Omandiõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Omandiõigus on isikul olev õiguslik võim asja üle.

Omandiõiguse osad on tänapäeval ja olid juba Vana-Rooma õiguses valdusõigus (ius possidendi), kasutusõigus (ius utendi) ja käsutusõigus (ius disponendi). Valdus- ja kasutusõigus võivad olla valdajal, kuid asja käsutusõigus saab olla ainult omanikul ning see on omandiõiguse tunnus. Omanik võib nii valdus- kui ka kasutusõiguse anda ka teisele isikule, kuid ta jääb ikkagi omanikuks, kellel on teatud tingimustel õigus oma asja teise valdusest välja nõuda. Kui aga on ära antud käsutusõigus, tähendab see ühtlasi omandiõiguse üleandmist.[1]

Kui omanik ei saa asja käsutada, siis on ta omandiõigus nudum ius 'tühi õigus'. Küll võib omanik ajutiselt asja valdamisest ja kasutamisest ilma olla, andes näiteks oma asja teisele kasutada.[1]

Omandiõiguse kaitse Vana-Roomas[muuda | muuda lähteteksti]

Omandiõigust kaitstakse petitoorsete hagidega:

  • Vindikatsioonihagi (rei vindicatio) – esitab mittevaldaja omanik valdaja, mitteomaniku vastu omandiõiguse tunnustamiseks.
  • Negatoorhagi (actio negatoria) – hagi, mis kaitseb omandi valduse kaotusega mitteseotud rikkumiste korral.
  • Preetorliku e bonitaarse omandi kaitse hagi (actio Publiciana) – kaitstakse nii heauskset omandajat (kui omandamine toimus sisulise veaga) kui ka omandajat, kellel ei tekkinud formaalsete vigade tõttu kviriitlikku omandit.[2]
D.41.2.17. 1 Ulpianus libro septuagensimo sexto ad edictum: Differentia inter dominium et possessionem haec est, quod dominium nihilo minus eius manet, qui dominus esse non vult, possessio autem recedit, ut quisque constituit nolle possidere. 'Ulpianus edikti kommentaari 76. raamatus: Erinevus omandi ja valduse vahel on see, et omanik ei kaota oma omandit lihtsalt sellepärast, et ta ei taha omanik olla, asja valdus aga kaotatakse niipea, kui valdaja otsustab, et ta ei taha enam vallata.'“
[3]

Valdusõigus (ius possidendi)[muuda | muuda lähteteksti]

Asja valdamise liigid olid Vana-Rooma õiguses järgmised:

  • õiguspärane e ediktidega kaitstav valdus (possessio iusta);
  • õiguspäratu valdus (possessio iniusta);
  • heauskne valdus (possessio bonae fidei);
  • pahauskne valdus (possessio malae fidei).

Valdamise viisi väljaselgitamiseks oli vaja teada, kust sai omanik asja. Eraomand oli ja on tähtis majanduse kategooria, mille puhul osutus tähtsaks asjaõigus. Omanik võis kasutada asja, võis saada kasumit asjast, sai õiguse vallata asja, õiguse nõuda enda asja teise käest.[4]

Asja valdamine lõppeb, kui:

  • asi läheb katki või hävib;
  • omanik annab ära oma õiguse asja üle;
  • omanikult võetakse omandiõigus asja üle seaduse alusel ära, nt konfiskeerimine.[5]

Kasutusõigus (ius utendi)[muuda | muuda lähteteksti]

Asja kasutamisõiguse õigus ehk asja hoidmine enda käes ja selle kasutamine enda materiaalsete ja hingeliste vajaduste rahuldamiseks. Siia kuulub nii asja kui ka selle viljade ehk tulu kasutamine.[6]

Käsutusõigus (ius disponendi)[muuda | muuda lähteteksti]

Õigus asja käsutada tähendab omaniku või valdaja õigust otsustada, mis toiminguid saab asjaga teha. See tähendab, et omanik võib asjaga teha mis tahes tehinguid (näiteks müüa) või isegi asja hävitada (ius abutendi).[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool 1960, lk 103
  2. H. Siimets-Gross. Rooma tsiviilprotsessi õiguse konspekt
  3. http://www.thelatinlibrary.com/justinian/digest41.shtml Kasutatud 24.06.2018
  4. О.А. Омельченко. Римское право. Учебник. Москва, 2005, lk 155–158
  5. О. А. Омельченко. Римское право. Учебник. Москва, 2005, lk 158–160
  6. К.П. Победоносцев. Курс гражданского права I–III. Москва, 2014, lk 218
  7. А. С. Трифонов. Правовой режим земель промышленности. Москва, 2007, lk 65