "Kuramaa koti" rinne jäi Embute lähedale pidama, 15. veebruaril 1945 käisid seal ägedad lahingud. Veel isegi 6. mail pommitas nõukogude lennuvägi Embutet[33].

Pärast II maailmasõda lammutas kohalik kolhoos linnusevaremeid ja kasutas saadud ehituskive vajalike põllumajandushoonete rajamisel[34].

2001 aastal külastasid linnusevaremeid arheoloogid ja uurisid neid põgusalt. Ala oli tihedalt põõsastesse kasvanud[35].

Näide tüüpilisest mantelringmüürlinnusest (mantelmüür), milliseid ehitati XIII sajandil. Lõuna-Baierimaal asuva Eisenbergi linnuse rekonstruktsioon

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist oli tõenäoliselt põhja-lõuna suunas ovaalse linnusekünka lae looduslikku kuju järgiva väikese mantelringmüürlinnusega, milliseid ordu juhtimise XIII sajandi I poolel ja keskpaigas rajati Liivimaale üpris mitmeid[36]. Linnuse põhiplaan laius umbkaudu 30*50 meetril. Mantelmüürile toetusid seespool elu- ja majandushooned, millest esimene põhiplaaniga 9*20 m asetses tõenäoliselt mantelmüüri kirdenurgas pikuti vastu idaseina, ning mis hiljem mõisa peahooneks ümber ehitati. Värav asetses linnuse põhjaküljel, kuhu tulirelvade ajastul püstitati kummalegi poole sissekäiku selle tugevduseks ümarad suurtükitornid. Suurtükitornide läbimõõt küündis 7 meetrini, siseruumi läbimõõt 3,5 ja seinapaksus 1,5 meetrini. Linnuseküngas ei olnud eriti kõrge – vaid umbes 10–15 meetrit, kuid üsna järsuveeruline[37] ning selle lõuna- ja idaküljed olid jaotatud kolmeks terrassiks. Järsk oli ka tõus mööda mäekülge väravateni. Linnuse vundamendid ja suurtükitorni alumine osa olid laotud põllukividest, ülemine osa punastest tellistest. Laskeavasid ei ole torni müüritises märgata. Legend räägib, et linnusest viinud allmaakäik vanasse katoliku kloostrisse, kus hiljem asunud rahvamaja[38]. Kunagiste mõisnike järeltulija Andre von Hahn on kirjutanud, et kaheldamatult sisaldas mõisa elumaja kunagise linnuserajatise müüriosi – sellele viitas ka juba elumaja ebakorrapärane ruumide jaotus ning kord laienevad ja kord kitsenevad toad. Samuti viitab keskaegsele ehitusviisile elumaja praeguseni säilinud edelanurk, mille moodustavad lubjakivist väljaraiutud suuremad nurgakvaadrid. Lubjakiviplokkide kasutamist ehitamisel on näha ka mujal paiknevate linnusevundamentide juures terve künka ulatuses. Ka linnusest 350 m lääne pool paiknevad vana kihelkonnakiriku arhailised maakivist müürid (eriti torniosa) on laotud romaani stiilis – ümarate aknaavadega ja profiiltellistega järkjärguliselt taanduvalt vooderdatud ukseavaga. Torniosa paistab olevat vanem, pikihoone müürid võivad olla XVII sajandi keskpaigas rekonstrueeritud. Kirik oli omal ajal kaunistatud ka kihelkonna kohalike mõisnike vappepitaafidega (Karl von Bagge af Boo)[39].

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusest ja sellest hiljem ümberehitatud mõisahoonest on säilinud väheldased varemed. Rohkem müüre on alles mõisa peahoonest, linnusest on näha maapinnal vaid värava kaitseks mõeldud loodepoolse ümara suurtükitorni põhjasein kõrgusega u 7 meetrit. Asustuse koha pealt on Embute tänapäeval praktiliselt välja surnud, Embute valla keskus asetseb u 6 km idakagus Vībiņi mõisas (Wibingen), koolimaja seal vastas üle jõe asetsevas Bakūze mõisas (Backhusen)[40]. Ühes kahest kunagisest mõisaajast allesjäänud ja nüüdseks renoveeritud majandushoonest paikneb Embute kohalik turismiinfopunkt ning ökoturismi arenduskeskus. Arheoloogilisi väljakaevamisi ei ole linnusealal kunagi läbi viidud[41].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2429012.36-7659541.41-8/f___p-TiWW+hVtp5/fmob___p-2428884.51,7659617.85/bl___cl Läti kaart
  2. ↑ https://web.archive.org/web/20171109024214/https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/28/1820_%D0%9A%D1%83%D1%80%D0%BB%D1%8F%D0%BD%D0%B4%D1%81%D0%BA%D0%B0%D1%8F_%D0%93%D1%83%D0%B1%D0%B5%D1%80%D0%BD%D0%B8%D1%8F.jpg General-Karte vom Kurlandischen Gouvernement, 1820, Пядышев, Военно-Картографическое Депо
  3. ↑ https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/234399 Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13. –16. Jahrhundert, Dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk. 13, samuti UB I, nr. 248
  4. ↑ https://commons.wikimedia.org/wiki/File:1539-Samogethia-and-Lituania.jpg Olaus Magnus "Carta Marina", 1539
  5. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 184
  6. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2429012.36-7659541.41-14/f___p-TiWW+hVtp5/fmob___p-2428884.51,7659617.85/bl___topografiska_karte Embute topograafiline kaart
  7. ↑ https://www.latvijas-pilskalni.lv/embutes-pilskalns/ EMBŪTES PILSKALNS
  8. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  9. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, I Teil, Die hölzernen Wallburgen der Uhrzeit, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 35
  10. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1611", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 99, ISBN 978-9985-876-83-1
  11. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  12. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1611", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 99, ISBN 978-9985-876-83-1
  13. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 45 ja UB I, nr. 532
  14. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 45
  15. ↑ https://books.google.ee/books?id=ghmnrBjDgeEC&pg=PA145&lpg=PA145&dq=Schloss+Nurmhusen&source=bl&ots=UPMO7Sc5Eo&sig=ACfU3U173DCVAruM0EdBLxMnvOPr36uzOw&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiO7MbSn9LnAhXNwqYKHaavCCY4FBDoATAAegQIBxAB#v=onepage&q=Schloss%20Nurmhusen&f=false Mitteilungen aus der livlädischen geschichte, II Band, I Heft, Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, Riga-Leipzig 1840, lk. 145
  16. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  17. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  18. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  19. ↑ https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/234399 Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13. –16. Jahrhundert, Dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk. 71
  20. ↑ https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/234399 Die Burgsuchungen in Kurland und Livland vom 13. –16. Jahrhundert, Dr. Helene Dopkewitsch, Riga, 1933, lk. 71, samuti UB XI, nr. 620
  21. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 171
  22. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  23. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  24. ↑ http://www.mesta.lv/objekts/embutes_viduslaiku_pils_drupas_bruninieku_pilskalns/ Mesta, Развалины средневекового замка в Эмбуте
  25. ↑ http://www.mesta.lv/objekts/embutes_viduslaiku_pils_drupas_bruninieku_pilskalns/ Mesta, Развалины средневекового замка в Эмбуте
  26. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  27. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 14, ISSN 1869-2451
  28. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 14, ISSN 1869-2451
  29. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 6, ISSN 1869-2451
  30. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 16, ISSN 1869-2451
  31. ↑ http://www.mesta.lv/objekts/embutes_viduslaiku_pils_drupas_bruninieku_pilskalns/ Mesta, Развалины средневекового замка в Эмбуте
  32. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 18, ISSN 1869-2451
  33. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  34. ↑ http://www.mesta.lv/objekts/embutes_viduslaiku_pils_drupas_bruninieku_pilskalns/ Mesta, Развалины средневекового замка в Эмбуте
  35. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  36. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 95
  37. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 45
  38. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
  39. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 22-25, ISSN 1869-2451
  40. ↑ Herrenhäuser in Kurland, Amboten-Geschichte, Dr. Imants Lancmanis, Heft nr. 4, 2011, lk. 7, ISSN 1869-2451
  41. ↑ http://www.castle.lv/latvija/embute.html Замок Эмбуте (Амботен - Amboten)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Embūte_piiskopilinnus&oldid=6389417"