Alexander von Kaulbars
Parun Alexander Wilhelm Andreas von Kaulbars (vene Александр Васильевич Каульбарс; 14. mai (vkj 2. mai) 1844 Mõdriku mõis – 25. jaanuar 1925 (mõnedel andmetel 1929[1]) Pariis) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (ratsaväekindral).
Alexander von Kaulbars pärines Eestimaa rüütelkonda kuulunud Kaulbarsi suguvõsast. Ta sündis kindralleitnant Hermann Wilhelm von Kaulbarsi (1798–1888) ja Alexandrine von Drieseni (surnud 1888) pojana.[1]
Sõjalise hariduse omandas ta Nikolai ratsaväekoolis ja Nikolai Kindralstaabi Akadeemias.[2]
1861. aastal astus ta sõjaväeteenistusse ja ülendati samal aastal lipnikuks. Ta osales sõjategevuses Poolas ülestõusu mahasurumisel 1863 ja Kesk-Aasias Turkestani sõjaretkel 1870. aastatel (Kuldža sõjaretk – tänapäeva Xinjiang, Uiguuri autonoomne piirkond ja Hiiva), misjärel ülendati 1873 polkovnikuks.
1875. aastal määrati ta 8. ratsaväediviisi staabiülemaks ning aastail 1877–1878 võttis ta osa Vene-Türgi sõjast. 1879. aastal sai ta 14. ratsaväediviisi 1. brigaadi ülemaks.[3]
1880. aastal ülendati ta kindralmajoriks[2] ning määrati 1882. aastal 1. ratsaväediviisi 1. brigaadi ülemaks.[3]
1882. aasta mais sai temast Bulgaaria sõjaminister. Järgmisel aastal sattus ta konflikti saksameelse Bulgaaria vürsti Alexandriga ning oli sunnitud koos teiste Venemaa kindralitega Bulgaariast lahkuma.[3]
1891. aastal nimetati ta 15. ratsaväediviisi ülemaks[3] ning ülendati 1894. aastal kindralleitnandiks.[2] 1897. aastal sai ta 11. ratsaväekorpuse ülemaks ja 1900. aastal II Siberi korpuse ülemaks, mille koosseisus võttis ta osa bokserite ülestõusu mahasurumisest.[3]
1901. aastal nimetati ta Odessa sõjaväeringkonna ülema abiks ning 1904. aastal ülemaks.[3]
Vene-Jaapani sõja ajal määrati ta 1904. aasta oktoobris 3. Mandžuuria armee ja 1905. aasta jaanuaris 2. Mandžuuria armee juhatajaks. 2. Mandžuuria armee juhatajana võttis ta osa ka Mukdeni lahingust, kus Jaapani väed võitsid Venemaa vägesid. Kaulbarsi üritati lahingu kaotamises vastutavaks teha, kuid sõjaväeline erikomisjon ei leidnud temal süüd.[3]
1905–1909 oli Alexander von Kaulbars taas Odessa sõjaväeringkonna ülem ning alates 1909. aastast sõjanõukogu liige.[3]
Esimese maailmasõja ajal teenis ta Venemaa keisririigi sõjalennuväe staabis. Vene kodusõjas osales ta Anton Denikini juhitud Vabatahtliku Armee koosseisus[2].
Kindral von Kaulbars suri Pariisis 1925., teistel andmetel 1929. aastal[2] ja maeti Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule Pariisis.
Sisukord
Perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Alexander von Kaulbars abiellus Jekaterina Šeltuhhinaga (1848–1919), kes oli jalaväekindral Vladimir Šeltuhhini ja Karoline Wöhrmanni tütar.
Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]
| Alexander von Kaulbarsi esivanemad | |||
| Parun Alexander von Kaulbars (1844–1925) |
Vabahärra Hermann Wilhelm von Kaulbars (1798–1888) |
Vabahärra Reinhold August von Kaulbars (1767–1846) |
Vabahärra Gustav Wilhelm von Kaulbars (1733–1814) |
| Vabapreili Dorothea Elisabeth von Mengden (1743–1806) |
|||
| Natalie Elisabeth von Aderkas (1773–1847) |
Reinhold Wilhelm von Aderkas (surnud 1814) |
||
| Anna Lovisa von Pistohlkors | |||
| Paruness Alexandrine von Driesen (surnud 1888) |
... | ... | |
| ... | |||
| ... | ... | ||
| ... | |||
