Vaivara murrakud

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vaivara murrakud on Vaivara kihelkonnas kõneldud murrakud, mida on ühendatud rannamurdega. [1]. Kihelkonna kesk- ja lääneosa murrakud kuuluvad Alutaguse murde koosseisu [2]. Seevastu põhja- ja idapoolsete külade Udria, Puhkova, Arumäe, Riigiküla ning Kudruküla ingeri- ja isuripärased murrakud moodustavad eraldi rühma.[3] Mihkel Toomse on Vaivara murrakualal eristanud nelja alarühmitust: ranniku-, ida-, kesk- ja läänemurrakut. [4]

Kõige ingeripärasem on olnud Teise maailmasõja järel hääbunud Kudruküla murrak. [5]


Iseärasused[muuda | muuda lähteteksti]

Udria, Puhkova, Arumäe, Riigiküla ning Kudruküla murrakut eristavad Alutaguse murdest:

  1. -hääliku puudumine nagu rannamurdes ning põhja- ja kirdepoolseis läänemeresoome keeltes [6]
  2. järjekindel vokaalharmoonia nagu Kuusalu kihelkonna põhjaosa ja Viru-Nigula kihelkonna põhjaosa murrakus ning põhja- ja kirdepoolseis läänemeresoome keeltes [7]
  3. ü-lõpuliste diftongide säilimine nagu Jõelähtme kihelkonna Prangli ja Rammu murrakus, Kuusalu kihelkonna põhjaosa ja Viru-Nigula kihelkonna põhjaosa murrakus ning põhja- ja kirdepoolseis läänemeresoome keeltes [8]
  4. hiline ö-harmoonia (käkö : kä ̨ ö ~ käö, äpemättö, ta tekkö : tüö tekittö [ta teeb : te tegite]) nagu Lüganuse murrakus, isuri ja ingerisoome murdeis [9]
  5. järgsilpide vokaalide eriline lühenemine ja reduktsioon, puhuti helituks muutumine ja kadu nagu vadja, isuri ja ingerisoome murdeis [10]
  6. klusiil nõrga vaste kao järel silbipiiri säilimine vokaalide vahel (mako : ma ̨ ot, mäki : mä ̨ ät, lātimma : /siɛ/ lā ̨ it ~ lait ). Sarnaseid vorme on ka Kuusalu ja sõnuti Lüganuse murrakus (ma ̨ attamma, si ̨ ittamma). Puhuti eraldab vokaale siirdehäälik h (Vaivara: taho ~ Lüganuse: /seDä/ tau ~ ta ͪu(tte) [sedapidi, sedaviisi], Iisaku ja Viru-Nigula tahuline [taoline] ) [11]
  7. velaarpalataalklusiili kadu liikvida järelt ka eesvokaalseis sõnus (nälGä : näläs, nälüttämmä, telke : tele, säre kala). Sarnaseid vorme on ka kirderannikumurde läänerühmas, Viru-Nigula põhjaosa murrakus, isuri keeles, Soome ida- ja Kagu-Häme murdeis. [12]
  8. ks-ühend on püsinud tüvevokaali ees (kälikseD [vendade naised], kala kiukset [lõpused] ~ soome keelne kidukset). Sarnaseid vorme on ka rannamurdes, isuri keeles, Soome ja ingerisoome murdeis. [13]
  9. järjekindel geminaatklusiilide vaheldus üksikklusiilidega, ka pearõhulise lühikese ja kaasrõhulise silbi järel (opettamma : opeDan, tükkü : tüküt, supi potiD, āvastikku : āvastiGo [haavik : haaviku]). Sarnaseid vorme on ka kirderannikumurde läänerühmas, Viru-Nigula põhjaosa ja Haljala Selja murrakus, vadja, isuri ja Soome murdeis. [14]
  10. kaine-, käine-liitelised deminutiivid (ienokkaine [peenikene, nõrk] , üväkkäine kül̄, tasailjakkaiste). Sarnaseid vorme on ka isuri ja Soome murdeis. [15]
  11. paljudes käänamistüüpides mitmuse osastava kujuline mitmuse omastav (pehmi kalo liha, toisi rīti al̄, varsi unnikku, oeli ~ oelasi inimesi teoD). [16]
  12. kontraheerunud noomeneil ainsuse omastava kujuline ainsuse osastav (ammast ~ amBa, uonet̀ ~ uone, motte, ruoste). [17]
  13. kontraheerunud noomeneil ainsuse omastava kujuline mitmuse osastav (amBo ~ amBa, rikko ~ rikka, teiBi ~ teiBä, līk̀me, rīte, venne [venesid]). Sarnaseid vorme on ka Kuusalu ja Viru-Nigula murrakus. [18]
  14. nasaalikaolised personaalpronoomenid (minä ~ miä ~ miɛ : omastav minu ~ minnu ~ minno ~ miu ~ mio : osastav minuDa ~ miuta ~ miota : alalütlev mi ̨ ul ~ mivul; sinä ~ siä ~ siɛ : omastav siu ~ sio : osastav sinnu ~ sinno ~ sinu(Da) ~ siuta ~ siota : alalütlev siul ~ sivul; ). Sarnaseid vorme on ka isuri keeles ja ingerisoome murdeis. [19]
  15. verbi oleviku ainsuse ja mitmuse 3. pööre on tugevas astmes, tüvevokaal e on labialiseerunud, Kudruküla murrakus gemineerub sõnaseesmine üksikkonsonant. (Udria, Puhkova: tämä luGo ~ Kudruküla murrakus: lukko [loeb], lakuno, äpenö, Puhkova: nämäD tulovaD ~Kudruküla murrakus: tullot) nagu ingerisoome murdeis, Soome idamurdeis ja isuri keeles. [20]
  16. verbi mitmuse 1. pöörde lõpp on (m)mo ~ (m)mö ja mitmuse 2. pöörde lõpp on tto ~ ttö (müö sāmo, rǟkimö, paranDammo, saimo, kūlimo, tüö tekittö, rapeletto, tulitto) nagu kohati Soome idamurdeis. [21]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg "Eesti murded ja kohanimed", Tallinn 2002, lk 155, 157
  2. Mari Must 1987. Kirderannikumurre, lk 335
  3. Mari Must 1987. Kirderannikumurre, lk 334
  4. Mihkel Toomse "Kirde-Eesti rannikumurrete ttoin-adjektiivide singulari partitiiv", Eesti Keel 1936, lk 102
  5. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 39, 337
  6. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 18.1, 18.3, 24.2, 27.2.1, 28.2.
  7. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 31, 31.1.1, 31.1.3, 31.1.4, 32.1
  8. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 29.1, 29.2.
  9. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 32.2.1.
  10. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 37.
  11. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 1.3.1.2.
  12. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 1.5.1.
  13. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 1.14.1.
  14. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 338 ja 2.1.1.1, 2.3, 2.4.1, 2.4.2.
  15. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 2.1.1.1, 2.3, 2.4.1, 2.4.2.
  16. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 44.2.
  17. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 45.7.1.2.
  18. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 46.3.3.
  19. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 60.1.1.
  20. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 339 ja 32.2.2, 61.2.1.2, 61.2.3.4.
  21. M. Must 1987. Kirderannikumurre, lk 340 ja 61.1.2.3.


Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Must, Mari 1987. Kirderannikumurre: häälikuline ja grammatiline ülevaade. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.
  • Must, Mari 1995. Kirderannikumurde tekstid. Toim. H. Viires. (= Eesti murded V.) Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn.
  • Toikka, Kaja 2000. Kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontaktid. Magistritöö autoreferaat. Tallinna Pedagoogikaülikooli läänemeresoome keelte õppetool. Tallinn.
  • Alvre, Paul 2000. Kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni. – Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koost. ja toim. J. Viikberg. (= Eesti Keele Instituudi toimetised 7.) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1–13.
  • Ariste, Paul 1962. Teiste läänemere keelte elemente Vaivara murrakus. (Emakeele Seltsi Aastaraamat VIII).
  • Toomse, Mihkel 1938. Ida-Vaivara murdest. (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised XXXIV).


Helisalvestised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kirderannikumurde palu [Elektrooniline teavik] / Eesti Keele Instituut. – Tallinn : Eesti Keele Instituut, 2001. – 1 CD-ROM. – Heliplaatide "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre I" (1986 Meloodia) ja "Eesti murdepalu. Kirderannikumurre II "(1989 Meloodia) koondväljaanne. – Tekstid, helinäidised ja kaardiskeemid kommentaaridega. – Salvestatud aastatel 1938, 1962–1982. – Süsteemi nõuded: Windows 95/98/XP, helikaart.
  • Eesti murdepalu. Koostanud Jüri Viikberg. Tehniline teostus Toivo Peegel. Eesti Keele Instituut 2000. Laserplaat on vinüülplaadi /Eesti murdepalu/ (1975) järglane ja mahutab kümme murdejutustust kümnelt keelejuhilt üle Eesti.
  • Kirderannikumurde palu. Toimetanud Mari Kendla. Eesti Keele Instituut 2001. See on ülevaateplaadi /Eesti murdepalu/ (Tallinn 2000) sisuline jätk, mis koondab tähelepanu kirderannikumurdele. Plaat mahutab 26 murdejutustust 12 keelejuhilt.


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]