August Macke

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
August Macke
August Macke 042.jpg
Sünniaeg 3. jaanuar 1887
Meschede
Surmaaeg 26. september 1914 (27-aastaselt)
Souain-Perthes-lès-Hurlus
Amet maalikunstnik, joonistaja, skulptor, graafik, arhitekt joonestaja, stsenograaf
Stiil maastikumaal, portree
August Macke õlimaal "Kolm kollase õlgkübaraga tüdrukut" 1913. aastast

August Robert Ludwig Macke (3. jaanuar 188726. september 1914) oli saksa ekspressionistlik maalikunstnik. Tema stiilis avalduvad impressionistlikud, kubistlikud ja fovistlikud mõjutused. Ta oli juhtiv liige saksa rühmituses Der Blaue Reiter ('sinine ratsanik'). Ta toimetas almanahhi ja avaldas seal oma essee "Die Masken". Samuti osales ta oma maalidega rühmituse näitustel.

Sagedasemad teemad tema maalidel on vaated linna vaikelule, naised poe vaateakna ees ja pargistseenid. Tema maalidele on iseloomulik teatud staatilisus, inimesed on vaatajast näoga eemale pööratud, tihti on nende pead langetatud ja silmad suletud. August Macke maalid on unenäotaolised, neil kajastub Macke nägemus paradiisisarnasest maailmast. Macke oli üks mitmest noorest kunstnikust, kes hukkus esimeses maailmasõjas läänerindel Perthes-lès-Hurlus's Champagne'i maakonnas.[1]

Elu- ja hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

August Macke sündis 3. jaanuaril 1887 Meschedes Westfalias. Ta oli pere noorim laps. Tema isa August Friedrich Hermann Macke oli kunstihuviline ehitusinsener ja ehitustöövõtja ning ema Mary Florentine Macke oli talupoja tütar. Pärast August Macke sündi kolis tema perekond Kölni Brüsseler Straßele.[2]

1897. aastal läks Macke Kreuzi algkooli.

1900. aastal kolis ta Bonni, kus asus õppima sealsesse põhikooli. Ta ei olnud koolis eriti edukas, kuna keskendus juba varasest east kunstihuvile.

1903. aastal tutvus Macke Elizabeth Gerhardtiga, kes oli Bonni manufaktuuri omaniku Carl Gerhardti tütar. Hiljem nad abiellusid. Elizabethist sai Macke jaoks muusa ja olulisim modell, Macke on teda kujutanud rohkem kui 200-l portreel.[3]

1904. aastal Macke huvi kunsti vastu aina süvenes ja tema soov saada kunstnikuks kasvas. Tema isa polnud aga sellest vaimustuses ja tahtis, et tema ainuke poeg valiks endale kindlama karjääri. Macke otsustas lahkuda koolist aasta varem, et asuda õppima Düsseldorfi kuninglikku kunstiakadeemiasse, kuhu ta oli vastu võetud. Macke pettus selle kunstikooli õppekavas, mis oli liiga konservatiivne ja keskendus olemasolevate kunstiteoste jäljendamisele. 18-aastane Macke lahkus sellest akadeemiast 1906. aasta novembris. Ta hakkas võtma õhtuseid kursuseid Düsseldorfi tarbekunstikoolis.

1905. aastal külastas Macke esimest korda Itaaliat.

1906. aastal disainis Macke Louise Dumonti ja Gustav Lindemanni juhendamisel dekoratsioonid ja kostüümid Düsseldorfi teatrile. Samal aastal reisis ta koos poeetide Willy Schmidtbonni, Herbert Eulenbergi ja skulptor Clau Citoga Reinist Hollandisse ja seejärel Belgiasse. Tema reis lõppes lühikese Londoni-külastusega.

1907. aastal reisis Macke Pariisi, kus ta nägi impressionistide teoseid, mis avaldasid talle tugevat mõju. Pärast Prantsusmaal käimist kolis ta Berliini, kus võttis tunde saksa impressionisti Lovis Corinthi juures.

1908. aastal pärast Itaalias käimist saatis Macke Bernhard Koehleri ja Elisabeth Gerhardti soovil neid Pariisis. Koehler tutvustas oma prantsuse impressionistide teostest koosnevat kunstikogu.

1908.–1909. aastal oli Macke aasta sõjaväes ega saanud tegeleda kunstiga.

1909. aasta 5. oktoobril abiellus ta Elisabeth Gerhardtiga, kellega oli koos olnud juba kuus aastat.

Macke reisis Frankfurti, Strasbourgi, Baselisse ja Bernist Pariisi, kus ta kohtus Carl Hoferiga. Oktoobri lõpus kolis abielupaar Schmidtbonnide kutsel Tagensee järve äärde.

1910. aastal kohtus Macke Franz Marciga. Septembris külastas Macke Uute Kunstnike Ühingu näitust Münchenis, kus nägi esimest korda fovistide ja varaste kubistide teoseid. 1910. aasta lõpus kolis ta perega tagasi Bonni. Seal lõi ta oma uues ateljees üle 330 maali. Samal aastal sündis ka Macke esimene poeg Walter Macke.[3]

1911. aastal osales kunstnik rühmituse Der Blaue Reiter almanahhi koostamisel. Seda andsid välja Vassili Kandinsky ja Franz Marc. Macke kirjutas sellele almanahhile essee "Die Masken" ('maskid'). Kolm Macke teost pandi välja ka Der Blaue Reiteri esimesel näitusel, mis toimus 1911. aasta detsembrist 1912. aasta jaanuarini Münchenis Heinrich Thannhauseri galeriis. Mackel oli ambivalentne suhe Der Blaue Reiteriga, kuna ta tundis, et tema teoseid ei esindatud näitustel piisavalt. Samuti oli tal keeruline suhe Kandinskyga, Macke imetles ta teoseid, kuid tema ideelised seisukohad olid Kandinsky omadest erinevad ja viimase domineeriv iseloom muutis nende suhte keerukaks.[1]

1912. aastal võttis Macke osa teisest Der Blaue Reiteri näitusest pealkirjaga "Black & White", mille Kandinsky ja Marc Münchenis korraldasid. Selleks ajaks oli ta Der Blaue Reiterist kunstiliselt kaugenenud. Samal aastal liitus Macke Sonderbund-Ausstellungiga Kölnis ja osales mitmel olulisel näitusel Moskvas, Kölnis, Münchenis ja mujal. Sel aastal reisis Macke koos Marciga Pariisi, kus kohtus Delaunay ja Apollinaire'iga.

1913. aastal sündis Macke teine poeg Wolfgang. Macke osales Bonnis Rheinische Expressionisteni näitusel, mille ta organiseeris koos Franz Marciga. 1913. aastal tegutses Macke Esimeses Saksa Sügissalongis Berliinis. Sügisel kolis ta perega Thuni järve äärde Hilterfingenisse, kus sündisid paljud tema märgilistest teostest. Bonnis, Macke endises kodus ja ateljees, asub tänapäeval ka temale ja ta loomingule pühendatud muuseum.[4]

1914. aasta aprillis käis Macke koos Paul Klee ja Louis Moilliet'ga kahenädalasel reisil Tuneesias. Sel reisil tehtud fotod ja loodud maalid ning akvarellid pakkusid Mackele pärast kaua inspiratsiooni.

1914. aasta juunis naasis Macke perega Bonni.

1914. aasta augustis, pärast esimese maailmasõja algust, läks Macke vabatahtlikuna Saksamaa armeesse ja 8. augustil võeti ta vastu jalaväelaseks Preisimaa armeesse.

1914. aasta septembris hukkus Macke läänerindel Perthes-lès-Hurlus's Champagne'i maakonnas.[3]

Macke stiil ja mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]

August Macke eksperimenteeris oma kunstis uute maalimisstiilidega. Kümneaastase loominguperioodi vältel võib täheldada kiireid muutusi tema stiilis, kuna kunstnikuna oli ta avatud selle ajaperioodi kiiresti muutuvate kunstivoolude mõjutustele.[1]

Üks varaseid kokkupuuteid kunstiga oli Mackel oma sõbra Hans Thuari isa juures, kus ta nägi esimest korda jaapani puulõikeid. Seal puutus ta kokku uute ideede ja tehnikatega. Macket mõjutasid ka kooli ajal Baseli kunstimuuseumis nähtud Arnold Böcklini maalid. Selle Šveitsi kunstniku sümbolism jättis noorele Mackele sügava mulje.

Macke tutvus impressionismiga Julius Meier Graefe raamatute "The impressionists" ('Impressionistid') ja "Manet and his circle" ('Manet ja tema ringkond') kaudu, mille oli ostnud 1907. aastal Baseli kunstigaleriist. Seal nägi ta ka esimest korda fotosid impressionistide teostest. Nende mõju viis Macke sümbolismist kaugemale, viimane tundus talle nüüd liiga paatoslik ja segadusttekitav. Selle huvi ajel reisis Macke 1907. aastal Pariisi, et impressionistlikke maale oma silmaga näha. Seal õppis ta Saksa impressionisti Lovis Corinthi käe all. Eriti vaimustus Macke Édouard Manet'st. Macke enda teostes avaldus impressionismi mõju sarnase tehnika kaudu, mis oli sulandunud tema enda stiiliga.[2]

1909. aastal Pariisi külastades avastas Macke Henri Matisse'i ja teiste fovistide teosed. Nende mõjul kasutas ta erksamaid ja vähem naturalistlikke värve ning maalis laiemate pintslitõmmetega. Samal aastal kohtus ta Münchenis ka Franz Marciga, kellega hakkas tihedalt suhtlema. Ta stiil muutus abstraktsemaks ja erksavärvilisemaks. Võrreldes teiste ekspressionistidega, kellega ta puutus kokku Der Blaue Reiteris, oli Macke stiil pehmem ja ta eelistas maalides inimesi loomadele.

1911. aastal valminud maalil "Kolm tüdrukut parklaeval" kombineeris Macke eri stiile, mille oli hiljuti avastanud: figuurid on kujutatud puhastes toonides ja graatsiliste mattisse'ilike joontega, samas on taust abstraktne heledate värvilaikudega, mis sarnaneb Kandinsky stiiliga. Macke looming ühendas prantsuse kaasaegse kunsti traditsiooni, selle tähelepanu värvile ja vormile, tugevate saksa kunsti elementidega.

1912. aastal tutvus Macke kunstnik Robert Delaunayga, kes maalis värviküllases kubismist mõjutatud orfismi stiilis. Selle tagajärjel kaasas Macke kubistlikule vormile lähenemisele ka oma käekirja. Kuigi Macke stiil kujunes välja aastatega, jääb tema kunstis üldjoontes püsima impressionistlik aines, ta kujutab kaasaegseid stseene linna vaikelust. 1914. aastal Tuneesia reisil maalis Macke mitu sellist teost, kus asetas maalitava objekti erinevatest puhastest värvidest loodud taustale. Delaunay orfistliku kubismi mõjud väljenduvadki nende maalide värvikasutuses. [5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sack, H (2021). "August Macke and the Group of the Blue Rider".

[1] Sack, H. (2021). August Macke and the Group of the Blue Rider. http://scihi.org/august-macke-blue-rider/

[2] Meseure, A. (2000). August Macke. Köln: Taschen GmbH.

[3] Cohen, W. (2013). August Macke. New York: Parkstone Press International.

[4] „About us“, Museum August Macke Haus, https://www.august-macke-haus.de/en/

[5] Gaur, A., Shukla, G. (2015). August Macke. https://www.britannica.com/biography/August-Macke

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]