Santiago Ramón y Cajal

Allikas: Vikipeedia
Santiago Ramón y Cajal

Santiago Ramón y Cajal (1. mai 185217. oktoober 1934) oli Hispaania patoloog, histoloog, neuroteadlane, Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna laureaat. Tänu oma läbimurdelistele uuringutele aju rakulise ehituse ja organisatsiooni valdkonnas peetakse teda kaasaegse neuroteaduse rajajaks[1].

Ta oli silmapaistva kunstilise andega, mis on jätnud püsiva jälje neurobioloogia ajalukku. Sadu tema poolt joonistatud närvirakkude ja ajukoe illustratsioone kasutatakse õppetöös tänase päevani.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Santiago Ramón y Cajal sündis 1852. aastal Petilla de Aragoni nimelises Hispaania külas. Lapsepõlves oli ta mässumeelne ja probleemse käitumisega nooruk, mistõttu oli ta korduvalt sunnitud koole vahetama. Tänu oma märkimisväärsele kunstiandele soovis ta noorena kunstnikuks hakata, mis leidis tema kohaliku kogukonna arstina töötavas isas tugevat vastuseisu[2]. Oma ülikooliõpinguid alustas ta siiski arstiteaduste valdkonnas Zaragoza ülikoolis, kus ta 1873. aastal sai meditsiinikraadi.

Ülikooliõpingute järgselt teenis ta arstina Hispaania sõjaväe meditsiiniteenistuses ja osales 1874 ja 1875 aastal Guerra de los Diez Años (1868–1878) (Guerra Larga) Kuubas.[3] Teenistuse käigus haigestus ta malaariasse ja tuberkuloosi ning pöördus tagasi Hispaaniasse. 1877. aastal kaitses ta Madriidis meditsiinidoktori kraadi ning 1883. aastal asus ta Valentsia ülikoolis tööle anatoomia professorina. Hiljem töötas ta professorina ka Barcelonas (1887) ja Madriidis (1892). 1922. aastal asutas ta Bioloogiliste Uuringute Laboratooriumi (hisp. k. Laboratorio de Investigaciones Biológicas), mis hiljem nimetati tema auks ümber Cajali Instituudiks (Instituto Cajal).

1879. aastal abiellus ta Silveria Fañanás Garcíaga. Sellest abielust sündis neile neli tütart ja kolm poega.[4][5]

Santiago Ramón y Cajal suri Madriidis 1934. aastal 82 aasta vanuselt.

Teaduslik töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ramón y Cajal keskendus oma varajases teaduslikus karjääris Zaragoza ja Valencia ülikoolides bakterioloogiale uurides koolera mikrobioloogiat ning kudede põletiku patoloogiat. 1887. aastal saabus ta karjääris otsustav pöördepunkt, kui 35 aastaselt Madriidi külastades nägi ta mikroskoobist esmakordselt Camillo Golgi poolt välja töötatud hõbekromaat rakuvärvimise meetodiga töödeldud ajukoe lõike. Kuigi tollel ajal veel suhteliselt vähetuntud meetod, mõistis Cajal, et selle abil on võimalik tuua selgust ühele vastuolulisematest küsimustest 19. sajandi neurobioloogias - nimelt kuidas närvirakud omavahel interakteeruvad. See kogemus innustas teda alustama uurimustööd neurobioloogia valdkonnas, mis kujunes aastakümnete pikkuseks ning märkimisväärselt produktiivseks.

Neuroni doktriin[muuda | redigeeri lähteteksti]

1830. aastatel püstitasid Jacob Schleiden, Theodor Schwann ning Rudolf Virchow raku teooria, mille kohaselt kõik elusorganismid koosnevad rakkudest. Saksa teadlased Joseph von Gerlach vanem ja Otto Deiters postuleerisid aga sellele järgnevalt, et närvikude on erandlik kuna närvirakud ei ole iseseisvad üksused, vaid moodustavad ühtse retikulaarse võrgu ehk süntsüütsiumi. Seda seisukohta kinnitas ja rafineeris itaallasest neuroanatoom Camillo Golgi, kes oma hõbekromaat histoloogilise rakuvärvingu meetodile tuginedes väitis, et närvirakkude aksonid moodustavad retikulaarse võrgu, samas kui närvirakkude dendriidid ei moodusta ühist võrku ja täidavad pigem toite- ja tugirolli. Golgi poolt välja töötatud histoloogilist preparaati kasutades jõudis aga Cajal diametraalselt vastupidisele seisukohale. Uurides väikeaju rakulist struktuuri ja hiljem pea tervet ülejäänud aju järeldas Cajal, et närvirakud moodustavad selgepiirilisi eraldisesivaid üksuseid ning interakteeruvad otseühenduse asemel vastavate ühenduspunktide kaudu. See kontseptsioon sai tuntuks neuroni doktriinina ning leidis lõpliku kinnitust 1950. aastatel läbiviidud elektronmikroskoopiliste uuringute läbi[6].

Funktsionaalse polaarsuse teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cajali teine suur kontributsioon neurobioloogiasse oli funktsionaalse polaarsuse teooria. Selle kohaselt dendriidi nimelised närvirakujätked ja rakukeha käituvad informatsiooni sisendina, samas kui aksoni nimeline närvirakujätke täidab informatsiooni väljundi funktsiooni. See teooria võimaldas rakkude morfoloogiale tuginedes ennustada informatsiooni liikumissuunda läbi närvivõrkude. Tänu funktsionaalse polaarsuse teooriale kirjeldas inglise neurofüsioloog Charles Sherrington hiljem detailselt informatsiooni liikumist refleksikaartes ning see teooria on tänase päevani üks moodsa neuroteaduse alustaladest [7].

Lisaks neuroni doktriinile ja funktsionaalse polaarsuse teooriale oli Cajalil karjääri jooksul veel mitmeid silmapaistvaid panuseid neuroteadustesse. Ta avastas närviraku aksoni kasvukoonuse, kirjeldas esmakordselt dendriitide spaine ning koostas neuroni doktriinile ja funktsionaalse polaarsuse teooriale põhjalt esimesed refleksikaare diagrammid. Cajal postuleeris ka sünaptilist spetsiifilisust seletava kemotaksise teooria ning oma karjääri jooksul kirjeldas Cajal põhiliste ajuregioonide rakulise mikrostruktuuri joonistades ja detailselt karakteriseerides põhilised morfoloogilised rakutüübid.

Oma silmapaistvate saavutuste eest jagas Santiago Ramón y Cajal 1906. aastal Itaalia neuroanatoomi Camillo Golgiga Nobeli füsioloogia või meditsiini preemiat [8].

Galerii Santiago Ramón y Cajali närvisüsteemi joonistest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Squire L.R., Bloom F.E., McConnell S.K., Roberts J.L., Spitzer N.C., Zigmond M.J. "Chapter 2: The Architecture of Nervous Systems". "Fundamental Neuroscience" 2nd Ed. ISBN:0126603030
  2. Santiago Ramón y Cajal, Recuerdos de mi Vida, Madrid Imprenta y Librería de N. Moya, Madriid 1917, Köide I, Peatükk X
  3. Sarah Taddeo, Santiago Felipe Ramon y Cajal (1852-1934), veebiversioon (vaadatud 9.05.2015)(inglise keeles)
  4. Santiago Ramón y Cajal - Biographical, The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1906 Camillo Golgi, Santiago Ramón y Cajal, veebiversioon (vaadatud 9.05.2015)(inglise keeles)
  5. Märkus 1: Elizabeth H. Oakes, "Encyclopedia of World Scientists" andmetel (lk 616) abiellus ta 1880 ja perre sünds 6 last
  6. Squire L.R., Bloom F.E., McConnell S.K., Roberts J.L., Spitzer N.C., Zigmond M.J. "Chapter 2: The Architecture of Nervous Systems". "Fundamental Neuroscience" 2nd Ed. ISBN:0126603030
  7. Squire L.R., Bloom F.E., McConnell S.K., Roberts J.L., Spitzer N.C., Zigmond M.J. "Chapter 2: The Architecture of Nervous Systems". "Fundamental Neuroscience" 2nd Ed. ISBN:0126603030
  8. http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1906/cajal.html Allike kasutuskuupäev: 09.05.2015