Pärgament

Allikas: Vikipeedia
Pärgamendi valmistamine, Saksamaa, 1568

Pärgament on eriliselt töödeldud loomanahast (keskajal kitse- või vasikanahast) vastupidav, hele, läbipaistmatu materjal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne pärgamendi kasutuselevõttu kasutati kirjutusmaterjalina nahka. Pärgament on kasutusel alates 3. sajandist eKr. Pärgament on saanud nimetuse Väike-Aasias asunud (tänapäeval Lääne-Türgi) Pergamoni linna järgi, kus see antiikautorite andmetel kuningas Eumenes II ajal umbes 180 eKr leiutati. Papüüruse sissevedu oli Pergamonis keelatud. Peagi jõudis pärgament Euroopasse, tõrjudes sealt kõrvale papüüruse. Põhilise kirjutusmaterjalina kasutati pärgamenti 12. sajandini, hiljem asendas teda kaltsupaber.

Pärgamendi valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärgamenti valmistati töödeldud loomanahast, vaigust ja vetikatest. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem vastupidavus ja painduvus, sile pind ja heledam värvus. Lisaks oli võimalik kirjutada lehe mõlemale poole ja teksti sai maha kraapida. Värsket kirja sai pärgamendilt koguni kustutada, vana kirja sai ainult pimsskiviga maha hõõruda.

Pärgamendi saamiseks töödeldi toornahku keemiliselt ja mehaaniliselt. Eri ajastutel on viljeldud erinevaid parkimistehnikaid (taimpark, valgepark, rasvapark jne).[1] Toornahku hoiti tuhaleelises või kustutatud lubja lahuses, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks, sidekude eemaldati kuni epidermini. Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Parkaineid ei kasutatud. Karvapool oli veidi kare ja muutus kollakaks, lihapool oli valge ja eriti sile. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Pärgamendist tehti luksusväljaandeid, lihtväljaanded kirjutati papüürusele.

Olenevalt naha liigist ja töötlemisest liigitatakse pärgamente kirjutuspärgamendiks (mõlemalt poolt töödeldud vasikanahk) ja köitepärgamendiks (ühelt poolt töödeldud ja munavalge-apretuuriga viimistletud lambanahk).[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Jaan Lehtaru, Veekahjustusega arhivaalide käsitsemine, Rahvusarhiivi juhis, 2010