Aleksander III

See artikkel räägib Venemaa keisrist. Teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata Aleksander III (täpsustus).

Aleksander III (Александр III Александрович; 10. märts (26. veebruar) 1845 – 1. november (20. oktoober) 1894) oli Venemaa keiser 1881–1894, pärines Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast. Ta oli Aleksander II poeg ja Nikolai II isa. Ta on läinud ajalukku repressiivse poliitika rakendajana ning venestamise algatajana.

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Tsesareevitš Aleksander Aleksandrovitši juhendajad olid tema nooruses ajalooprofessor Sergei Solovjov (1820–1879), kindral Mihhail Dragomirov (1830–1905), õigusteaduse professor Konstantin Pobedonostsev (1827–1907), ohvitser Nikolai Zinovjev (1801–1882) jt.

Aleksandrist sai troonipärija (tsesareevitš) 12. aprillil 1865, kui suri tema vanem vend Nikolai.

Ta osales Vene-Türgi sõjas aastail 1877–1878. Tsaar Aleksander II ülesandel tuli tal komandörina oma salgaga hoida positsioone Ruštšuki kindluse juures. Üles näidatud tarkuse ja vapruse eest määras keiser talle Georgi risti.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander sai troonile pärast seda, kui narodnikud mõrvasid 1881. aastal ta isa Aleksander II. Mõrva tõttu otsustas ta mitte jätkata isa liberaalsete joontega poliitikat, vaid koondada kogu võimu keisri ümber ja luua teisitimõtlejate rangemaks kontrolliks politseiriik. Karmistati tsensuuri ja suurendati riiklikku propagandat.

Samas püüdis ta talurahva olukorda parandada aeglaste abinõudega – vähendas maa päriseksostu hindu, lõi Talupidajate panga (Крестьянский банк), et talupidajad saaksid mõisnikelt maade väljaostmiseks soodsat laenu.

Venemaa kultuuri ja ideoloogia määratlemisel eemaldus ta Euroopast ning arendas teooriat Venemaa ainulaadsest rollist maailma kultuuriruumis.

13. (vkj 1.) märtsil 1887 kavatsesid vandenõulased Aleksander III tappa, kuid nende ettevõtmine ebaõnnestus ja selle organiseerijad arreteeriti. Vandenõulastest üliõpilassalga juht oli Aleksandr Uljanov, kes oli Vladimir Uljanovi vanem vend.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Välispoliitiliselt lähenes Venemaa Aleksander III valitsemisajal Prantsusmaale, kellega sõlmiti 1891. aastal ka liiduleping. Selle keisri 13-aastase valitsemisaja jooksul ei osalenud Venemaa ainsaski sõjas. Seetõttu pälvis ta juba eluajal rahutooja hüüdnime. Saksamaaga jäid suhted segaseks, kuid selle tõttu, et keiser Wilhelm II toetas Austria-Ungarit, hakkasid Venemaa ja Saksamaa suhted peagi halvenema.

1885. aastal viis ta lõpule Kesk-Aasia ühendamise Venemaaga.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1866. aastal abiellus ta Taani kuninga Christian IX ja Hessen-Kasseli Louise teise tütre, printsess Maria Sophia Fredericka Dagmariga (pärast õigeusku üleminekut venepäraselt Maria Fjodorovna, 1847–1928), kes sünnitas talle neli poega ja kaks tütart:

troonipärija Nikolai Aleksandrovitš (1868–1918), Venemaa keisrina Nikolai II
suurvürst Aleksandr Aleksandrovitš (1869–1870)
suurvürst Georgi Aleksandrovitš (1871–1899)
suurvürstinna Ksenja Aleksandrovna (1875–1960)
suurvürstinna Olga Aleksandrovna (1875–1960)
suurvürst Mihhail Aleksandrovitš (1878–1918), Venemaa keisrina Mihhail II

Seosed Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlves (aastail 1852, 1856 ja 1857) viibis Aleksander emaga Haapsalu kuurordis karastavatel veeprotseduuridel.

1880. aastal suvitas Aleksander Haapsalus oma naise ja lastega.

29. (vkj 17.) oktoobril 1888, tagasiteel Kaukaasia ringreisilt Peterburi, toimus Harkivi lähedal Borki küla juures rongiõnnetus, millest Aleksander III ja tema pere pääses eluga. Imelise pääsemise auks püstitati Venemaa keisririigis mälestusmärke, sh mälestussammas Eestimaa kubermangu Haapsalus, Borki mälestussammas ning Aleksander Nevski kabel Tallinnas Viru väljakul.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

"Viinapudel keisri kõhus", Uus Eesti, 26. juuli 1936, nr 199, lk 4.
Henri Troyat, "Aleksander III: Lumetsaar", prantsuse keelest tõlkinud Jana Porila, Eesti Raamat, Tallinn 2006
A. N. Bohanov, "Aleksander III. Impeeriumi venestaja", Kunst, 2014