Claude Lorrain

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Claude Lorrain.jpg
Autoportree
Sünninimi Claude Gellée
Sünniaeg 1600
Sünnikoht Chamagne
Surmaaeg 23. november 1682
Surmakoht Rooma
Rahvus prantslane
Tegevusala maal, joonistamine, graafika
Kunstivool barokk

Claude Lorrain (prantsuse keeles: [klod lɔ.ʁɛ̃], kodanikunimega Claude Gellée [ʒəle]; 1600 Chamagne23. november 1682 Rooma) oli prantsuse maalikunstnik ning barokiajastu maastikumaalija. [1]

V. Vaga on nimetanud Claude Lorraini maastikumaali Raffaeliks. Teda peetakse üheks suurimaks maastikumaalijaks ehk peisažistiks, kuigi tema stiil oli idealiseeriv. Claude Lorrain töötas kogu oma elu Roomas. [2]

"...Tema tundlikult komponeeritud motiivid annavad tunnistust kunstniku dialoogist loodusega. Sageli ei kujuta ta oma töödes reaalseid paiku, vaid suursuguseid klassikalisi maastikke, kuhu on harmooniliselt paigutatud antiik- või kõrgrenessansiaja Rooma hooned, muutes need näitelavaks, kus kohtuvad jumalad ja surelikud..." [3]

Pärast Claude Lorraini surma olid tema maalid väga hinnatud nii kunstniku kodumaal kui ka mujal Euroopas. Üks tema patroone oli Hispaania kuningas Felipe IV. Lorraini teostel on palju ühist Nicolas Poussini maastikega, aga erinevus seisneb selles, et ta on rohkem huvitatud erinevate loodusnähtuste kujutamisest. 18. ja 19. sajandil peeti tema loomingust eriti lugu, näiteks kaks inglise maalikunstnikku John Constable'l ja Willam Turner, hindasid tema panust maastikumaali arendamises. [4]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Claude Gellée sündis 1600. või 1604/5.[5] aastal Champagne’i maakonnas, Nancy lähedal Lotringi hertsogkonnas (prantsuse keeles Lorraine). Sellest on tulnud ka kunstniku hüüdnimi. Kuigi Claude sündis kehva talupoja perekonda ning ei saanud korralikku kooliharidust, polnud ta legendi kohaselt sugugi harimatu. Tema maalide teemade valik näitab, et tal olid piisavad teadmised Piiblist, Ovidiuse Metamorfoosidest ja Aeneisest. Kunstniku esimese biograafi Joachim von Sandrarti sõnul koolitati Claude algselt kondiitriks. Olles oma vanemad varakult kaotanud, sattus ta poisikesena Itaaliasse, kus temast sai kunstniku õpipoiss. [6],[7]

Noort Lorraini koolitas aastatel 1614–1616 itaalia maastikuarhitekt ja maalikunstnik Agustino Tassi, kes oli tuntud oma illusoorsete freskode poolest. Lorrain alustas oma kunstniku karjääri dekoratiivsete maastikupiltide maalimisega.[8] Meister õpetas noorele õpipoisile baasteadmisi, kuidas kujutada maastikke või merevaateid koos ehitiste ning väikesemate figuuridega. Meistri käest õpitu tekitas noorel Lorrainil elukestva huvi maastikumaali vastu. Arvatavasti oli ta oma õpetajale abiks Montalto paviljoni (it. k. Palazzina Montalto) freskode maalimisel. Võimalik, et Claude Lorrain viibis aastatel 1618–1620 Napolis, koos Tassi teise õpilase Gottfried Wals'iga, kes õpetas talle perspektiivi. Lorraini teise biograafi Filippo Baldinucci sõnul naasis Claude 1625. aastal Lorraine'i pealinna Nancy'sse, kus ta töötas aasta aega Claude Deruetti assistendina, Karmeliitide (Carmelite) kiriku freskodega, mis on tänaseks hävinud. 1626–27. aastate paiku tuli ta tagasi Rooma ja asus sinna alaliselt elama. [9],[10]

Claude Lorraini tutvusringkorda kuulusid peamiselt kunstnikud, kes olid päritolult põhja-eurooplased nagu ta ise. Lorrain suhtles väikese maastikumaalijate grupiga, eelkõige Madalmaadest ja Flandriast saabunud kunstnikutega, kes moodustasid Bamboccianti rühma. 1610. aastal surnud Bamboccianti rühma juhi, sakslase Adam Elsherimeri looming mõjutas väga tugevalt noort Lorraini. Claude Lorrain kuulus Accademia di San Luca välisliikmete hulka, kuhu kuulusid samuti Diego Velázquez ja Nicolas Poussin.[11] Lorrainil olid head suhted kaasmaalase Nicolas Poussiniga, kes samuti elas ning töötas Roomas. Aastatel 1629–1635 elas Lorrain koos kunstnikust sõbra Joachim von Sandrartiga. Sandrarti ülestähendused jutustavad Rooma kunstnikekoloonia elust ning sealt selgub, et Sandrarti soovitusel hakkas Lorrain Rooma lähistel natuuri järgi maastiku joonistama. Hilisematel eluaastatel oli Lorrain üksildasem ning vältis avalikkust, elatudes peamiselt oma tööst. Tema eluviis oli suhteliselt tagasihoidlik ning kuna ta oli kunstnikuna edukas, oli tal elu lõpuks kindlustatud varanduspõlv. [12],[13] Claude Lorrain ei abiellunud kunagi, kuid tal oli abieluväline tütar Agnese Gellée (1653–1713), kes elas koos isaga.[14] Claude Lorrain suri 23. novembril 1682. aastal Roomas.[15]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Claude Lorraini loomingus eristatakse kolme perioodi. Vaga sõnul on Claude Lorraini varasemad teosed üpriski tumedad, valitsevad raskepärased pruunid toonid. Keskperioodi tööd on maalitud soojemates kuldtoonides, hilisema aja maalidele on omane hõbehall koloriit. Kunstniku loomingut täiendab hulk joonistusi (teadaolevalt 1000 ringis), ta harrastas ka oforti (44 teost).[16] Oma isikupärase stiili kujundas kunstnik välja võrdlemisi hilja (1630–1640. a.), kuid sellele jäi ta truuks elu lõpuni. [17]

Varastes maalides on juba näha idealiseeritud maastikega stseene, külje pealt langevat valgust ja eksperimente valgusega. Varasema perioodi lõpetavad teosed "Sadam" ja "Maarahva tants" (mõlemad 1639), millele on iseloomulik inimfiguuride koondamine maali keskossa.[18] Lorraini varasema perioodi teosed pole säilinud. Tõenäoliselt hakkas ta maastikumaaliga tegelema alles pärast 1627. aastat. Tema esimene dateeritud teos on „Maastik karja ja talupoegadega“ (1629, Philadelphia Museum of Art). 1630-ndatel aastatel hakkas tema kuulsus kiiresti kasvama, Baldinuccini sõnul saavutas ta tuntuse peamiselt tänu oma oskustele kujutada loodustnähtusi.[19]

C. Lorrain. "Maastik Akise ja Galateiaga". 1657, Õli lõuendil. Gemäldegalerie, Dresden.

Pärast 1640. aastat muutusid Lorraini maalid rahulikumaks, valguski on töödes pehmem ning soojem.[20] Keskperioodi tööd: „Merkuur varastab Admetose härjad“ ja „Vesiveski“ Londoni Rahvusgaleriis (teine eksemplar Galleria Doria Pamphili), "Puhkus põgenemisel Egiptusesse". Selles perioodist on ta maalinud palju sadamavaateid. Hilisema perioodi tööd: „Akis ja Galateia“, „Egeria“, „Nõiutud loss“. Maalidesari „Hommik“, „Keskpäev“, „Õhtu“ ja „Öö“ (Peterburi Ermitaažis) jt. [21]

Lorrain maalis palju veduute, näiteks: „Genova sadam“ ja „Sadam Villa Mediciga“. A. Kartna sõnul on Lorraini teosed piinliku täpsusega läbi maalitud. Sellel ajal ei peetud maastikumaali veel iseseisvaks žanriks nii, et kunstnik pidi klassitsistliku ideaali järgi lisama stseene ajaloost, mütoloogiast või klassikalisest kirjandusest. Lorraini maalides põimusid omavahel nii reaalsus kui ka väljamõeldis. Legendaarseid sündmusi kujutavad tema muinsajutulised maalid „Kleopatra randumine Tarsoses“, "Seeba kuninganna asumine laevale“, „Odysseus loovutab Chryseise tema isale“ jt. Claude Lorrain on mõnikord peitunud oma maalidesse vihjeid, näiteks: „Haagari patustamine“. Sageli maalis ta piltidel päikest nii, et sõltuvalt päikesetõusust või -loojangust, on maali horisondi kõrgus sama: „Päev“ ja „Õhtu“ ning „Hommik sadamas“ ja „Õhtu sadamas“ (Peterburi Ermitaaž). Pärast 1650. aastat loobus Lorrain sadamapiltide maalimisest ja keskendus maastikumaalile.[22]

Claude Lorraini kliendid olid rahvusvahelised ja valdavalt aristokraatid. Lorrain oli asjalik töötaja ning üsna kallis kunstnik. Ta tegi palju tellimustöid, müües alguses oma maale agentide kaudu, kuid hiljem pidas ise läbirääkimisi klientidega. Hilisemal perioodil maalis ta vähem, aga tema maalide formaat kasvas.[23] 1637–1639. aastatel maalib ta paavst Urbanus VIII neli pilti.[24] 1635. aastal tuli tellimus Hispaania kuningalt Felipe IV seitsme maali asjus, mis kaunistaksid Madriidi Buen Retiro lossi („Püha Pauluse laeva minek Ostias“, „Peaingel Raafael ja Tobias“, „Moosese päästmine Niiluse voogudest“ (kõik 1639–1640). Hilisemas Claude Lorraini loomingus on näha mõjutusi Poussinist.[25]

Joonistused ja „Liber Veritatis"[muuda | muuda lähteteksti]

Joonistus raamatust "Liber Veritatis", kunstnikult Claude Lorrain.

Claude Lorrain tegi kõigepealt palju joonistusi ja skitse, ta maalis palju natuurist. Enamasti tegi ta valmis teosest veelkord eraldi detailse joonistuse, kuhu märkis juurde töö kohta käivad andmed. Kunstnikku jäljendati juba tema eluajal ning sellega püüdis ta vältida võimalikke võltsinguid. See oli ka põhjuseks, miks Lorrain avaldas 1777. aastal kogumiku "Liber Veritatis" (ing. k. "Book of Truth"), mille graveeringute autor on Richard Earlom. Selle dokumendiga sai Claude Lorrain esimeseks kunstnikuks, kes nõudis oma teostele autoriõigusi. Testamendiga pärandas ta 1000 joonistusest koosneva kogu (kogus on Lorraini 195 maali joonistused) oma tütrele Agnès Gelléele. Prantsuse kuningas Louis XIV püüdis küll kogu endale saada, kuid tänu pärimisõigusele see tal ei õnnestunud. 1720. aasta paiku läks „Liber Veritatis“ Devonshire’i hertsogi valdusse ja kuulub 1957. aastast Briti Muuseumile. [26],[27]

Maastik Aeneasega Delosel, (1672). Õli lõuendil. National Gallery, London.

Looduse kujutamine ja kompositsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Lorrain on inspiratsiooni saanud oma ideaalmaastike konstrueerimisel Nicolas Poussinilt, samas erinevad tema maastikud Poussini omadest, kelle töid iseloomustavad tagaplaanil olevad mäed või kaljud. Vaga on tähendanud, et Lorraini töödes avaneb aga vaade kaugusesse, mis annab pildile suurema sügavuse. Poussini tööd on tõsisemad, Lorrainil aga rahulikud. Claude on ehitanud oma maalide kompositsiooni üles sarnase paigutusega, kuid kõik tema tööd on erinevad, sest valgusekäsitlus ei kordu maalides kordagi. Tema tööde meisterlikkus tuleb esile selles, kuidas ta oskab kujutada valgust. Keegi kunstnikest polnud varem tabanud, kuidas kujutada päikest, võttes arvesse päikesevalguse vaheldumist ja erinevaid loodusnähtusi. [28]

Inspiratsiooni maalimiseks on Claude saanud ka Vana-Rooma minevikust: Tivoli kaunite villade varemed ja hauasambad, Rooma foorumid, Campagna varemed ja akveduktid. Neid antiikseid monumente toetavad erinevad maastikuvormid. Kartna sõnul on atmosfäärimeeleolu, arhitektuur ja inimesed need, mis esinevad Lorraini maastikumaalides. [29]

Sarnaselt perspektiiviga saab valguse ja varju kasutamisega muuta teose tõepärasemaks ja see muudab lõuendil kujutatud objektid kolmemõõtmeliseks. Lorrain on kasutanud oma tööde maalimisel palju tagantvalgust, mis paneb horisondi hõõguma, juhtides vaataja pilku selle poole. Vastu valgust olevad objektid näivad tumedad, kuid nende ümber on valguskuma.[30] Claude Lorrain avas meie silmad looduse kaunidusele ning pärast tema surma hindasid paljud maastiku ilu just tema järgi.[31]

Ideaalmaastik[muuda | muuda lähteteksti]

Ideaalmaastiku kujutamise traditsioon on tulnud Itaaliast, kuid selle parimad meistrid Nicolas Poussin ja Claude Lorrain olid hoopis prantslased. Maastikumaali algeid võib leida Bellini, Giorgione ja noore Tiziani maastikes. Mida aeg edasi seda enam muutub maastik maalil kujutatava võrdväärseks partneriks. Nägemus Arkaadiast tuli eriti esile põhjamaiste kunstnike töödes, kellele eriti mõjus see eriline kirgas itaalia valgus. Prantslaste saavutuseks on aga kõikvõimalikes meeleoludes kõikjale tungiva päevavalguse kujutamine. Kaks prantuse meistrit võlgnevad teatud tänu ka oma Itaalia eelkäijate, Annibale Carracci ja Domenichino, loodud maastikumaalidele. Claude Lorrain ammutas inspiratsiooni antiikkultuurist, millega ta kohandas isegi piibliteemasid.[32]

Lorraini peeti ideaalmaastiku täiuslikuks kujutajaks ja ta oli rahvusvaheliselt pikka aega tunnustatuim maastikumaalija. Lorraini maastikud pole küll alati tõesed paigad, aga tema lähenemine loodusele on mõjutanud paljude põlvkondade maastikumaalijaid (raamimisvõte: puud v. hooned). Figuurid Lorraini teostel kannavad enamasti antiikseid rüüsid, maalide õhkkond on väga romantiline või eleegiline. Tema teosed ei ole kunagi rahutud, vaid kalduvad pigem lüüriliste mõtisklusteni. Kuigi kunstniku pildiline ülesehitus ja sisu pärineb antiiktraditsiooni põhimõtetest, on teoseid hiljem juba romantiliseks nimetatud.[33]

Claude Lorraini mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Juba Claude Lorraini eluajal on teada, et tema maalidest on tehtud palju koopiaid ja võltsinguid. Enda tellijate soovil on ta siiski ka ise oma maalidest repliike või koopiaid valmistanud. Sajandi hiljem tekkis sadamapiltidele isegi vastav žanr, mille silmapaistvaim esindaja oli Joseph Vernet. Kunstniku suuremad austajad on olnud inglased. Inglise romantismi suuresindaja William Turnerit on mõjutanud Claude Lorraini maastikud, näiteks: „Dido ehitab Kartaagot“ (1815, London, National Gallery).[34]

Inglise kunstiarmastajad armastasid koguda välismaiste kunstnikke töid ning Claude Lorraini maastikumaali ideaalid leidsid väljenduse 18. sajandi Inglismaal. Andekad maastikuarhitektid soovisid kujundada Inglismaa maastikud antiiksete printsiipide kohaselt arkaadialikeks pastoraalideks. Seega pole Claude mõjutanud ainult maalikunsti, vaid ka suhtumist maastikkusse. [35]

Samuti Richard Wilson (1714–1782) võtab oma töödes eeskuju Poussinilt ja eriti Lorraini laadist. Vaga sõnul on teda nimetatud „inglise Claude Lorrainiks“.[36] Kuigi John Constable (1776–1837) taunis vanemate põlvkondade kunstnike jäljendamist, armastas ta sageli kopeerida nii Claude Lorraini kui ka Thomas Gainsborough’i töid, kuid kunstniku sarnasus on suurem Hollandi meistritega. Prantslane Claude Joseph Vernet (1714–1789) veetis Roomas aastaid ja pärast kodumaale tagasipöördumist hakkas Lorraini stiilis maalima.[37]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lely Kitson, M. W. "Claude Lorrain". Britannica.com. Vaadatud 16.10. 2019.
  2. Vaga, V. (2007). Üldine Kunstiajalugu. Koolibri: Tallinn. Lk 632. 
  3. Toman, R. (2008). Barokk: Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 375. 
  4. Graham-Dixon, A. (2010). Kunst: Kaljujoonistest Kaasaegse Kunstini. Tallinn: Varrak. Lk 213. 
  5. The National Gallery. "Claude". Vaadatud 20.10.2019.
  6. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini.. Tallinn: Kunst. Lk 69. 
  7. Lely Kitson, M. W.. "Claude Lorrain".
  8. Vaga, V. (2007). Üldine Kunstiajalugu. Lk 632. 
  9. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 69. 
  10. Lely Kitson, M. W.. "Claude Lorrain".
  11. Toman, R. (2008). Barokk: Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Lk 375. 
  12. Lely Kitson, M. W.. "Claude Lorrain".
  13. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 69. 
  14. Lely Kitson, M. W.. "Claude-Lorrain".
  15. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 71. 
  16. Lely Kitson, M. W.. "Claude Lorrain".
  17. Vaga, V. (2007). Üldine Kunstiajalugu. Lk 632-633. 
  18. "LORRAIN". Vaadatud 28.10.2019.
  19. Lely Kitson, M. W.. "Claude Lorrain".
  20. "LORRAIN".
  21. Vaga, V. (2007). Üldine Kunstiajalugu. Lk 633. 
  22. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini.. Lk 70–71. 
  23. Lely Kitson, M. W.. "Claude Lorrain".
  24. Graham-Dixon, A. (2010). Kunst: Kaljujoonistest Kaasaegse Kunstini. Lk 213. 
  25. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 70. 
  26. Toman, R. (2003). Baroque and Rococo. Berlin: Feierabend. Lk 225. 
  27. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 69. 
  28. Vaga, V. (2007). Üldine Kunstiajalugu. Lk 632–633. 
  29. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 70–71. 
  30. Graham-Dixon, A. (2010). Kunst. Kaljujoonistest Kaasaegse Kunstini. Lk 22. 
  31. Gombrich, E. H. (1997). Kunsti lugu. Tallinn: Avita. Lk 396. 
  32. Piper, D. (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 196–197. 
  33. Graham-Dixon, A. (2010). Kunst. Kaljujoonistest Kaasaegse Kunstini. Lk 18, 213. 
  34. Kartna, A. (1991). Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini. Lk 71. 
  35. Piper, D. (2006). Kunstiajalugu. Lk 197, 255. 
  36. Vaga, V. (2007). Üldine Kunstiajalugu. Lk 670. 
  37. Piper, D. (2006). Kunstiajalugu. Lk 318, 255.