Akvarell

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Akvarellist)
Jump to navigation Jump to search
Kunstnik, kes maalib vesivärvidega.
Akvarellvärviklotsid maalikastis

Akvarell (itaalia sõnast acquerello, see omakorda tuletatud ladina keele sõnast aqua 'vesi') on maalitehnika, mille puhul värv kantakse pinda laseerivalt katvate vees lahustuvate värvidega (märjalt-märga tehnikas või kihtide viisi) paberile, siidile või pärgamendile.

Akvarelltehnikas teos on akvarellmaal , lühendatud nimetus akvarell.

Akvarellitehnikat viljelev kunstnik on akvarellimaalija ehk akvarellist.

Värvid[muuda | muuda lähteteksti]

August Macke akvarellmaalil on näha värvikihi alt kumav valge paber ja pliiatsijoonis

Akvarellvärv ehk vesivärv on maalikunstis kasutatav kiiresti kuivav lasuurvärv, mis koosneb värvainest või hästi peenestatud pigmendist segatuna destilleeritud vees lahustatud väikse koguse liimainega. Sobivad hästi näiteks vabaõhumaalis kasutamiseks.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Liimaine[muuda | muuda lähteteksti]

Akvarellvärvi liimaine on reeglina taimse päritoluga (kummiaraabik, kirsi või mõne muu viljapuu vaik, mesi, dekstriin), kuna need lahustuvad külmas vees kergemini kui loomsed liimid. Tähtis on liimaine väike kogus, sest rohke liimaine sisaldus halvendab värvi vees lahustumist[1].

Pigmendid[muuda | muuda lähteteksti]

Akvarellvärvides on soovitav kasutada valguskindlaid pigmente, sest võrreldes teiste maalimistehnikatega on laseeriv akvarell pleekimise suhtes kõige tundlikum. Erinevate värvide valguskindlust võib iga kunstnik ise katseliselt kindlaks teha, asetades õhukeselt värvidega kaetud paberi mõneks tunniks valguse kätte, nii et osa värvipinda on päikese eest varjatud. Enamik orgaanilisi värvaineid, nagu indigo, krapplakk, india kollane, seepia jt, pole eriti valguskindlad, kuid tänapäeval on enamiku traditsiooniliste orgaaniliste värvainete kõrvale loodud sünteetilisi sobiva tooniga asendajaid.

Akvarellides traditsiooniliselt kasutatavad levinumad pigmendid võimaldavad peent jahvatust või on vedelad värvained:

Kvaliteetsetele akvarellvärvidele on omane tooni puhtus ja intensiivsus, mis võimaldab värvirikkust ka õhukeselt laseerivalt maalides. Hea akvarell peab katma paberit läbipaistva kihina, värvi sadestumine pinnal näitab pigmendi kehva peenestust ja jätab määrdunud mulje. Samamoodi muudab tooni segaseks värvidele lisatud valge kattevärv - traditsioonilisel akvarellimisel ei kasutata valget värvi, vaid läigete ja valguste kohad paberil jäetakse valgeks ja ekslikult liiga tumedaks akvarellitud osasid pildis on võimalik heledamaks muuta vaid ülepesemisega[2].

Kuivamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sõltuvalt aluspinnast (paberi kvaliteedist ja paksusest) kaotavad akvarellvärvid kuivamisel umbes kolmandiku oma intensiivsusest. Värvi kiire kuivamine mõne minuti jooksul võimaldab vajaduse korral tooni teistkordse katmisega tugevdada.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Laseerivate värvide kasutamine on ajalooliselt väga vana, laias laastus on selles tehnikas loodud või koloreeritud Vana-Egiptuse papüürusi, Jaapani, Korea ja Hiina tušimaale, keskaegseid bütsantsi, islamimaade ja Lääne-Euroopa pärgamentkäsikirju. Euroopas oli laseerivate värvide kasutamine juhtival kohal kuni õlimaali võidukäigu alguseni 15. sajandi keskel. Idamaades maalitakse põhiliselt laseerivalt tänapäevani.

Mõiste "acquarella" ilmub esimest korda Cennini Cennino 15. sajandi alguse traktaadis "Trattato della pittura", kus see tähendab joonistuse koloreerimist laseerivate värvidega[3]. Saksa kultuuriruumis on tuntuimad 15. sajandi akvarellvärvidega maalijad Albrecht Dürer ja Hans Holbein noorem, kuid tehnika pole veel laialt levinud. 15. ja 16. sajandil kasutatakse akvarellitehnikat kõige enam hoopis puulõigete ja muude graafikatõmmiste lehtede koloreerimiseks.

Maalitehnikana iseseisvub akvarell barokk-kunstis, Nicolas Poussini ja Claude Lorraini maastikuakvarelle võib pidada tänapäevases mõttes akvarellitud maastikumaali eeskujuks. Sestpeale käib akvarellitehnika oma rada ja kujuneb eriti populaarseks ning meisterlikuks 18. sajandi Inglismaal, näiteiks olgu William Turneri ja Thomas Girtini teosed. 19. sajandi algul levib akvarellitehnika Inglismaalt uuesti kontinendile, algul Hollandisse ja Belgiasse, Prantsusmaal töötavad selles žanris Eugene Delacroix, Gustave Dore jt. Kuid erilise vaimustusega võetakse uuenenud akvarelltehnika vastu Itaalias, mis kujuneb Inglismaa kõrval teiseks akvarellitehnikat ohtralt viljelevaks maaks, kus korraldatakse 1860. aastatel koguni erikursusi akvarellmaali õpetamiseks[4].

Itaalia kaudu levib akvarellitehnika igale poole mujale Euroopasse, sealhulgas Venemaale ja baltisaksa kunsti kaudu Eestisse. Eesti kunstnikest omandas akvarellitehnika Peterburis ja itaalias ning on seda viljelnud Johann Köler.

Eesti akvarellikunst[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kunstnikest on akvarellmaali viljelenud näiteks Karl Burman noorem, Lydia Mei, Enno Lehis, Julius Gentalen ja Valli Lember-Bogatkina.

Eesti akvarelliste ühendab Eesti Akvarellistide Ühendus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963
  2. Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963
  3. http://artechne.hum.uu.nl/sites/default/files/Di_Cennino_Cennini_trattato_della_pittur.pdf
  4. Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963