Valentin Moskalenko

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Valentin Moskalenko
Sündinud 1908
Smila, Kiievi kubermang
Surnud 1984
Moskva
Teenistused NSV Liidu Punaarmee
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium
NSV Liidu Siseministeerium
Auaste riikliku julgeoleku polkovnik
Sõjad/lahingud Teine maailmasõda

Valentin Ivanovitš Moskalenko (vene keeles Валентин Иванович Москаленко; 1908 Smila, Kiievi kubermang1984 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane ja riigiametnik, aastatel 19501953 Eesti NSV julgeoleku minister ja 1953 Eesti NSV siseminister.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 7-klassilise kooli lõpetamist liitus 1925. aastal vabatahtlikult Punaarmeega ja astus sõjakooli Harkovis, 1929. aasta jaanuaris asus tööle GPUsse. Oli ÜLKNÜ liige aastail 19251931, ÜK(b)P liige 1931. aastast.

19281931 oli Kiievi oblasti Bila Tserkva ringkonna GPUs, 19311933 oli Kiievi oblasti Skviri linna GPU operatiivvolinik, 1933 Kiievi linna GPU operatiivvolinik, 1933. aasta lõpust kuni 1935. aasta veebruarini poliitilisel tööl Masinatraktorijaamas Rovno oblastis.

Alates 1935 juhtivatel kohtadel NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi organites: 1935. aastal Ukraina NSV Donbassi Troitskoje küla GPU külaosakonna ülem, 19351936 Ukraina NSV Donbassi Svatovo küla GPU rajoonijaoskonna ülem, 19361938 Ukraina NSV Donbassi Mariupoli GPU linnaosakonna salajas-poliitilise jaoskonna ülem, 19381939 Ukraina NSV Donbassi Makejevka linna GPU linnaosakonna ülem, 1939. aastal Ukraina NSV Donbassi Stalino linna GPU linnaosakonna salajas-poliitilise jaoskonna ülem.

Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti alusel NSV Liidu poolt Poolale kallaletungi ning Poola koosseisus olnud Lääne-Ukraina liitmist NSV Liiduga 1940. aastal Ukraina NSV Lääne-Ukraina Siseasjade Rahvakomissariaadi operatiivgrupi ülema asetäitja ja 19401941 Ukraina NSV Lääne-Ukraina Lutski linna NKVD linnaosakonna Majandusosakonna (võitlus kahjuritega rahvamajanduses) ülem.

Pärast Teise maailmasõja algust: 19411945 sõjaväevastuluureorganites: 19411942 Ukraina NSV Rovno oblasti NKVD Valitsuse ülema asetäitja, 1942 Edelarinde 12. armee sisevägede ülem, 19421943 Brjanski rinde Eriosakonna ülem, 1943. aastal Voroneži rinde vastuluureosakonna ülem, 19431945 38. armee, 49. armee, 1. Ukraina rinde, 2. Valgevene rinde Eriosakonna ülem, 19451946 NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Siseväegede Kiievi ringkonna vastuluureosakonna ülem.

19461950 NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tšitaa oblastivalitsuse ülem.

Pärast Valentin Moskalenko üleviimist teenistuse jätkamiseks Eesti NSV riikliku julgeolekuministrina arutas ÜK(b)P Tšitaa oblastikomitee 22. augustil 1950 parteikoosolekul küsimust "RJM Tšitaa oblastivalitsuse juhtivtöötajate ametiseisundi kuritarvitustest", mille käigus parteikontrolli komisjon tuvastas,

„"et Tšitaa oblastivalitsuse juhtivtöötajad kasutasid pärast sõjategevuse lõppu Hiinas, Mandžuuriast kohalikest asutustest rekvireeritud vara isiklikuks hüvanguks või müüsid selle maha ning saadud raha omastasid. Osa Mandžuuria pangast rekvireeritud rahast omastasid ja osa (500 000 jüaani eest) ostsid toidu- ja tööstuskaupu.

1946. aastal oblastivalitsuse ülemaks määratud Moskalenko olles teadlik sellest tegevusest ei tõkestanud seda ning käskis omandatud vara jagada tasuta RJM oblastivalitsuse töötajatele ning võttis ka endale 4 liitrit piiritust. Samuti võttis Moskkalenko laost enda tarbeks laost sinki, vorsti ja muid toiduaineid ning kasutas RJM Tšitaa oblastivalitsuse sisevanglas ebaseaduslikult organiseeritud õmblustöökoja teenuseid – lasi õmmelda endale 4 ülikonda ja lubas kasutada tasuta õmblustöökoja teenuseid teistegi RJM valitsuse töötajatel. Oma seletustes NSV Liidu RJM ülema asetäitjale Kotšektovile eitas Moskalenko, enamikku toodud väiteid, tunnistas vaid, "et kasutas õmblustöödeks kinnipeetut -rätsep Krasnopolskit. Kuid ei tasunud viimasele, nii nagu ka teised töötajad, kuna kinnipeetutele ju ei maksta". “

[1]

Partei Tšitaa oblastikomitee piirdus Moskalenkolt vaid seletuste võtmisega ja ta jätkas teenistust Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrina.

19501953 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister, kohakaasluse asusel 11. juunist 1951 Vabariikliku Spordiselts Dünamo esimees. 4. novembril 1952 valiti V. Moskalenko EKP Keskkomitee büroo liikmeks.

16. märtsist 195327. maini 1953 oli V. Moskalenko Eesti NSV Siseministeeriumi siseminister.

ENSV Siseminister Valentin Moskalenko ja tema asetäitjad A. Tšernov ja A. Gavrilov vabastati ametikohtadelt 23. mail 1953, Lavrenti Beria alustatud uue rahvusliku kaadri edendamise kampaania raames.

15. mail 1953 saadeti NSV Liidu Kaadrite valitsuse käsutusse, hiljem töötas Vene SFNV Moskva oblasti siseasjade valitsuses ülema asetäitjana, 16. märtsil 1956 vallandati ta kompromiteerivate materjalide alusel[2]. Aastatel 19561958 oli ta pensionär Moskvas; aastatel 19581960 oli ta Valveteenistuse valitsuse ülema asetäitja Moskvas, aastatel 19601966 Valvevalitsuse vaneminsener ja vaneminspektor Moskvas. Aastatel 19661968 oli ta Moskva linna täitevkomitee Ühiskondliku korra kaitse valitsuse valvevalitsuse vaneminsener; aastal 1968 jäi ta lõplikult pensionile.

V. Moskalenko oli NSV Liidu Ülemnõukogu III koosseisu saadik 19501954.

Valentin Moskalenko suri aastal 1984 Moskvas[3].

Tegevus Eesti NSV julgeolekuministrina[muuda | muuda lähteteksti]

1949. aastal alustas Stalin puhastust Nõukogude võimuladvikus. Eestis algasid ametist kõrvaldamised julgeoleku juhtkonnast. Senine julgeolekuminister Boris Kumm kuulus "vanade revolutsionääride", Eesti Vabariigis kinniistunud poliitvangide hulka. 28. jaanuaril 1950 asendati ta Moskalenkoga. Viimasest sai Eesti vastupanuliikumise vastase võitluse intensiivistamise põhifiguur. 1950. aasta juulis iseloomustas EK(b)P KK I sekretär Käbin Moskalenkot järgnevalt: "Omades suurt tšekistitöö kogemust, suutis ta kiiresti tundma õppida olukorda vabariigis ja mobiliseerida julgeolekutöötajad otsustavale kodanlik-natsionalistliku põrandaaluse väljajuurimisele. Paljude näitajate poolest on 1950. aasta esimese poolaastaga tehtud rohkem, kui kogu 1949. aastaga." Julgeolekutöötajate statistika järgi kasvas 1950. aastal MGB poolt läbiviidud vahistamiste arv eelmise aastaga võrreldes 35%. Juba 1950. aastal anti Moskalenkole tubli töö eest Lenini orden. Juba 1951. aasta juunis anti talle veel teine Lenini orden. 1951. aasta 1. aprillil viidi Eestis läbi Stalini-aja viimane massküüditamine. Eestist küüditati 281 Jehoova tunnistajate usukogukonna liiget.[4]

Julgeoleku operatiivnõupidamistel õhutas Moskalenko korduvalt vägivalla kasutamist, väites, et võitluses "bandiitide ja nende käsilastega on kõik vahendid head, kuid nad annavad tulemusi." Oktoobris 1951 peksis ta teiste julgeolekutöötajate ees poolsurnuks noore raseda naise, kes selle tagajärjel loote kaotas ja hiljem vanglas suri. 1951. aasta augustis saadeti Eestisse Moskalenko asetäitjaks senine Tadžiki NSV Stalinabadi oblasti julgeolekuülem alampolkovnik Aleksandr Tšernov. Ka Tšernovi kohta on andmeid, et ta võttis isiklikult osa arreteeritute peksmisest, sealhulgas koos minister Moskalenkoga. Samal ajal, kui Moskalenko peksis A.P-d, peksid kõrvaltoas Tšernov ja MBG jaoskonnaülema asetäitja A.P. ema. 20. oktoobril 1951 peksid Moskalenko ja Tšernov ülekuulamise käigus julmalt läbi O.V., kes oli ennast Raplamaal metsatalus varjanud ja tulevahetuses haavata saanud.[5]

Eelnev:
Aleksander Resev (1946–1951)
Eesti NSV siseminister
(1953)
Järgnev:
Mihhail Krassman (1953)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Работа в Чека часто развращает", Rokf.Ru, 19.12.2008
  2. ERAF f 1, n 6, lk. 7438
  3. Meelis Saueauk. Propaganda ja terror. Kirjastus SEJS, 2015; lk. 402–403 (Moskalenko lühielulugu)
  4. Saueauk, lk 349
  5. Saueauk, lk. 350