Eesti NSV Pioneeriorganisatsioon

Eesti NSV Pioneeriorganisatsioon
Tegevuspiirkond	Eesti NSV
Juht	nõukogu esimees, ELKNÜ KK sekretär; Silvi-Aire Villo (1976)
Peaorgan	Eesti NSV Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu
Emaorganisatsioon	Üleliiduline V. I. Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon
	Häälekandjad: Pioneer ja Säde

Eesti NSV Pioneeriorganisatsioon oli Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal tegutsenud kommunistlik noorteorganisatsioon, mis kuulus V. I. Lenini nimelisse Üleliidulisse Pioneeriorganisatsiooni.

Organisatsioon lõpetas tegevuse, kui Eesti taas iseseisvus; pioneeriorganisatsioon kujundati 1988. aastal ümber noorteorganisatsiooniks ELO.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Pioneeriorganisatsioon loodi 1940. aasta sügisel, peatselt pärast Eesti okupeerimist. Organisatsioon oli osa üleliiduisest V. I. Lenini nimelisest Pioneeriorganisatsioonist. Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni tegevuse alguspäevaks võib pidada 14. augustit 1940, kui ELKNÜ keskkomitee juurde loodi pioneeritöö organiseerimisbüroo, millest kujunes vabariiklik pioneeristaap ja Eesti linnades ja maakondades hakkasid tegutsema kohalikud staabid. Esimesed 12 liiget võeti organisatsiooni vastu 1940. aasta suvel Koitjärvel korraldatud laagris, kus ka filmiti. 1941. aasta 15. jaanuaril asutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega Tallinna Pioneeride Maja asukohaga Lai tänav 15.

Pioneeriorganisatsiooni tööd kureeris ELKNÜ Keskkomitee, kus laste kommunistlike organisatsioonide juhtimiseks oli komsomoliorganites loodud pioneeritöö osakonnad ja kooliosakond tegeles üldiselt ka pioneeriorganisatsiooni juhtimisega. 1946. aasta 13. juunil hakkas ilmuma ELKNÜ KK ja ENSV Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu häälekandja ajaleht Säde. 1950. aasta jaanuaris toimunud ELKNÜ keskkomitee pleenumil kinnitati ENSV Vabariikliku Pioneeride Nõukogu koosseis (21 liiget) ning selle juurde loodi poliittöö, teaduslik-tehnilise töö, kultuuritöö ja sporditöö sektsioon. 1951. aasta ELKNÜ V kongress pani kohustusi väga paljudele valdkondadele sh. laste ja noorte ajakirjandus, agitatsioon ja ideelis-poliitiline kasvatustöö, pioneeride majad ja paleed, pioneerijuhid, pioneeri- ja linnalaagrite korraldamine ehk õpilaste suvepuhkuse organiseerimine ning propagandakunst.

1958. aastal loodi 40-liikmeline Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu (algul Noorte Pioneeride Nõukogu), mis koosnes pioneeride majade jt lastega tegelevate asutuste juhatajatest, ajakirjanikest, pioneerijuhtidest. Nõukogu esimeheks valiti ELKNÜ KK sekretär, PONi tööd juhtis büroo. 1959. aastal võeti vastu Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni põhikiri. Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni põhikirja järgi oli pioneeriorganisatsiooni ülesanne korraldada tunnivälist ning pioneerimalevate ja -rühmade tegevust ning valmistada ette pioneerijuhte.

1967. aastal taasloodi ELKNÜ KK koolinoorsoo ja pioneeritöö osakond. Komsomoli põhiülesanneteks oli: abistada NLKP-d noorte kasvatamisel kommunismi vaimus, kaasata noori uue ühiskonna ülesehitamisse, kasvatada üles noor põlvkond igakülgselt arenenud inimesi, kes hakkavad elama ja töötama kommunismi tingimustes^[1]. Komsomol oli suunatud algul 15–25-aastastele, hiljem aga 14–28-aastastele noortele. Komsomolil, mis ise oli kommunistliku partei noorteorganisatsioon, oli omakorda allorganisatsioon. Selleks oli noorematele mõeldud pioneeriorganisatsioon. Pioneeride hulka kuulusid 10–(14)15-aastased lapsed ja noored. Pioneerid korraldasid tegevusi veel pioneerieast noorematele: oktoobrilastele.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Pioneeriorganisatsiooni struktuur, sümboolika ja reeglistik olid samasugused kui kogu ülejäänud NSV Liidu pioneeriorganisatsioonidel. NSV Liidu Pioneeriorganisatsiooni tööd juhtisid ÜLKNÜ keskkomitee ning liiduvabariigi-, oblasti-, krai-, rajooni- ja linnakomiteed.

Eesti NSV Pioneeriorganisatsiooni tööd juhtis Eesti NSV Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu.

Eesti NSV pioneeriorganisatsioon jagunes rajoonide ja linnade pioneeriorganisatsioonideks, mis omakorda jagunesid pioneerimalevateks ja malevad pioneerirühmadeks.

Pioneerimalevasse kuulusid ühe kooli pioneerid, kes valisid endale malevanõukogu ja esimehe. Koolis tegeles pioneeride juhendamisega tavaliselt õpetaja, kes oli vanempioneerijuht. Pioneerirühma moodustasid ühe klassi pioneerid, kes omakorda jaotati pioneerisalkadeks. Salkadel oli salgajuht ja rühmadel rühmanõukogu.

Pioneerivorm ja -sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Vormi juurde kuulusid valge või sinine pluus, punane kolmnurkne kaelarätt ning V. I. Lenini portreega rinnamärk, mille all oli pioneeride venekeelne deviis "Всегда готов!" (eesti keeles "Alati valmis!").

Propaganda[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta oktoobris hakati välja andma noorteajakirja Pioneer. Ajakirja kõrval oli Eesti pioneeridel ka ajaleht Säde.

1986–1991 ilmus venekeelne rööpleht Iskra.

Pioneeride majad[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades tegutsesid koolivälised laste- ja noorteasutused, kuhu olid koondatud mitmesugused huviringid ja -klubid. Noorte kooliväline koondamine pioneeride paleedesse ja -majadesse andis võimaluse pioneeriliku metoodika rakendamiseks noorsootöö läbiviimisel.

Pioneerimajade institutsioon allus üleliidulisele pioneeriorganisatsioonile ja koondas katusasutusena samas ja mujal töötavaid erikoolitusega pedagooge (pioneerijuhte), kes vastutasid ühtlasi varajases teismeeas koolinoorte ideoloogilise (kommunistliku ja prosovetliku) suunitlemise eest. Siiski oli neis asutustes käimine noortele hea võimalus erinevate huvialadega tegelemiseks ja enese arendamiseks sõltumata algsest ideoloogilisest ideest. Huviringid varieerusid kunstist tehnikani. Samuti tegutsesid tantsu- pilli- ja lauluansamblid. Narvas tegutses Viktor Kingissepa nimeline Narva Pioneeride Palee, endises Narva raekojas, Valgas Valga Pioneeride Maja Aia tänav 12, Tallinnas Tallinna Pioneeride Palee ja Tallinna Mererajooni Pioneeride Maja.

Pärast nõukogude süsteemi kokkukukkumist ja noorsootegevuse depolitiseerimist on paljudest efektiivsematest pioneeride paleedest ja -majadest saanud noortekeskused. Tallinnas näiteks on jätkanud Tallinna Mererajooni pioneeride maja - Kanutiaia Noortemaja ja Tallinna Pioneeride Maja - Huvikeskus Kullo.