Alutaguse murre

Allikas: Vikipeedia

Alutaguse murre (ka: kirdemurre) on Virumaa kirdeosas Lüganuse, Jõhvi, Iisaku ja Vaivara kihelkonnas kõneldud kirderannikumurde idarühma arvatud Eesti murre, mis on kujunenud tihedas vastastikuses seoses põhjaeesti keskmurde viru murrakute, idamurde ja kirdepoolsete läänemeresoome keeltega.

(Seevastu põhja- ja idapoolse Vaivara kihelkonna Udria, Puhkova, Arumäe, Riigiküla ning Kudruküla ingeri- ja isuripärane murrak moodustab eraldi alarühma.)

Kõige kauem (1930. aastateni) on vanapärane Alutaguse murre suutnud keskmurde ja koolihariduse tasandavale mõjule vastu panna Lüganuse kihelkonnas ja Jõhvi kihelkonna rannikul.[1]

Iseärasused[muuda | muuda lähteteksti]

Morfoloogia ja sõnatuletus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ne- ja s-sõnade kontaminatsiooniline mitmuse omastav (Lüganuse ja Jõhvi: aiGussitte, kattussitte). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka idamurde Kodavere murrakus.[2]
  1. Da-lõpuline ainsuse partitiiv (piiGaDa) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, (tüüpkonniti ka põhjaeesti idamurdes ja vadja keeles).[3]
  1. tu-adjektiivide ainsuse osastav ttuma ~ ttumBa (kǟttuma, kielettuma ~ kielettumBa, jaluttumBa) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus.[4]
  1. mitmuse nimetava kujuline mitmuse osastav (Lüganuse: veikkesi pe̮rsaD) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus.[5]
  1. mitmuse genitiivi kujuline mitmuse sisseütlev (pe̮llu ǟreDe, silmiDe, putelitte, jala varvaste ) nagu Viru-Nigula murrakus.[6]
  1. sse-sisseütleva puudumine (suo, kalDa) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus.[7]
  1. je-sisseütlev (paneB jǟje [külmub], istus mahaje, kelDrije, kerikkuje). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis sõnuti esineb ka Kuusalu, Haljala, Kadrina kihelkonna põhjaosa ja idamurde Kodavere murrakus.[8]
  1. gemineerunud essiiv (sulasenna, ūDenna) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, paiguti ka ingerisoome, soome, isuri ja vadja keelealal.[9]
  1. st-line translatiiv (/kasva/ sūrest) nagu Haljala kesk- ja idaosa murrakuis ning mujalgi Ida-Eestis kuni lõunaeesti keele lõunapiirini.[10]
  1. allatiivse liitsufiksiga adverbid (Iisaku: uppakkille, Vaivara: käppakkille) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus (, kuid kirderannikumurrete läänerühmas vastavad neile adessiivsed adverbid nagu Jõelähtme murraku istukkilla).[11]
  1. (s)sutte-adverbid (Lüganuse ja Jõhvi: järjessutte [järjestikku], likissutte [ligistikku], saBassutte [sabapidi /koos/, teineteise sabas], vassassutte [vastamisi]). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka Soome murdeis.[12]
  1. kkälli-adverbid (Lüganuse ja Jõhvi: sū ammukkalli, käpikkalli, e̮tsikkalli). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka Soome murdeis.[13]
  1. ik+lä(i)ne-adjektiivid (Lüganuse: kärnikläne [kühmuline, mügarlik], āriklane [haruline], Jõhvi: e̮ksiklane, Vaivara: puoliklaine [poolik, pooleliolev]).[14] See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka idamurdes.[13]
  1. verbi mitmuse 1. pöörde lõpp on (m)ma ja mitmuse 2. pöörde lõpp on tta (sāmma, luetta, panitta, valvasimma) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, idamurde Kodavere murrakus, Soome idamurdeis, vadja ja isuri keeles.[15]
  1. verbi oleviku ainsuse 3. pööre on B tunnusega ja nõrgas astmes (viaB, laseB) nagu põhjaeesti murdeis ja vadja keeles.[16]
  1. verbi oleviku mitmuse 3. pööre on vaD tunnusega ja nõrgas astmes (piavaD, kisuvaD) nagu põhjaeesti murdeis.[17]
  1. verb olema on oleviku ainsuse 3. pöördes one, aga oleviku mitmuse 3. pöördes onvaD nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus (ja idamurde Kodavere murrakus).[18]
  1. rööbiti lõputa umbisikulise tegumoega levib sse-line impersonaali olevik. See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka viru maamurdes, Ida-Järva, Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakuis, idamurdes, vadja ja lõunaeesti keeles. Kirderannikumurde alal esineb *kse > sse tunnus ka eitavas kõnes (ei jǟttässe, ei tunnettasse).[19]
  1. -ttu, -tu -Du ... lõpuline umbisikulise tegumoe mineviku kesksõna (panDu, nähtu, peksettu) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, lõunaeesti ja teistes läänemeresoome keeltes.[20]

Foneetika[muuda | muuda lähteteksti]

  1. rohke esinemine endistes taga e-listes ja o-sõnades (ke̮rD, ke̮rjama, e̮rav, e̮skama, e̮tsima, se̮isama, te̮ine ...). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis ühendab neid idamurde ning vadja keelega.[21]
  2. geminaatklusiilide vaheldumatus pearõhulise lühikese ja kaasrõhulise silbi järel (rikkas : rikkaD, küttämä : küttän, pimeDik̀ : pimeDikkul). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esines juba ammu ka Viru-Nigula sisemaa murrakus [22] ja oli lõpuks üldistumas kogu kirderannikumurrete alal.[23]
  3. ks-noomenite ja nendega kohanenud us-lõpuliste abstraktnoomenite nominatiivi lõpus -s̀, obliikvakäändeis -ss- (künnis̀ : künnisse, laijus̀ : laijusse). See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka Viru-Nigula ja Jõelähtme murrakus, Tartu ja idamurdes ning kohati vadja keeles.[24]
  4. pearõhulise silbi vokaal kipub lühenema sõnades: mĭnä ~ mnǟ ~ mnä, mĭtä ~ m̥Dä, mĭDäGi ~ m̥DäGi, nĭnDa ~ n̥Da . See nähtus on just Alutaguse murrakute omapära, mis siiski esineb ka Kuusalu ja Tütarsaare murrakus, Soome edela- ja Kagu-Häme murdeis.[25]
  1. e on säilinud nasaali ees (menemä, nenä) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurde Kodavere murrakus ja teistes läänemeresoome keeltes.[26]
  1. e sõnas kerik nagu Viru-Nigula murrakus (kuid Ida-Vaivara murrakuis on see sõna kirkko).[27]
  1. muutus uh > v (javattam(m)a, je̮vikkeD, je̮vi [jõhv aga ka Jõhvi linn]) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurdes ja vadja keeles.[28]
  1. i-lõpuline diftong teatud sõnades (Vaivara Kudruküla: toisema / toissa ~ Lüganuse: tuisema / tuissa ~ Jõhvi: te̮isema : te̮issa ~ Vaivara Mustajõe murrak: te̮isma) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurde Kodavere murrakus, ingerisoome murdeis, vadja ja isuri keeles.[29]
  1. järgsilpide o (rohoD) nagu Viru-Nigula ja Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurdes, lõunaeesti ja teistes läänemeresoome keeltes.[30]
  1. pikale ū-le, ǖ-le ning u- ja ü-lõpulisele diftongile järgneva klusiilile vastab nõrgas astmes v, mis koos pika vokaali või diftongi järelosaga on võinud moodustada geminaadi (kauva ~ kavva, tauD : tauvi ~ tavvi, kūB : kuvve, pǖtämä : püvvän) nagu Haljala Selja murrakus, põhjaeesti idamurdes, Soome idamurdeis, vadja, isuri ja lõunaeesti keeles.[31]
  1. sk : s vaheldus (laisk : laisaD) nagu põhjaeesti murdeis, ingerisoome ning Soome kagumurdeis, isuri ja lõunaeesti keeles.[32]
  1. muutus st > ss ( > s ) kinnises silbis st-verbides ja mõnes adverbis (issuttamma, rissittuD, vassassutte ~ vassutte, paisettama) nagu idamurdes, vadja ja isuri keeles.[33]
  1. teise silbi vokaal kaldub assimileeruma esimese silbi omaga (jällä, järälä, tühü, pühüB, köhöttaB) nagu Haljala ja Viru-Nigula murrakus.[34]
  1. kontraheerunud noomenite mitmuse genitiiv on sageli analoogilise De-lõpuga (erneDe, lamBade). Sama nähtus esineb kohati ka Jõelähtme murrakus.[35]
  1. terminatiivse konstruktsiooni elatiiv + sāDik / sātte kõrval esineb ka genitiivne (ss-geminaadiga ühend) (sügise sātte, eina aja sātte, sütämes_sātte, sījessātte) nagu Kuusalu ranna, Haljala ja Viru-Nigula murrakus.[36]

Süntaks ja fraseoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  1. impersonaali imperfekti kasutamine isikulise tegumoe imperfekti mitmuse 3. pöörde tähenduses (Lüganuse: siaD ulGutti lahti, Vaivara: anet mänti jokke) nagu Viru-Nigula murrakus, Soome idamurdeis, vadja, isuri ja karjala keeles.[36]
  1. partitiivsed väljendid nagu: Lüganuse: akkaB ammast aikettamma, Vaivara: kül̄ minu süDant īvendab sies. Sarnased ühendid esinevad ka Soome murdeis.[37]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334, 335
  2. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 44.5.
  3. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 45.2.1
  4. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 45.9.3
  5. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 46.3.5.2
  6. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 47.7
  7. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 47.1
  8. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 47.6.
  9. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 52.
  10. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 53.2
  11. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 49.2.
  12. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 36.1.5.
  13. 13,0 13,1 M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 36.3.2.
  14. H. Viires 1963. ne-sufiksilised omadussõnad eesti murretes. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks (käsikiri Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektoris), lk 344.
  15. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.1.2.2.
  16. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.2.2.
  17. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.2.3.1.
  18. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 61.8.
  19. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 67.2.
  20. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 329 ja 72.2.
  21. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 18.2, 18.3, 24.1, 27.2.1, 28.2
  22. M. Weske 1885. Ueber den Strandwierländischen Dialekt im Kirchspiel Luggenhusen, lk 271.
  23. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 2.1.1.2, 2.2.2, 2.2.4, 2.3.
  24. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 1.14.2.
  25. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 336 ja 16.2.
  26. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 15.2.1
  27. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 16.1
  28. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 5.2.2
  29. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 27.2.3
  30. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 328 ja 34.
  31. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334 ja 1.3.4.2
  32. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334 ja 1.9.2
  33. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334 ja 1.11.3
  34. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 31.1.5
  35. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 44.6, 44.8
  36. 36,0 36,1 M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 54.2
  37. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335 ja 74.2.1

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Must, Mari 1987. Kirderannikumurre: häälikuline ja grammatiline ülevaade. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
  • Must, Mari 1995. Kirderannikumurde tekstid. Toim. H. Viires. (= Eesti murded V.) Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn.
  • Toikka, Kaja 2000. Kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontaktid. Magistritöö autoreferaat. Tallinna Pedagoogikaülikooli läänemeresoome keelte õppetool. Tallinn.
  • Alvre, Paul 2000. Kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni. – Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koost. ja toim. J. Viikberg. (= Eesti Keele Instituudi toimetised 7.) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1–13.

Helisalvestised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kirderannikumurde palu [Elektrooniline teavik] / Eesti Keele Instituut. – Tallinn : Eesti Keele Instituut, 2001. – 1 CD-ROM. – Heliplaatide "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre I" (1986 Meloodia) ja "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre II "(1989 Meloodia) koondväljaanne. – Tekstid, helinäidised ja kaardiskeemid kommentaaridega. – Salvestatud aastatel 1938, 1962–1982. – Süsteemi nõuded: Windows 95/98/XP, helikaart.
  • Eesti murdepalu. Koostanud Jüri Viikberg. Tehniline teostus Toivo Peegel. Eesti Keele Instituut 2000. Laserplaat on vinüülplaadi /Eesti murdepalu/ (1975) järglane ja mahutab kümme murdejutustust kümnelt keelejuhilt üle Eesti.
  • Kirderannikumurde palu. Toimetanud Mari Kendla. Eesti Keele Instituut 2001. See on ülevaateplaadi /Eesti murdepalu/ (Tallinn 2000) sisuline jätk, mis koondab tähelepanu kirderannikumurdele. Plaat mahutab 26 murdejutustust 12 keelejuhilt.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]