Bert Sakmann

Allikas: Vikipeedia
Bert Sakmann (2007)

Bert Sakmann (sündinud 12. juunil 1942 Stuttgardis) on saksa arstiteadlane, bioloog ja biofüüsik.

Sakmann lõpetas gümnaasiumi Stuttgardis ning õppis alates 1967 arstiteadust Tübingenis, Freiburgis, Berliinis, Pariisis ja Münchenis. 1968 sai temast assistent Müncheni Ülikooli arstiteaduskonnas. Samal ajal tegi ta teadustööd Max Plancki Psühhiaatria Instituudi neurofüsioloogiaosakonnas. 1971 suundus ta Londonisse, kus töötas University College London'is Bernard Katzi alluvuses. Katz oli eelmisel aastal pälvinud Nobeli preemia. 1974 kaitses Sakmann Göttingeni Ülikoolis doktorikraadi. Tema väitekirja pealkiri oli "Närvide valgusega kohastumise elektrofüsioloogia kassi võrkkestas". Samal aastal suundus ta tööle Göttingeni Max Plancki Biofüüsikalise Keemia Instituuti. 1979 ühines ta seal rakumembraanide bioloogia uurimise töörühmaga. 1989 oli ta professor Heidelbergi Ülikoolis.

1986 pälvis ta koos Erwin Neheriga Columbia ülikooli poolt antava Louisa Gross Horwitzi auhinna, mida antakse välja bioloogia ja biokeemia valdkonnas. 1987 pälvis Sakmann Gottfried Wilhelm Leibnizi auhinna, mis on kõrgeim Saksamaa teadlasele antav autasu. 1991 pälvis ta Iisraelis välja antava Harvey auhinna, mida antakse alates 1972 välja keskmiselt 2 inimesele aastas ja 2013. aasta seisuga on ta ainus Saksamaalt pärit laureaat.

Aastal 1991 sai ta koos Erwin Neheriga rakkude ioonikanalite ja nende molekulaarse ehituse avastamise ning potentsiaali lokaalse fikseerimise meetodi leiutamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]